Uhkus või eelarve?

EMTA lavakunstikooli lõpetavat XXVII lendu on ikka iseloomustanud isetegemise tahe ja ettevõtlikkus – kogu aeg on proovitud teha oma projekte.

VEIKO MÄRKA

Pärnu Endlas lavastatud „Uhkuses ja eelarves“ said lavatudengid ise valida, keda nad mängida tahavad.

Pärnu Endlas lavastatud „Uhkuses ja eelarves“ said lavatudengid ise valida, keda nad mängida tahavad.

Mats Õun

 22. juunil lõpetab EMTA lavakunstikooli XXVII lend: üksteist noort näitlejat ja kolm dramaturgi. Mida nad koolist kaasa saavad ja mida edaspidisest loodavad? Kõnelesid Laura Kalle, Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla ja Karl Koppelmaa. Vestlusringist puudus Tartus iseseisva lavastamistööga seotud olnud Mehis Pihla. Igati ootuspäraselt juhtus nii, et mõned rääkisid rohkem, mõned vähem ja mõned üldse mitte.

Kumb on teile edasisel teatriteel tähtsam, kas uhkus või eelarve?

Otsar: Olen alles oma teatritee alguses ega tea, milliseid valikuid pean kunagi langetama. Tahaks loota, et hakkan neid tegema mitte eelarve, vaid kunstilise eneseteostuse põhjal, n-ö uhkuse baasil.

Nüganen: Kumbagi ei maksa ületähtsustada. Vahel tuleb uhkus alla neelata ja vahel ka eelarvele mõelda. Usutavasti lähtun oma teatriteel hoopis muudest mõistetest.

Vaidla: Mina võtan aluseks pigem materjali, mitte uhkuse või eelarve. Kas materjal kõnetab mind kui näitlejat, pakub väljakutse ning kellega koos ma seda teen?

Gansen: Lavakunstikooli astudes langetasin otsuse, et minust saab näitleja – seega pole raha mulle esmatähtis. Mõistsin juba siis, et näitlejana ei saa minust miljonäri. Eelarve pole ülemäära tähtsal kohal kunagi olnudki, aga uhkus tuleb vahel ikka alla neelata. Arvan, et ma pole liiga uhke inimene.

Koppelmaa: Kui lapsed sünnivad, muutub kõik. Siis tuleb võib-olla hakata oma sõnu sööma. Aga niikaua, kui lapsi pole, tuleb võtta oma noorusest nii palju, et pärast võiks selle üle uhke olla. Siis, kui peab vanemas põlves hakkama mingit jama tegema, et lapsi toita.

Laumets: Tahan niikaua kui võimalik hoida seda liini, et ei peaks midagi tegema raha pärast, looma veel juurde meelelahutust, mis niikuinii igal pool lokkab. Kui kaalukausil on uhkus ja eelarve, võitlen uhkuse eest, et poleks piinlik ega läheks vastuollu oma kunstiliste veendumustega.

Kas Eestis või mujal maailmas on teatreid, kus oleksite nõus töötama üksnes söögi ja peavarju eest?

Koppelmaa: Eugenio Barba Odini teater Holstebros, nelja tunni rongisõidu kaugusel Kopenhaagenist. Unikaalne teater, kus 50 aastat on tehtud põhimõtteliselt ühe ja sama trupiga avangardi – linna lähistel, kus elab ainult 40 000 inimest. Kui seda on nii kaua suudetud, peab selles teatris olema midagi erilist. Olen seal õppinud, Barba on lavaka n-ö auprofessor. Ka meie kursuselt pääses üks dramaturg loosiga Holstebrosse. Sattusin väga õigel ajal väga õigesse kohta. Sain kinnitust senistele ideedele, mida on teatris võimalik teha.

Gansen: Kui kooli lõpus tuleks Saša Pepeljajev ja ütleks, et nüüd paneme trupi kokku ning kolm-neli aastat reisime igal pool maailmas ja teeme lavastusi, oleksin hea meelega nõus.

Otsar: Mina sekundeerin.

Kalle: Mina kolmandana ka. Või siis Punchdrunk Company Londonis – kui minult ei nõuta nii tugevaid füüsilisi eeldusi, nagu selle kompanii näitlejatelt tavaliselt.

Aga Eestis?

Koppelmaa: No kui mina oma teatri teen, eks nad alguses hakkavad töötama ilma palgata. Võin neile süüa kah teha. Oma teater on mul täiesti tõsine plaan. Alguses pole mul küll kapitali, et kõigile palka maksta, aga kui hakkab midagi toimuma ja tegevust juurde tuleb ning ka publik meid üles leiab, võib-olla saame ka riigilt mingisugust toetust. Kahjuks pole loota, et meile antakse kohe kümnetes ja sadades tuhandetes eurodes raha ning öeldakse: „Hakake tegema, noored!“. Enne on vaja ikkagi natuke tööd teha.

Raidmets: Võiksid selgitada, milline hakkab olema selle teatri kunstiline suund.

Koppelmaa: Ei. Sellest võib teha eraldi artikli, kui on huvi. Aga suund sõltub paljus inimestest, kes seal tööle hakkavad. Klassikalises „kuu aega maal“ võtmes me midagi tegema ei hakka. Aga väärt ideedele tuleb olla avatud.

Gansen: Isegi kui lähen tööle mõnda teise teatrisse, panustaksin ka Karli teatrisse jõudu ja energiat ning lööksin seal kaasa, kui vähegi võimalik. Meil on olnud hea klapp, tore oleks kursusekaaslastega koos midagi teha ja niimoodi üksteist aidata.

Oletame, et saaksite veel aasta EMTAs õppida. Või üldse veel aasta õppida. Millises vallas tahaksite ennast täiendada?

Kalle: Palju rohkem võtaks keeli. Itaalia, vene … Vene keeles on mul suur puudujääk.

Vaidla: Filmi tahaks õppida. Filminäitlemist, aga miks mitte ka lavastamist.

Kuntu: Filmimaailmas.

Nüganen: Meile anti küll kunstiajalugu, aga see jäi kuidagi poolikuks. Tahtnuks pikemalt ja põhjalikumalt.

Otsar: Muusika- ja kunstiajalugu võiksin vist lõputult edasi õppida. Veel tahaks teha oma häälega tööd, sest tunnen, et esimese kahe aasta jooksul, kui meile hääletehnikat süvendatumalt õpetati, olin veel liiga noor ja rumal, ei saanud kõigest aru, mida õpetati. Peaksin järelõppimist tegema, õppima oma hääleaparaati tundma. Ei tea veel kõiki nõkse, kuidas seda arendada tugevamaks, tundlikumaks, kõlavamaks, nüansirikkamaks, mängulisemaks, et hääl ei jääks mängule alla.

Raidmets: Filosoofiat võiks juurde õppida. Võtsime põhilised teosed ajaloolises järjekorras küll läbi, aga üpris pinnapealsel tasemel. Võiks süvendatumalt õppida. Maailm on tohutult suur ja see valdkond tohutult lai. Filosoofias omandatud teadmised muudaks ka rolliloome sügavamaks, laiapõhjalisemaks.

Koppelmaa: Minu puhul ei ole küsimus selles, mida üks lisa-aasta annaks, vaid et minu, s.t dramaturgi erialale saaks nelja aasta jooksul koolilt osaks sama suur tähelepanu ja hoolikus nagu näitlejaõppele. Puudu on veel palju ja eriti see – mis näitlejate puhul toimib –, et kvantiteet läheks üle kvaliteediks. Nii et kui keegi mõtleb tulla õppima dramaturgiat, siis hoiatan liiga suurte ootuste hellitamise eest. Pettumus on kerge tulema ja sellest on raske üle saada.

Rajaveer: Minu vastus on ka dramaturgia. Näitleja õppesuunal pole ma seda ala üldse õppinud, ent näidendite mõistmisel oleks sellest palju kasu.

Räägime teie kahest mahukamast diplomilavastusest. Kõigepealt otsast otsani rühmatööna valminud „Uhkus ja eelarve“. Kuidas see sündis, kelle panus oli suurem?

Nüganen: Kõigepealt oli meil ees Mehis Pihla idee, mille järgi hakkasime improviseerima etüüde.

Laumets: Meil polnud plaanis hakata lavastama Daniil Harmsi loomingut, vaid tahtsime võtta sealt inspiratsiooni.

Kalle: Istusime päris kaua kirjutuslaua taga ja rääkisime – sellest, mis on meile ühiskonnas oluline. Tegime üksteisele väga erisugustel teemadel ettekandeid – Magritte’ist keeleteooriate ja Venemaa ajalooni.

Laumets: Absurdidramaturgiast.

Kalle: Igaüks süüvis millessegi.

Nüganen: Siinkohal olgu öeldud, et kui Mehis teeks oma teatri, siis sinna läheksin söögi ja peavarju eest küll. Aga temal seda plaani pole, nii et Karlil konkurents puudub.

Raidmets: Esimene näidend, mille Mehis kirjutas ja millest jäi vähe alles, oli küllaltki harmsilik. See oli Mehise toodud mõju. Meie tegelesime materjali edasiarendamisega Harmsile omases stiilis, tema huumoriga – näiteks aknast alla kukkuvad vanamutid, väga lihtsalt surma saavad tegelased.

Otsar: Kerged viited Harmsile jäid alles, aga me ei takerdunud temasse.

Sellel lavastusel on ka tänapäevane tasand. Millised tänapäeva murekohad erutasid teid kõige rohkem?

Raidmets: Üks suuremaid on majanduslik ebavõrdsus, seda meie näidend kaunis groteskses vormis ka väljendab. Ühiskonnas on väike ärimeeste seltskond, kes justkui juhib kõigi inimeste elukäiku ja saatust, ning siis ülejäänud 90–99% inimestest, kes püüavad elus kuidagi hakkama saada. Raha võim on kõige tugevam, see annab kaitset ja mõjujõudu.

Kalle: Tahtsime panna küsimärgi selle võrdusmärgi juurde, mis raha ja võimu vahele alati tõmmatakse. Kas võimul peavad alati olema vaid rahakad inimesed?

Oli see lavastus teie manifest?

Nüganen: Miks mitte.

Otsar: Tundub, et meie kursust iseloomustab isetegemise tahe ja ettevõtlikkus. Kogu aeg oleme proovinud teha oma projekte. Näiteks „Puhkamisest väsinud“ või meie kolme dramaturgi lühilavastustest kokku pandud „Kassett“, projektid, kus saime ise palju kaasa lüüa. Oleme väga rahul, et meile anti nii palju võimalusi ise teha. Kuna me kõik Mehist lavastajana hindame ja usaldame, siis tundsime, et kui tema meid juhib, siis suudame koos teha midagi tõesti ühist. Et meil on, mida öelda, et tahame seda öelda ja see on praegu meie ainuke võimalus seda koos teha.

Mida sina konkreetselt öelda tahtsid?

Otsar: Lavastuses esindab minu mõtlemisviisi abielus intelligentide liin. Tahetakse saada lapsi, luua pere, kuid ei tehta seda sellepärast, et intelligentne inimene peab enne rajama endale korraliku kodu, tal peab olema kindel sissetulek. Iseenesest rumal mõtteviis. Miks lasta ennast rahal juhtida, kui tegelik soov on saada lapsi? Võiks neid saada ka ilma majandusliku kindlustatuseta.

Saaremäel: Ka mulle oli huvitav intelligentide liini kujutamisviis. Selleski plaanis, et lõpuks otsustavad nad mitte midagi teha. „Keegi ei tea, mis on tõde. Ja süda on kõigil ühe ja sama koha peal. Otsustage sellega.“ Ühiskonnas on intelligentseid inimesi, kes määratlevad ennast apoliitilisena – ja see on igati mõistetav. Ent mina tunnen, et näitleja on ka kodanik ning peab huvituma ühiskondlikest teemadest.

Gansen: Naasen eelmise küsimuse juurde, mis jäi kripeldama. Salve me päris tühjaks ei lasknud, palju materjali tootsime ka üle ja võtsime pärast maha. Poolteist nädalat enne esikat läks paljugi kärpesse. Mõned teemad olid varem laiemad, teisi aspekte sai juurde loodud.

Otsar: Seda muret, et meil rohkem midagi öelda pole, küll ei ole.

Raidmets: Minu mõttemaailma näitlikustab kõige paremini tegelane, keda „Uhkuses ja eelarves“ ise mängin – Tuudur. Tegemist on eluheidikuga ja ka vähemusega. Tal on kõnedefekt. See, mille eest tahan ühiskonnas võidelda, on see, kuidas vähemusi, kes oma füüsiliste või vaimsete eelduste poolest on teistsugused, laiemasse seltskonda integreerida. Tuua nad nende sekka, keda peetakse normaalseks või tavaliseks.

Kuidas teil rollide määramine käis?

Kalle: Väga huvitavalt. Ühel hetkel saime teada, millised rollid näidendis üldse on. Siis kirjutasime kõik Mehisele, keda me ise tahaksime mängida ja keda näeksime mõnes teises rollis. Tegime materjalist läbilõike ja lisasime juurde oma arvamuse. Tema rääkis läbi ka kursusejuhendajatega. Otsus sai demokraatlik.

Laumets: Kuna meil oli võimalus ise valida, kes keda mängib, siis saime rollide valikut suunata. Võtta arvesse, kes kui palju oli enne koormust saanud ja kellel polnud seni olnud kandvaid rolle.

Nüganen: Igaühe kohta sai mõelda, milline võiks olla teda arendav väljakutse, kas ta on või ei ole seni saanud sellist tüüpi mängida.

Raidmets: See oli tugev ajend, miks me tahtsime, et just Mehis lavastaks. Muidu oleks ilmselt läinud nii, et igaüks mänginuks oma väljakujunenud tüpaaži kohaselt.

Vastupidi ehk teie kindlatest tüpaažidest lähtudes lavastas Aare Toikka „Ekke Moori“. Kas tema pakkus igaühele kindla rolli?

Otsar: Algul lugesime mitut rolli. Ainult Ekke oli kohe kindel.

Nüganen: Järgmine kord, kui kohtusime, olid lavastajal rollid juba paika pandud. Rohkem me sellel teemal ei arutlenud.

Laumets: Mõned osad olid veel algusest peale paigas. Näiteks see, et mina mängin Toomas Üüvet. Pille Riin oli vist ka paigas.

Gansen: Kui küsida, kumb meetod on raskem, siis ise endale rolli valides on vastutus ja ka panus palju suurem. Aarega oli see lugu, et me kõik olime siis natuke nooremad ja meile oli just sedapidi kasulik, et kogenud lavastaja ise kindlalt otsustas. Lihtsam polnud see aga kindlasti.

Saaremäel: Aare oli meie otsustele ja tunnetele väga avatud, ta arvestas sellega, mida me leidsime nendest stseenidest ja tegelastest. Raudset käsku polnud.

Nigula: Aare ei piiranud meid absoluutselt, aga „Uhkuses ja eelarves“ tundsin ennast veelgi vabamalt.

Saaremäel: Täiesti reaalne asi: mul tekkis kohe arusaam, et Neenul peavad olema allavajunud rinnad. Tore, et prooviõhkkond lubas selliseid asju väljendada.

Nigula: Saime iga stseeni mitmes variandis läbi mängida ja teha parima valiku. Ei olnud sellist juttu, et „ei mängi niimoodi, teeme nii, nagu mina tahan“. Ettepanekud olid teretulnud.

Kuntu: Ühe tegelasku’ju kohta ütlesin Aarele, et ma pole temaga päris nõus, seletasin, mismoodi tunneksin mina ennast selles olukorras. Tema vastas, et tehku ma nii, nagu tunnen, tema on ju ikkagi mees ega tea täpselt, kuidas naiste asjad käivad. Selline usaldus oli ootamatu. Hea näide, kuidas ta väga arvestas kõigiga.

Nigula: Raskusi tekitas see, et „Uhkuses ja eelarves“ oli palju improvisatsiooni. Pidi mõtlema ja mõtlema, tegema veel ja veel. See ei ole kerge, ent selles on oma võlu, kui alustada peaaegu nullist. Improvisatsioonilisi etüüde tegime ka Pepeljajeviga, lugesin kokku, et kuuskümmend viis. „Ekke Mooris“ improvisatsiooni polnud.

Mida õppisite eelmiselt lennult ja mida olite suutelised edasi andma järgmisele?

Koppelmaa: Sellele on raske vastata. Eelmine, Tiit Ojasoo kursus paljuski murdis selle kooli traditsiooni ja järjepidevuse. Lihtsam oleks vastata, kui enne meid oleks olnud kohe XXV lend. Aga XXVI lennul oli raske meile midagi anda, sest meie õpe oli metodoloogiliselt väga erisugune.

Nüganen: Kõige rohkem oleme õppinud Ojasoo kursuselt pärast kooli. Oleme nüüd kaks aastat saanud käia neid teatris vaatamas ning õppinud neid selle kaudu paremini tundma. Koolis oli meie kahe kursuse kokkupuude väike: nad olid palju ära, meie kogu aeg koolis.

Gansen: Mul on sellest kahju. Tundub, et meie oleme oma noorema kursusega palju rohkem kontaktis. Meist vanemad tegid hästi palju proove NO99s, kontakti oli kahjuks vähe.

Otsar: Üritame noorematega hästi palju suhelda, kuna ise jäime sellest võimalusest ilma. Kui neil on küsimusi, proovime ikka vastata.

Mida nad küsivad?

Kuntu: „Kas sul oli ka nii raske?“.

Ja mida te vastate?

Kõik kooris: Jah! Oli küll!

Rajaveer: Nad võtavad meid kui kogenumaid inimesi ja esitavad küsimusi, millega nad mingil põhjusel ei julge minna mõne vanema näitleja või kursusejuhendaja juurde. Meil aga on see kogemus alles hiljutine. Meie kursusel oli igaühel oma „rebane“, kelle eest eriti hoolt kanda ja kelle käekäigu järgi küsida. Püüdsime neid hoida nii hästi kui võimalik.

Kalle: Teise ja neljanda kursuse kogemuslik vahe on päris suur, nii et rääkida on omavahel paljustki. Ühe olulise asjana saame neile õpetada, kuidas enda eest seista. Meie kursus on küllalt olnud olukordades, kus oli vaja seda osata.

Koppelmaa: Kui tegime Anu Lambiga lavakava „Ja sõna sai lihaks“, siis pärast esimest eksamit öeldi mulle, et noorem kursus on meie üle väga uhke, oleme neile eeskujuks. Millega ja kuidas täpselt, eks seda saab näha kahe aasta pärast. Või kahekümne.

Laumets: Mul on väga hea meel, et saime mängida „Misantroopi“ suurel laval ning see ei jäänud üksnes lavakõneeksami tasemele. Õppimise seisukohalt oli see väärt võimalus, saime laval värsis rääkida.

Otsar: Just. Eksamiga on see häda, et sa ei tunne ennast selle ajal värsis vabalt. Etenduste ajal läheb värsis kõnelemine üha vabamaks. See aitab ja ongi õige kool.

Kas lõpetate kooli heal või halval ajal?

Laumets: Huvitaval ajal. Vanemalt kursuselt said peaaegu kõik teatrisse tööle. Meie oleme esimene kursus, kust üle poole võib jääda vabakutseliseks.

Otsar: Näitlejate ületootmine, millest on palju räägitud, tundub saavat tõelisuseks.

Gansen: Nüüd on lavakasse jõudnud see, mida Viljandis näitlejaks õppijaile öeldakse: olge valmis selleks, et kui kooli lõpetate, jääte vabakutseliseks. Lavakoolis oli seni nii, et pigem ikkagi saadi kindel töökoht. Meie ees on uus reaalsus, nüüd peab ise rohkem vaeva nägema. Selles mõttes on küll huvitav aeg. Asi ei ole selles, kui tore kursus meil on või kui võimekad oleme näitlejana, meid ei ole lihtsalt vaja, ei ole kohti. See on nagu söömisega: kui inimesel on kõht täis, siis ta enam ei söö. Nii on ka teatrites.

Nüganen: Meie kursuse juhendajatel pole oma teatrit, kuhu meid tööle kutsuda.

Raimets: Eesti teatriilmale on omane repertuaariteatri süsteem. Trupp on selles süsteemis üpris kivistunud üksus. Olime poolteist kuud Inglismaal, nägime ja kuulsime palju. Ka sellest, kuidas pidevalt käib näitlejate vahetus, enamik on vabakutselised ja töötavad projektipõhiselt, otsivad tööd agentide najal. Ma ei ütle, et Eestis peaks olema samasugune süsteem, aga selles, et töökohti ei jagu, mängib repertuaariteatrite süsteem oma osa.

Laumets: Tõenäoliselt muutub ka meil projektiteatrite süsteem laialdasemaks.

Otsar: Nüüd ongi nii, et Karl peab tegema oma teatri. Praeguses olukorras kõige loogilisem samm.

Markus, miks sina midagi ei rääkinud?

Habakukk: Mulle meeldis palju rohkem kuulata, mida teised räägivad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar