Ühiskondlik (eksi)rännak elu mõtte otsingul

Laura Metsa loomingut ei saa vaadata kui hambad ristis alternatiivi pakkumist, alternatiivi alternatiivi pärast.

RAIT AVESTIK

Pärnu Endla „See asi“, autor Philipp Löhle, tõlkija Mihkel Seeder, lavastaja Laura Mets, kunstnik Illimar Vihmar, valguskujundaja Jaan Laur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokunstnik Terina Tikka. Mängivad Liis Karpov, Kadri Rämmeld, Sten Karpov, Meelis Rämmeld, Priit Loog jt. Esietendus 30. IX Endla teatrimajas.

Siwa ja Beat (Meelis Rämmeld  ja Sten Karpov) üritavad puuvilla ja kõlbmatute relvadega äri teha, sest raha on hädasti vaja.

Siwa ja Beat (Meelis Rämmeld ja Sten Karpov) üritavad puuvilla ja kõlbmatute relvadega äri teha, sest raha on hädasti vaja.

Gabriela Liivamägi

On põhjust rõõmustada (ja seda eelkõige pärnakatel), et aasta-kaks tagasi Endla kollektiivis aset leidnud muutused on toonud teatrisse (nii otseses kui kaudses mõttes) värsket verd ja uut hingamist, mis väljendub repertuaaris, aga ka teatri toimimisrütmis ja õhustikus. Ehkki praegu annavad mängukavas tooni veel n-ö ennkeerdilikud, Pärnu publiku väljakujunenud ootustele vastavad lavastused, pakub Endla teine koosseisuline lavastaja Laura Mets sellele kõige kontrastsemat alternatiivi. Pean silmas praegu mängukavas lavastusi „45 339 km² raba“ (2015) ja „See asi“. Kahtlemata on nii Endla vanima kui ka ühe noorema loomingulise töötaja lavastused publikule võrdselt vajalikud. Kui mingi kahtlus tekibki, siis eelkõige repertuaari proportsioonides.

Metsa loomingut ei saa muidugi vaadata kui hambad ristis alternatiivi pakkumist, alternatiivi alternatiivi pärast. (Kas just kogu Eesti teatri taustal, aga Endlas oleks seda ju enam-vähem lihtne teha.) Nagu Mets Teater. Muusika. Kino juuninumbris on öelnud, peab ta enne lavastusmaterjaliga tööle hakkamist möödapääsmatuks vastata küsimusele, miks just praegu on vaja teha sellist ja sellest lavastust. Kui vastust ei tule, ei näe ta ka mõtet seda lavastama hakata. Mets: „Mina tahaks, et minu teater oleks tänastele inimestele oluline. Mitte kümme aastat varem või hiljem, vaid just täna. [—] Lavastada on siis mõtet, kui sul on midagi öelda, kui sul on ühiskondlikus plaanis selge, et sinu töö toob mingit kasu. Teater võiks olla ühiskonnas kui küsimuste küsija, kui mitte rohkemat.“

Niisiis, kas ja millist kasu Metsa „See asi“ toob vaatajale, Endlale, teatrikunstile? Kas ja millised küsimused vaatajas tekivad? Kas need küsimused on teatri kohta või teatrist tõukunud? Mets on Philipp Löhle näidendil põhineva lavastuse tutvustuses öelnud, et teda paelus näitekirjaniku oskus panna näidendisse kokku terve üleilmastumise vaim, ning kuna globaliseerumine on teadjate arvates ühele poole saamas, siis kuhu tormame edasi. Lavastaja sõnul on see näidend sissevaade globaalsesse majandusse: kuidas see toimib ja kuidas me kõik oleme sellega seotud. Tõesti, nii nagu näidendi tekstis, räägitakse ka (internetist leitud põgusa info kohaselt) mujal maailmas tehtud lavastustes eelkõige globaliseerumisest, seoses olemisest. Seda puuvilla vaatevinklist – teekonnal, kui seemnest saab lõpuks T-särk. Kuna näidendi remarkides pisut metafüüsilisena mõjuv personifitseeritud puuvill („see asi“) reisib ainult tänu inimtegevusele (või inimene tegutseb tänu puuvillale), siis selle reisi jooksul näemegi maailma eri nurkade inimesi koos oma igapäevalugudega, mida kõiki ühendab „see asi“.

Kui veebist leitud fotode põhjal tõstavadki teiste riikide lavastused sõna otseses mõttes suurde plaani puuvilla (mäng käib puuvilla sees ja ümber), siis Endla lavastuses pole see nii. See, et ei olda takerdunud puuvilla, annab lavastusele avarama tõlgendusruumi, „see asi“ muutub mitmetähenduslikumaks ja eksistentsiaalsemaks. Selle põhjustajaks on suuresti lavastuse vorm: teater reklaamib seda ümbermaailmareisina, kus nelja tunni jooksul tuleb pealtvaatajal maha kõndida paar kilomeetrit, teatrimajast kordagi lahkumata (vähemalt füüsiliselt mitte).

Nii nagu näidend, algab ka lavastus kuulsa maadeavastaja Fernão de Magalhãesi ja Portugali kuninga Manueli ajaloolise stseeniga, kus esimene lunib teiselt avastusretkedeks laevu ja mehi. Hoolimata sellest, et see stseen sajandite tagant tõmbab ajatelje avaramaks ja laiendab justkui üldistusvõimalusi – samuti annavad Meelis Rämmeld kuningana ja Sten Karpov maadeavastajana eelseisvale etendusele paljulubava hoo –, ei teki sellest paralleeli tänapäevaga. Ent see ei pärsi ka teatriõhtu kulgu, lihtsalt sissejuhatus jääb liiga omaette.

Enne veel, kui etendus Küünis selle ajaloolise stseeniga algab, saavad kõik pealtvaatajad rinda märgi, mille värvuse järgi jaotatakse nad nelja rühma. Kui tavapärasel teatriõhtul astuvad tegelased laval vaatajate ette, siis nüüd liiguvad neli publikurühma koos reisisaatjaga ise erisuguseid trajektoore pidi maja seitsmesse ruumi paigutatud näitle­jate juurde.

Kui rändamine kõrvale jätta, siis näeme vana hea postmodernse teatri vaimus fragmente lihtsate inimeste lihtsatest (elu)lugudest, mis mingist küljest kujunevad siiski keeruliseks, eluliselt absurdsekski. Üldiseks märksõnaks võiks olla mure, muretsemine (isegi laste muretsemise tähenduses). Kadri Rämmeld (Katrin Friege) ja Priit Loog (Thomas Friege) mängivad publiku vahel kirglikult maha abikaasade ilmselt tavapärased jutuajamised, kus kõik pole enam nii, nagu alguses. Sander Rebase (Patrick Dräger) ja Liis Karpovi (esitluse moderaator ja ajakirjanik) esitatus räägitakse meile juhuslikkuse ja tõlgendamise absurdsusest: juhuslik foto, mis on tehtud vana algelise fotoaparaadiga Agfa Clack, hakkab elama oma elu (mõeldakse kunstiteoseks) ja jalgpallur Dräger (kelle ilmselt siis puuvillane jalkasärk hakkab samuti oma elu elama) lohiseb fotoga mööda maailma kaasa.

Aga kuskil hoopis mujal üritavad Beat ja Siwa (Sten Karpov ja Meelis Rämmeld) puuvilla ja kõlbmatute relvadega äri teha, sest raha on hädasti vaja. Kuskil veel kaugemal tegutsevad vilkad pilu­silmad Li ja Wang (Sten Karpov ja Meelis Rämmeld), kes samuti ostavad-müüvad ja pakuvad teenust. See paar toob lavastusse koomilise noodi ja saab sellega meisterlikult hakkama. Nagu ka ülejäänud neli näitlejat – ja siin ei tohikski olla teist võimalust, sest kui niikuinii on kogu ettevõtmine vormiliste iseärasuste tõttu pisut hajali, siis näitlejate esitatud stseenid on need, mis „Seda asja“ (ja „seda asja“) koos hoiavad. Pinge, mis näitlejate mängust vallandub, on positiivne, liitev.

Juba lavastuse pealkiri sunnib tähelepanelikuks, (kaasa) mõtlema, mis asi see „see asi“ on. Näidendi olulised kohad on remargilised: selgitused „sellest“, „selle“ juhtumistest, mõtetest, olukorrast. Kui pärast etendust näidendi lugemisega end pisut järele aitasin, joonistus „selle“ kui puuvilla teekond välja küll ning tegelaste seosed said samuti reljeefsemad. Kuigi pime saal peaks mõnevõrra hermeetilise teksti jälgimist kergendama (toimub n-ö kuuldemäng), jääb ikkagi puudu esitaja sugestiivsusest ja need remargid-monoloogid meenutavad pigem diktoriteksti. Oleks läinud vaja aarneükskülalikku teksti ja mõtte valdamist, et olukorra filosoofia jäänuks kõlama.

Niisiis mõjutab teatrivaatajat „selle asja“ otsinguil möödapääsmatult vorm, õigemini, keskkonnateatrile omase rakendamine, samuti lihastesse salvestuv rännak. Vastavalt keskkonnateatri reeglitele on nüüdki õhus näitlejaid ja publikut ühendava terviku tekkimine. Sõnakõlksu „maailm kui näitelava“ valguses on lavastuses globaliseerumise idee ilusti vastavuses keskkonnateatri nõudega, mis ütleb, et teater kohaneb ruumi keskkonnaga. See ruum on teater, ja nagu me teame, pole meil teatri tekkimiseks tingimata vaja lava.

Kas see nüüd enam ongi meta­tasand, aga mingil hetkel ei tunne vaataja end enam vaatajana, vaid osalejana, keskkonna­teatri elemendina. Keskkonna­teatri tuum, nagu termini kasutuselevõtja Richard Schechner on väitnud, seisneb selles, et tekst ei pruugi olla lavastuse lähtepunkt ega eesmärk. Eesmärk ei ole lavastada näidendit, vaid pigem luua oma nägemus, mäng samadel teemadel. Tundub, et selle materjaliga on lavastaja Mets enam-vähem nii ka talitanud, fookus on paindlik ja muutuv.

Peale selle, et tegelaste seotus hakkab rännaku lõpuks ilmet võtma, otsad kokku jooksma, tekivad seosed ja arusaamad sellest, kuidas üks asi, inimene või tegu võib teist mõjutada, ning hakkab ka etenduseväliselt selginema, mis „see asi“ ikkagi on. Otsene mõju on siin selles, et rahvas on liikuma pandud, ja mitte ainult. Nelja publikurühma sees ja ümber tekivad omamoodi suhted. Koos rändamine muudab inimesi, seda enam et liigutakse keelatud alal (seal, kuhu muidu teatrimajas ei pääse). Grupisiseselt on aega ja huvigi süveneda teise vaatajasse ning nende vastuvõtt mõjutab paratamatult sinu vastuvõttu. Tekib vandeseltslaslikkus, grupi liikmete nägudel peegeldub justkui mingi saladus, eriti siis, kui möödutakse trepil teisest grupist. Ei saa mainimata jätta, et reisijuhtidel on siin oma osa mängu ja tegelikkuse segamisel. Kuid toimub ju ka tegelik mäng ehk segadus on majas. Segunevad distsipliin ja rutiin, tekib rütm ning mõned grupi liikmed asuvad julgemalt teatri ja teatrivälise piiride olemasolu tõestama või lõhkuma. Etendus käib täie hooga, etendagu publik kas või suurt rahvaste rännet, viidaku palverännakutele (eri usunditel on nende rännakutega seoses üheks oluliseks numbriks just seitse), pagulusele vm.

Üks oht nende rännakutega on ning see võib viia tähelepanu nihkumisele lavastaja taotlustelt, sõnumilt. Sest on selge, et sellises, sõna otseses mõttes sagimises on mõnevõrra keerulisem kontsentreeruda päris laval toimuvale, toimima hakkavad teised jõud. Nagu öeldud, ei lase näitlejatööd publikul väga harali olla. Kuigi lavastaja sõnumi üks teravikke on ilmselgelt suunatud globaliseerumise ja arutu tootmise poole ning selle võimendamiseks on kavalehe kaudu mängu toodud selles vallas aus Reet Aus, kerkivad esile ka mitmed teised teravikud, isiklikud „selle asja“ leidmised, mis näitabki lavastuse laiapinnalisust, selle eksistentsiaalset hõngu. Aga seejuures on lavastaja olnud vahest liiga radikaalne selles, et mitte radikaalne olla, mitte võtta kõiges ise seisukohta. Võib-olla oleksid mingid hoiakud olnud huvitavad.

Raske öelda, mis kasu „See asi“ ühiskondlikus plaanis toob või on toonud, raske on ka ennustada lavastuse positsiooni teatriloos või lavastaja enda biograafias. Kindel aga, et nii lavastusprotsess kui ka etendused (kogu logistika ja koordineerimine, samuti see, et näitlejad mängivad oma stseene neli korda järjest) on eelkõige teatrile endale suureks kasuks. Endla kollektiiv näeb, milleks nad on koos majaga võimelised, ja näevad, milleks on nende publik võimeline. Ilmselgelt on tegemist nii teatrile kui ka Pärnu publikule vajaliku raputusega.

Lavastaja on öelnud: ta usub, et teatriga on võimalik maalima muuta. Teistsuguste mõtetega ongi vist keeruline lavastama hakata, kuid eks „see asi“ ole tõesti usu küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht