Unenäoline olme

„Olmeulmad“ on vormi ja atmosfääri poolest üks põnevamaid tantsulavastusi, kus balansseeritakse unenäolise ja argise piiril.

IIRIS VIIRPALU

Olmeulmad“, autorid, lavastajad ja esitajad Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson, helikunstnik Tanel V. Kulla, valguskujundaja Revo Koplus, lavakunstnik Nele Sooväli, dramaturg Kadi Maria Vooglaid. Esietendus 5. VI Tallinnas Luise tänav 5c.

Lavastust iseloomustab küllus: kõikjal suled, sarved, litrid, kleidid, valgus, värvid. Pildil Maarja Tõnisson.

Lavastust iseloomustab küllus: kõikjal suled, sarved, litrid, kleidid, valgus, värvid. Pildil Maarja Tõnisson.

Riina Varol

Korteriks ehitatud ruumis etendunud „Olmeulmad“ on vormi ja atmosfääri poolest viimase aja üks põnevamaid tantsu­lavastusi, kus balansseeritakse unenäolise ja argise piiril. Tänavu esietendunud lavastustest võib kujunduse külluse ja värvierksuse poolest leida paralleele Lauri Lagle lavastatud ja Kairi Mändla kujundatud „Paradiisiga“, kus loodi nagu „Olmeulmadeski“ võimalusterohke ja visuaalselt mõjus keskkond.

Esiletõstu väärib Nele Soovälja stseno­graafia: detailirohke ja eklektiline ruum loob etendajatele ja koreograafiale omapärase ja iseloomuga raami ega ole pelgalt taustaks. Olustik on lavastuse kandev element, aidates kaasa etendajate sooritusele, kuid pakkudes ka ohtralt publiku ja etendajate interaktsiooni võimalusi. „Olmeulmad“ on lavastus, kus kõik ongi justkui võrdsed. Külalised, kes pääsesid piiluma ühte kiiksuga korterisse ja selle elanike ellu, said seeläbi ka ise etenduses osalisteks.

Publik sai võtta mugavalt istet etendajate kõrval, mõnel momendil kaasati koreograafiasse sujuvalt ka vaatlejad. Külastajatele jäi lisaks etenduse kogemisele ka rõõm avastada igas ruumis põnevaid esemeid, millega oli loodud nii autentsus ja kodutunne kui ka teatraalsuse ja nihestatuse tõttu mulje võimendatud tinglikkusest, majamuuseumist, kuhu kantud kokku igasuguseid asju. Lavastuse ruum on helge ja kirgas. Kuldsed kardinad, riidepuul rippuvad kostüümid ja rikkaliku interjööriga vannituba tekitasid tunde, et vaataja on pääsenud ekstravagantsesse buduaari – kokku on saanud luksus ja argine miljöö. Lavastust iseloomustab küllus: kõikjal suled, sarved, litrid, kleidid, valgus, värvid. Selles kirjususes on kõike palju ja ei maksa imestada, et ühte lavastusse on mahtunud nii kabareekostüüm kui ka samuraimask.

Selgeimalt joonistub lavastuse kõigil tasandeil välja argise ja teatraalse pingeväli: igapäevased toimingud ja liigutused on koreograafias võimendatud, just tavategevuse üle võlli keeramisele ongi koreograafia suuresti üles ehitatud. Tolmupühkimisest ja teevee kallamisest on saanud nüansseeritud ja maksimeeritud liikumisjada. Etenduses oli tuntav fiktsionaalse maailma väline reaalsus, ometi tegutseti näiliselt pidevalt privaatruumis ja demonstreeriti igapäeva-askeldusi. Reaalsuse sissetung etendusse oli nähtud etendusõhtul eriti tajutav, kui välisuksest sisenesid poe­kottidega majaelanikud: nad andsid etendusele uue argise nüansi, mis võimendas tunnet, et ruumis ühtaegu loodi ja lammutati reaalsust.

Koreograafias torkab silma tugev partneritunnetus ja usaldus, mida võis märgata nii Raho Aadla ja Arolin Raudva füüsiliselt nõudlikus elutoaduetis kui ka Maarja Tõnissoni ja Arolin Raudva peegeldusele rajatud unelevas dialoogis. Selle õdusa koosolemise vahele pikitud jõulisemad stseenid mõjuvad võimuvõitlusena selle pärast, kellele kuulub ruum, kelle territooriumile on loata tungitud. Võitluskoreograafia on aga graatsiline ja väljapeetud ning toetub suuresti elegantsi ja absurdi suhestatusele loomade liikumisega, kaslaste ja lindude pooside ja miimikaga. Keskmise tantsulavastusega võrreldes ongi siin oluline roll kanda kohati koomilisel ja erakordselt väljendusrikkal miimikal, nii et emotsioonid ja suhted sai välja lugeda otse pilkudest ja ilmetest: skaala oli lai, alates kihvade paljastamisest vande­seltslaslike muieteni välja.

Lavastuse koreograafia on valdavalt kulgev ja voolav, hetkiti sigineb sellesse intensiivsemaid duette, ent õhulisus jääb siiski alles. Hea näide on Arolin Raudva esitatud jaapani samurai stseen, kus võitlus­kunstide elemendid ja teravad löögid sulavad ühte pehmelt hiiliva ja voogava liikumisega. Koreograafia on moodustatud teatraalsete, eneseteadlike stseenide ning neile sekundeerivate igapäevaliikumiste jadast, sekka on mahtunud ka rõhutatud-venitatud poose ja teadlikult aeglustatud argiliigutusi.

Nõrgema küljena võib välja tuua hajuva fookuse ja stseenide kehva ajastatuse. Mõned stseenid kattuvad või sõidavad üksteisele sisse: vaatajana oli kohati keeruline toimuvat tabada, kuna tahaks ikkagi kõike kogeda ja igast stseenist osa saada, ent ruumides käis tegevus korraga ning polnud selgelt juhitud sündmuste jälgimise järjekorda. Nii tekkis aeg-ajalt ebalus, millisesse tuppa suunduda, ning mõned vaatajad jäid mitmest stseenist ilma. Seetõttu oleks igale külastajale tulnud kasuks vaadata mitut etendust.

Eestis on seni tehtud vähe koha­spetsiifilisi lavastusi, kus pealtvaatajail lastakse saada etenduse orgaaniliseks osaks, liikuda ruumist ruumi, seigelda otse keset sündmusi, osaleda täpselt niipalju, kui on soovi ja indu. Asjaolu, et „Olmeulmade“ etendus leidis aset elumajas ning loodud oli ruum, mis mõjus korraga intiimselt ja rõhutatult teatraalselt, tekitas seiklusliku elamuse. Senisest julgem atmosfääriga mängimine ning leitud või loodud ruumide maksimaalne ärakasutamine mõjuks Eesti tantsumaastikul kindlasti värskendavalt ja meelitaks juurde ehk neidki külastajaid, kes tavapäraseid black box’i formaadis nüüdistantsulavastusi nii tihti ei väisa. Idee ja ruumikasutuse osas võib seada kõnealuse lavastuse eeskujuks.

Mängulisus on etenduskunsti üks olemuslikumaid jooni ning „Olme­ulmad“ võlub oma uudishimuliku tooniga, millele sekundeerib katkematu mäng ruumi võimaluste, esemete ja külastajatega. Raho Aadla ja Arolin Raudva duett on täis põnevaid momente, tasandeid, tasakaalu piiril püsimist. Lõbusalt mõjusid ka vannistseen ja trepist alla veeremine. Loodud ruum ise ärgitas uudishimu, lõi põnevust, seetõttu muutus ka publik mängulisemaks, hakkas katsetama, kuhu saab minna, kuhu istuda, kuidas käituda. Külastajaile, kes on tavaliselt sunnitud tundideks toolidele teiste liikumist-tegutsemist pealt vaatama, avanesid täiesti uued ja rikkalikud võimalused.

„Olmeulmad“ on heas mõttes meelelahutuslik ja läbini tujutõstev töö, ilma et tegu oleks küündimatu huumori või sisulise pealiskaudsusega. See meenutas, kui väga vajame mängu ja helgust oma igapäeva, olgu see siis pealegi teatraalsem või absurdsem. Olmeulmade maailmas, retkel une ja ärkveloleku piiri­mail, ei lõpe suvi kunagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar