Üksindus pappkastis

KRISTI RUUSNA

Lavastuses „lonely lonely“ on ühendatud nüüdistantsuteater ja objektiteater, mänguvahendina kasutatakse lavapõrandale tõmmatud valgeid jooni ja kahte pappkasti.

Lavastuses „lonely lonely“ on ühendatud nüüdistantsuteater ja objektiteater, mänguvahendina kasutatakse lavapõrandale tõmmatud valgeid jooni ja kahte pappkasti.

Stefan Reiterer

Duo Sööt/Zeyringer lavastus „lonely lonely“ („nii üksi, nii üksi“) 16. – 21. XII 2014 Berliini rahvusvahelisel festivalil Tanzen vor Weihnachten.

Eesti-austria duo Tiina Sööt ja Doro­thea Zeyringer esitles Berliini festivalil „Tanzen vor Weihnachten“ oma pooleliolevat lavastust „lonely lonely“, mis esietendub märtsis Viini festivalil „Imagetanz“ ning mida mängitakse 8. ja 9. aprillil ka Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval. Lavastuses „lonely lonely“ on ühendatud nüüdistantsuteater ja objektiteater, mänguvahendina kasutatakse lavapõrandale tõmmatud valgeid jooni ja kahte pappkasti. Etenduskunstnikud ühendavad pappkastide liigutamise ja tekkivate liikumismustritega erisuguseid monotoonselt esitatud väited, mille keskseks kandvaks sümboliks on kast või karp. Laused oma emotsioonituses sünnitavad rütmi, mis saadab kogu etendust.

Lavastuse baas on kuiv-irooniline huumor, mis väljendub nii keele kui ka liikumise kaudu. Lakooniliste ingliskeelsete lausete abil visatakse nalja inimloomust põhjalikult näriva teema üle: selleks on soovitud või soovimatu üksindus ning enese sulgemine kasti. Ehkki eesti keelde ei saa väljendit „to put yourself in a box“ (enese sulgemine karpi/kasti) sõna-sõnalt tõlkida, on lavastuse keskset teemat avava metafoorse mõttekõlksu tähendus selgesti mõistetav: enese sulgemine maailma, teiste inimeste ja elu eest üksildasse ruumi, millest välja tungida pole ülesanne kergemate killast. Lavastuses kasutatavad kastid, mida etendajad liigutavad, ent mille sees nad laval ka ringi liiguvad, toimivad tugevate metafooridena, kuid pakuvad ka hea kõhutäie naeru. Paiguti kipub suisa ununema, et kahe võrdlemisi väikese kasti sees on inimesed, kes tekitavad lavapõrandale koreograafilisi mustreid.

Uue nurga alt vaadatuna võib maailmast eraldumine mõjuda tõesti naeruväärsena, ent oma üksilduses ei pruugi inimesed seda märgata. Sööt ja Zeyringer tunduvad olevat seda täheldanud ning on valinud oma lavastuses selle naeruväärsuse kajastamiseks minimalistliku stiili. Lõppkokkuvõttes on üksindus alati üks ja seesama, olenemata sellest, kas viibida väikelinnas Tartus või miljonilinnas Berliinis. Kuid tajudes asjaolu, et iga inimene liigub mingil määral ikka ringi oma turvalises mugavustsoonikarbikeses, ei pruugi see üksildus tunduda enam nii morjendav. Eks ole ka suur erinevus, kas olla üksinda või üksildane. „lonely lonely“ käsitleb eri määral mõlemat teemat, tehes seda ootamatu kerguse ja huumoriga.

Sööt ja Zeyringer paistavad laval kui kaks naisrobotit, kellele on antud kolm korraldust: kasutada erisugustes mõtte- ja lausekonstruktsioonides sõna „kast“, liikuda ja liigutada end võimalikult iseloomutult ning luua kahe eelneva kaudu rütm, mis rõhutaks enese üksildusse sundimise teatavat riukalikku masinlikkust. Kahekümneminutilise esitluse käigus jõudis sündida pisike teatriime: publik naeris südamest, igaüks oma põhjustel. Tegemist on uudse ja omanäolise absurditantsuobjektiteatriga, mis oma minimalistlikkuses on vägagi intrigeeriv ning naerutab ilmselt ka kinnisema iseloomuga tõsist eestlast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming