Ühiselt tunnistatud olukorrad Helsingi festivalil

„Baltic Circle’i” jõujooni kujundanud lavastuste seas paljude kohta saab öelda „aus”.

EVELYN RAUDSEPP

Rahvusvaheline teatrifestival „Baltic Circle” 9. – 16. XI Helsingis.

Ma panen nüüd aja käima. Poolteist tundi ja 9000 tähemärki. Nii kaua ja pikalt kirjutan seda artiklit. Kui loete, juhin teid sünkroonselt läbi oma mõtete rekonstruktsiooni. Ülevaade Helsingi „Baltic Circle’i” festivalist. Rohkem midagi ei juhtugi. Ärge oodake minult midagi. Maagiat ei ole.

Nii algas ka esimene etendus, mida festivalil nägin, Kimmo Modigi „Helburgi kohus” („Court of Helburg”). Klassikalise näitlejaharidusega soome etenduskunstnik kutsus publiku etenduse ruumi, kontrollis, kas kõik on kohal, pani stopperi käima ja ütles, et nüüd veedame poolteist tundi koos. „Te saabute etendusele alati ootusega. Ootusega, et juhtuks midagi erakordset. Ärge oodake minult midagi. Midagi ei juhtu. Ei ole mingisugust teatrimaagiat. /…/ See on kõik, mis mul on. See on kogu mu potentsiaal, parim, mida suudan endast anda.”

Milline peaks olema festivali ülevaateartikkel? Kas peaksin suutma kõikehõlmava pilguga üldistada kogu festivali? Parim variant: vaatan vähemalt 80% etendustest, ülejäänust loen, uurin juurde, kirjeldan festivali üldiselt (milline atmosfäär, sõnum, kontseptsioon, valikud), grupeerin lavastusi ja toon esile suundumusi, viitan tänapäeva ühiskonna laiematele teemadele, kogenud festivalikülastajana võrdlen nähtut eelmiste festivalidega jne.

Aga kui ma jäin mõnel etendusel magama või ei näinud 80%; kuulsin telgitagustest, mida ei oleks kohane kirja panna; leian, et grupeeritud jooned on igavamad kui paar konkreetset mõtet? Usun, et võin võtta vabaduse läheneda subjektiivselt, väga subjektiivselt. Kuid see tähendab kindlasti osale ootustes pettumist. Kui suurele osale? Kui 80% publikust tunneb igavust, kas siis on etendus läbi kukkunud? Kui tekst on pandud kokku kildudest, kas siis on see nurjunud? Tundsin 80% seekordse „Baltic Circle’i” etendustel igavust, aga siiski oli see minu viimase aja üks inspireerivamaid festivale ja sündmusi.

(21 min, u 2000 tm)

Millised olid tendentsid, lavastuste grupid? Kimmo Modigi lavastus ajas väga segadusse, tekitas tüdimust, ärritust, und. „Appi, 40 minutit veel! Olgu, lähme edasi.” „Ainult 15 minutit veel!” – kõik ohkasid kergendunult, kaasa arvatud etendaja laval. Pärast etendust sai sellest lavastusest aga kogu festivalikogemuse jõuline filter või võti. Modigi etenduse järel tekkinud mõtted etenduskunsti metatasanditest, tänapäevasest aja- ja elutunnetusest saatsid mind ka ülejäänud festivalietendustel. Pidin korduvalt end sellest kogemusest distantseerima, kuid varem või hiljem jõudsin ikka tagasi lavastuste sarnaste joonte juurde.

„Sa ju said seda, mida ma lubasin.” Kuigi ei saa öelda, et kõikidest lavastustest oli kadunud klassikaline teatrimaagia, siis väga mitme festivali jõujoont kujundava lavastuse kohta saab öelda „aus”. Kindlasti mitte uussiiras, vaid väga aus. Igasugust „teatripettust” püütakse vähendada ja vältida sõnadega. Iggy Malmborgi (Rootsi) lavastuses „Jäik” („Boner”) kõlas see näiteks nii: „See siin on lamp.” – „See on kõlar.” – „Kui programm paneb muusika mängima, on etendus igav.” Või Vibes’i (Soome) performance’is: „See etendus on läbikukkumine.” – „Me ei tahtnud üldse seda etendust teha.” – „Me oleksime praegu parema meelega kuskil mujal kui siin.” Või Juha Valkeapää (Soome) lavastuses ja mõnes teiseski: „Me näitame teile näiteid/pilte/tantse ja nii see kõik ongi/oligi.” Modigi lavastuses aga: „Ärge neid prožektoreid kogege, need on eelmise lavastuse prožektorid.” Ausus avaldub selles, et etendaja juhib kui giid publikut läbi etenduse ja jagab selgitusi – etendaja on giid ta enda juhitud mõttemaailmades.

(41 min, u 3700 tm)

Sealjuures teatraalselt distantseeritud lavastustes, kus etendaja(d) ei selgita toimuvat, vaid vaatajaile näidatakse konstrueeritud stseene, säilib „see ongi see, mida arvad nägevat”. Nii mõjus näiteks üheteistkümne Polüneesia sõjatantsu tutvustamine miksitult elektroonilise muusika ja droonidega Amanda Piña (Austria-Tšiili) ja Daniel Zimmermanni (Austria-Šveitsi) lavastuses „Sõda” („War”). Publikule näidatakse katastroofide minimaalseid kehalisi tõlkeid: tantsitakse ette sõjalood, tõlgitakse laulusõnad või kirjeldatakse konteksti, mida peale kahe läänemaise naisterahva esitab ka autentne vanem rahvarõivastes polüneeslane. Kolmanda maailma eksootika ei tekita mõjuvate piltide, heli ja valguse kaasabil üheks õhtuks kunstlikku empaatiat, süütunnet, mida läänemaailm peaks justkui tundma, vaid geograafilisi hierarhiad tasandava äratundmise sõjakogemuse mõjust.

Markus Öhrni (Rootsi) lavastuses „Kuni surmani” („Biz zum Tod”) tehakse sotsiaalkriitiline vihje pilastamisele ning viidatakse sellega valge keskklassiperekonna võltsheaolule. See lavastus on heavy-metal-muusikal: rohkem on muusikat kui teksti või narratiivseid pilte ning helimaastik kannab lavastuse mentaliteeti. Kõik vahepealne taas selgitab, tutvustab tegelasi, kirjeldab nende mõtteid. See on tunnistamine ja meeldetuletus, mis loob reaalse olukorra ausa ühise äratundmise, kuid enam ei šokeeri.

Nende etenduste lõpus on väga raske tunda end petetuna, sest täpselt seda sulle ju lubatigi, mitte midagi rohkemat. See ei pruukinud meeldida, kuid mäng oli aus.

Kuidas peaks publik selliseid lavastusi vaadates end tundma? Kuidas peaks publik end sellisel festivalil tundma? Nende lavastuste puhul on etenduste vaatamine justkui olukordade tunnistamine. Nägemise/vaatlemisega osaletakse tahes-tahtmata protsessis: nägemine võrdub teadmisega; teadmine võrdub vastutusega. Etenduse nägemine on olukorra tunnistamine, millega kaasneb passiivne vastutus nähtu ees. Publik tuleb saama osa kunstniku või kunstnike mõtetest – sellega võib, kuid ei pea kaasnema elamus, sellega võib, kuid ei pea kaasnema edasised mõtted. See on olukorras koos viibimine, vaba ootustest.

Mitmel etendusel kohtas seda, et etendaja(d) kirjeldas(id) lavalt publikut: „Te näete välja nagu klassipilt.” – „Teid on liiga palju.” – „Teie tagant tuleb valgus, te olete mass siluette.” Viimast aastat festivali juhtinud Eva Neklyaeva väitis diskussioonil „„Baltic Circle” – minevik ja tulevik”, et festival loob kogukonna. Publikust (ja ka kunstnikest, etendajatest) saab kooslus, kes mõtleb mõned hetked sünkroonis, kes tunnistab samu olukordi ning vastutab mõeldud mõtete eest. Lavastused ei pea minema kunstiliselt korda või pakkuma elamusi, kuid tihti on festivalil etendusi, mis on oma ajast justkui väga ees, ning see loob kogu festivalile tunnetuslikult nüüdisaegse atmosfääri.

(1 tund 11 min, u 6800 tm)

Samal diskussioonil mainis Neklyaeva, et talle on oluline, et festivalil oleks mõju. Seekord suutis „Baltic Circle” seda eriti võimsalt kahel korral. Esiteks siis, kui Helsingi linnavalitsuses etendati reaalajas dokumentaallavastust „Tee kunstipoliitikat – tippkohtumine” („MAP Summit – Make Arts Policy Summit”, Soome), kus kultuuripoliitika üle pidasid debatti poliitikud ja kunstnikud. Sellest sündmusest säutsuti rohkem kui säutsude rekordit hoidvast tõsielusarjast „Suur vend” („Big Brother”).

Teiseks: ülitolerantses Helsingis tsenseeris politsei kunsti. Hollandlase Dries Verhoeveni elavad skulptuurid teoses „See ei ole …” („Ceci n’est pas … ”)^* taastasid usu, et ükskõikses, kõike näinud ühiskonnas on provokatsioon veel võimalik. Helsingi kesklinnas Lasipalatsi platsil oli pandud püsti inimesekõrgune ja kaks korda kaks meetrit suur klaaskast, mille sees oli kaheksa päeva jooksul elusas kehastuses mõni tänapäeva ühiskonna inimsümbol: rase teismeline tüdruk, pesuväel algkooliealine laps istumas pesuväel talle raamatut lugeva mehe süles, meetrise hülsihunniku otsas istuv lapstöötaja kuule lihvimas, aheldatud mustanahaline ori rahvale trikke tegemas, sulgedega ehitud ja õrrel istuv transsooline, palvetav, pommivööd kandev islami enesetaputerrorist, joov, suitsetav ja endale mehi otsiv kääbusnaine, iluoperatsioone teinud vana (mitte päris) alasti naine. Festivalikorraldajad tahtsid ennetada muidugi pahandusi võimudega ning käisid enne politseis teoseid tutvustamas. Kõigega oldi nõus, ent vanadaam pidi pesu kandma. Muidu oleks määratud trahv, aga mitte festivalile või lavastajale, vaid vanadaamile.

(Aeg läbi, tähemärke u 8700)

Nüüd toimetamine ja korrektuur: kustutan igavamad laused, panen lausete algusesse suured tähed, teen loo avaldamiskõlblikumaks. Lubasin ausust ja mõtete protsessiga sünkroonset rekonstruktsiooni, aga totaalset siirust ei ole kunstis kunagi. Kõigil neil lavastustel on struktuur, stsenaarium, nende kallal on tehtud tööd ja nähtud vaeva, kuid seda kõike siiski selle nimel, et olukordade ühine tunnistamine oleks reaalses hetkes võimalikult aus.

^*Kõigi teoste fotod ja saatetekstid on nähtaval: cecinestpashelsinki.tumblr.com