Ulja näoga ja vaimult vaba tudengiteater

Katrin Nielsen

Viljandi festival näitas, et kümne aastaga on kujunenud välja tudengiteatri häbematult uljas nägu. X tudengite teatripäevad 10. – 12. II Viljandi kultuuriakadeemias. Tudengite teatripäevad tõid teatripõllule pahvaku värske-vänget tuult: spontaansust, draamat, nakatavat mängulusti, olulist sõnumit, kompromissitut materjali ja eredat teatrikeelt. Kui Rait Avestik kurtis 2006. aastal Sirbis, et üliõpilasteater peaks julgemalt otsima oma nägu – midagi pole kaotada, aga võita on palju –, siis nüüd on see olemas. Kümne aastaga, kui tudengiteatrid on küünlakuul ikka Viljandis kohtunud, et teha teatrit ja pidada teatripidu, on kujunenud välja tudengiteatri häbematult uljas nägu. Nii palju värskust, ideid, eri etendusstiile ja (sõnatut) süvateksti, kui seda nägi kolmel päeval Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis, pole teatrilaval ammu näinud. TÜ Pärnu kolledži trupp K-äng2 Meelis Sarve juhatusel on võtnud festivalist osa selle algusest peale. Seekord oli kaasas Becketti sõnatule etüüdile ehitatud lavastus-vinjett „Tudengielu”, kus kasutati musta miimi ja metafoore ning maaliti vaatajate silme ette üliõpilase lohutu siseelu. Kooliteatrile omaselt vahetati peategelast, mis omakorda kinnitas üldistust, et igavesti arusaamisele püüdlev ja selles püüdluses kaotama mõistetud inimene istub ka sellises suures õppemasinavärgis igamehe sees. Lavastuse lõpu vihjeline pööre välisesse lõbususse tõi hetkeks lavale pildi tudengielust, nii nagu see väljast paistab. K-äng2 kasutas nõudlikku miimitehnikat säästlikult ja stiilselt, vastavalt oma võimetele juba nn esietendusel. Esinejate füüsilise väljenduse täpsustumisele ja tunnetusele annab kindlasti juurde võimalus lavastust rohkem mängida. Kuuldavasti ongi trupp minemas Venemaale.

Teisena astus ette festivali viimaste aastate publiku lemmik Altermanni näitemängutrupp. 2008. aastast tegutsev Tartu asjaarmastajate seltskond kasvas välja foorumteatri ja impromängude pealt. Viljandisse tuldi ekstra festivaliks valminud lavastusega „Inerts”, kirjade järgi on selle lavastaja Mirja Meriste ja autor John Doe (nii kutsutakse Ameerika mandril näiteks tuvastamata mehe laipa). Kuna trupp töötab ühisloomes ning teemaks oli valitud krimka, oligi tegemist nii tuvastamata autori kui ka laiba tuvastamisega. Lahti ei rullunud siiski kriminull, vaid pesueht kodumaine absurd, kus kõik sündis tõepoolest tagantjärele tarkuse põhjendamatust inertsist (lavastuse pealkiri!). Oli see siis teadlik või ebateadlik, mängus esmapilgul tuvastamatu printsiip, aga nähtud etendus mõjus lummavalt. Pole ammu näinud laval midagi, mis lõhuks sedavõrd juurdunud mõttemustreid: ootustele ei vastanud ei valgus, misanstseen, teksti kuuldavus ega lavastuse tempo-rütm, ehk ainult alguse ja lõpu muusikaline pilt, mis lõi lavastusele stiilse raami. Kõik tegelased olid laval justkui reaalajas ametis, ja et tõepoolest improviseeriti (küll stsenaariumi põhjal), siis teritasid näitlejate elav interaktsioon ning napp ja absurdirikas tekst vaataja tähelepanu maksimumini. Loodud materjal andnuks ainest mitmeks suurepäraseks lõpetatud sketšiks, aga ikkagi on hea, et trupp ei läinud seda rada (mida nad võib-olla poleks ka välja kandnud), vaid hoidsid publiku pidevas vaikse tohoh!-elamuse kütkes. Kokkuvõttes oli Altermannil häid näitlejatöid, vaimukat tekstiloomet, esinejate erisuguse lavalise ettevalmistuse korvas üksteise hea tunnetamine, ühine vaimsus ja stiilitaju.

TeatriPolygoni stuudio mängis Tamur Tohvri lavastuses Jim Ashilevi „Nagu poisid vihma käes”. Lavastus oli füüsiliselt vaoshoitud ja napp, trupp mängis noorte meeste maailmavalu ja ebaluse välja minimaalsete vahenditega, lavastuse rõhk oli sisemistel seisunditel, mida rõhutas ka painav muusikaline kujundus. Paraku hakkas valitud stiil nooruki mässuna kõlavat autoriteksti sööma ning lavastuse aeglane ja muutumatu tempo tegid muidu selge artikulatsiooniga seisundidraama vaatamise raskeks. Sümpaatne oli noorte näitlejate ausus ja süvitsiminek oma tegelaste siseelu väljendamisel, ei laskuta mingisugusesse karakteersusesse. Muidugi, kõige raskem ongi vist mängida saali ja panna kõik endale kaasa elama, hoopis kergem on saavutada ere mäng tegevuslikkuse kaudu.

Lõputult jagus tegevuslikkust improgrupi JAA! etendusse: nad esitasid festivalil Chicagopõhist improvormi „Harold”, s.t lõid publiku huupi antud teemale („Roosad botikud”) kohapeal etenduse. „Harold” kui improteatri pikkvorm toimib nii, et hakatakse kahe-kolmekaupa mängus looma etteantud teemaga seotud stseene. Siin ja praegu tekkivate tegelaste hulgast kristalliseeruvad pearollid, mida trupp kombineerib käigu pealt eri olukordadesse ja kujundab nõnda kollektiivselt lugu. Eesmärk on lõpetada lugu võimalikult loogiliselt. Igal mängijal on õigus sündivaid stseene katkestada, millal tahes, ja viibata enda juurde keda tahes, et alustada uut stseeni mis tahes kohast. „Harold” nõuab kiiret ümberkehastumist, hetkelist haakumist olukorraga ja rühma täit tähelepanu. JAA! noored impronäitlejad demonstreerisid paindlikku mõtlemist, kiiret muundumist ja sujuvat rollivahetust, panid käima paraja tulevärgi, luues kiirelt lühistseene küll soorollide, peresuhete, maailmakaubanduse kohta. Nad liikusid hetkega ühest maailma otsast teise, ekseldes vahel ka eri radu, kuid trupi ühisjõul tõmmati otsad kokku. Draamaimprovisatsioonis on uhke vaadata tegelaskujude sündi ja kujunemist, mis siis, et ballasti tuleb ka kuhjaga. Eestis puudub õigupoolest veel oskus võrrelda improjaid, aga JAA! tõestas, et meie kandi inimesed pole selleks laadiks üldsegi aeglased ega kohmakad, pigem vastupidi, trupil on ruumi areneda rahulikuma mängustiili ja pikemate stseenide poole. JAA! näitlejatest pole ükski seotud ametliku teatriõppega, trupp tegutseb Eesti Harrastusteatrite Liidu juures ja tuumiku taustaks on hoopis foorumteater.

Teatripäevade järjekindlaim veteran on T-teater (kolm selle liiget on olnud kohal kõigil kümnel festivalil) ning veteranile omaselt tõestas trupp eneseteadlikku, fännide toetatud mänguküpsust. Nendegi lavastus „Meie elu köögis” kujunes ühisloomes sünnitatud stseenide pealt: kui köögiteemal oli aretatud piisavalt materjali, kirjutas trupi liige Piret Eesmaa stsenaariumi kokku ning näitlejad kandsid hoogsa tekstipõimiku himukalt ja oskuslikult ette. VAT-teatri näitleja Margo Teder oli lavastanud selle köögikabareed, -tragöödiat, -olmedraamat ja -tragikomöödiat draamaimprovisatsiooni nippide ja tabavate detailidega ühendavaks tervikuks, lavastuse edu tagasid mõnuga ja täpselt mängitud näitlejatööd.

Osalejaist kõige eakam on 1999. aastal Kalev Kudu käe all alustanud Tartu Üliõpilasteater. Kudu puhul on tegu huvitava lavastajapedagoogiga, kellele üliõpilasteater on andnud võimaluse jääda kompromissituks loojaks ja teha sõltumatuid tekstivalikuid, vaatamata sellele, et õiget palka pole mees kunagi saanudki. Nii on Tartu Üliõpilasteatri repertuaaris olnud Kane’i, Harmsi, Lenzi, Ionesco, Dostojevski, Büchneri jt teosed, mida Kudu on toonud lavale omakoolitatud truppidega, mille ühine meel, põhjalik ettevalmistus ja valmisolek katsumusteks on alati olnud imetlusväärne. Selgi aastal mängisid Mrożeki näidendit „Ulgumerel” kaks kolmeaastase kogemusega ja üks juba õppejõuametit pidav näitleja väga nauditavalt, elegantsete tantsuliste vahenumbritega, väheste valitud teatrimärkidega vabal laval, lastes autoritekstil luua vabalt sildu ja vihjeid suurriikide ajalukku ja tänapäeva poliitikasse. Elegantne, ühtaegu ajatu ja ajalik vinjett, oivalise muusikavaliku ja tarkade näitlejatöödega tervik, mille taga aimub Kudu tühja lava meistrikätt. Tartu Üliõpilasteater tuuritab juba ammu maailmas, trupi järgmine reis tuleb Belgiasse Liege’i kuninglikku ülikooli.

Tallinna ülikooli tudengiteater Üllar oli teinud valiku noorte režissööride vana proovikivi, Tennessee Williamsi „Klaasist loomaaia” kasuks ja selle festivali kontekstis enese kahjuks. Taas kord tõestus, et psühholoogiline draama on nõudlikeim žanr. Kui meisterlikkus selles laadis saavutatakse oskusega väljendada intensiivset siseelu võimalikult väheste väliste vahenditega, siis kogemusteta näitlejad kipuvad siseelu laiali laotama ja mäng kaotab usutavuse. Neli eriilmelist näitlejat ei kandnud nõudlikku teksti välja, nappis koosmängust ja lõpuks viskas lavanärv üle. Sellest oli kahju, suur töö oli tehtud ja trupist aimus potentsiaali. Kindel see, et harrastajateater on mõistetud jääma kaotajaks, kui see võrdselt suure teatriga üritab kostüümide ja butafoorsete detailidega luua autentset keskkonda. Seekord lõhkus plastist loomaaed vähimagi illusiooni selle tähendusest ning põhjalik ja detailirohke lavakujundus hakkas endale vastu töötama.

Veel ühe stilistilise pöörde tegi enne lõppu Noorte Teatritehas Tartust, mängiti vene absurdimeistri Harmsi lugude põhjal loodud lavastust „Kassaneiu”. Harmsi lavaletooja Eestis on olnud Tartu Üliõpilasteater ja kuna mõlemad teatriplatvormid on otsapidi seotud ja kasutavad teineteise lavajõude, siis oli väljenduslaad kohati sarnane. Lavastajad Peeter Piiri ja Enor Niinemägi olid lahendanud loo siiski veel väänatuma groteski võtmes ja võimendatud absurdiga. Noored näitlejad lõid füüsise ja tekstiga suuri nihkes pilte, tegid seda allahindluseta ja stiilipuhtalt. Kuna Noorte Teatritehase laipu täis lavastus lõpetas kolmpäevaku, sai festival laipadest raami – Altermanni omad alustasid kahega, teatritehas lõpetas hunnikuga.

Kes oli Viljandis kohal, hakkab nüüd ilmselt protestima: publiku lemmikust polegi veel juttu olnud. Vaieldamatult oli selleks Helsingi sügavustes tegutsev amatööride Kellariteatteri, mis tuli Viljandisse sügisel alustanud noore trupi ja Helsingi teatriülikooli tudengi Sirpa Riuttala esimese lavastusega selles teatris. Lavateose pealkiri on pretensioonikas – „Finlandia” –, ent teos on igati oma nime väärt, mõjudes sama võimsalt kui Sibeliuse nimekaim. Kuidas on võimalik, et kahe kuuga valmib harrastusteatri algajatega lavastus, mis kõik vaatajad saalis, alates festivali kolmest targast (Carmen Tabor, Mait Joorits, Adeele Sepp), sõnatuks võtab?

„Finlandia” on loodud maailmas võimu koguval rakendusteatri meetodil, osalusteatri filosoofial ja võttestikul. See on ühisloometeater, kus lavastuse loob trupp ning lavastaja on loomeprotsessi lahtilükkaja, ülesannete andja, innustaja, ühise uurimisteekonna kujundaja, vaoshoidja ja kokkusõlmija. Põhja annavad draama tööviisile jagatud personaalsed lood, vundamendi laob iga lavalolija isiklik suhe teemaga (praegusel juhul Soome), teose struktuuri loob küsimuste püstitamine ja vormi annab ühiste tähenduste otsimine teatri kujundikeeles, mis selles lavastuses tekitas vapustavaid füüsilisi metafoore. Riuttala puhul on kindlasti tegu tugeva lavastajaandega, aga mitte sellisega, kes oskab oma geniaalse nägemuse eredalt vormistada, vaid oskusega lavastada protsessis, põimida oma teksti kollektiivsesse loomesse märkamatult, seestpoolt, nõnda, et loodav lavareaalsus on trupi vaieldamatu ühisomand. See teater baseerub sügaval veendumusel, et iga inimene on andekas ja igal inimesel on, mida teistega jagada.

Lavastus portreteeris praegust soome noort ja tema suhtumisi. Et tänapäeva soomlane ei erine mentaliteedilt ega elulaadilt Eesti inimesest, siis pakkus „Finlandia” karmi ja ilusa peegelpildi ka eestlastele. „Finlandia” mõjus vägeva hümnina, sest noorte lugusid ei räägitud sõnadega, vaid loodi metafooride vapustavalt visuaalne keel. Tsiteerin Kellariteatteri draamalepet (see sõlmitakse grupiga enne tööle asumist): „Meie missioon on õppimine tegevuse kaudu. Meie teatril pole kunstilist juhti või suundumust – meie tegevust kirjeldab kõige paremini sõna „vabadus”. Igal liikmel on teatris võimalus ellu viia oma ideid ning lavastuste ettevalmistamise ja korraldamise kaudu teha tutvust kõigi tegevusvaldkondadega”. Õppimine toimib sisepiltide visualiseerimise kaudu, et neist siis distantseeruda ning isiklikke punne ja pauke kriitiliselt hinnata. See on lõbus, tervendav ja jõudu andev, tõsine ja naljakas ühtaegu, eneseusku ja kodanikuväärikust loov aktsioon. Häälelis-füüsiliselt toimis verinoor trupp küll imeliselt koos, ent iga lavalolija oli unikaalne esineja ja etteasted teostati maksimaalse pühendumisega. Grupiimprovisatsioon, heliimprovisatsioon, lavakooli võttestik ja harjutused olid orgaaniliselt põimitud koostegevusse, mis lõi vahetpidamata esiplaanil toimuvale (heli)taustu, konteksti, tähendusi ja alltekste. Nagu rakendusteatrile kohane, jagati lavastuses ka isiklikke arengulugusid. Soome näitlejad tulid publikusse ja igaüks rääkis, kust ta on pärit ja millise ringiga jõudnud Kellariteatterisse. Eriti läks vaatajatele hinge ühe Olustverest pärit tüdruku lugu, mis avas valusalt, mida tähendab elada võõrana omasuguste keskel, eestlasena Soome Kapa-Kohilas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming