Ugriliku vaikuse murdmine

Üldinimlikud teemad ei muutu, kuid kõnetavad publikut vaid siis, kui on tõlgitud tema ajastu keelde.

PIRET PÕLDVER

Vanemuise „Meie oma tõde, meie oma õigus“, autorid Anton Hansen Tammsaare ja Urmas Lennuk, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristina Lõuk, muusikaline kujundaja Priit Strandberg, valguskujundaja Tõnis Järs. Mängivad Veiko Porkanen, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Maria Soomets, Riho Kütsar, Priit Strandberg ja Aivar Tommingas. Esietendus 19. II Sadamateatris.

Kui lavastuses „Meie oma tõde, meie oma õigus“ tahetakse tuua vaatajani kahe noore armastaja Mari (Maria Soomets) ja Jussi (Priit Strandberg) tunded,  siis vürtsitatakse seda huumoriga, tõsidus ja jant käivad käsikäes.

Kui lavastuses „Meie oma tõde, meie oma õigus“ tahetakse tuua vaatajani kahe noore armastaja Mari (Maria Soomets) ja Jussi (Priit Strandberg) tunded, siis vürtsitatakse seda huumoriga, tõsidus ja jant käivad käsikäes.

Gabriela Liivamägi

Tammsaare teosed on ammendamatud, need kõnetavad ja jäävadki kõnetama, inspireerides iga uut põlvkonda. Seega on ootuspärane, et teosed ka lavalaudadele jõuavad – ja seejuures ka ootamatu. Iga kord on nõudmised lavastusele suuremad, iga kord tuleb leida midagi uut: kas nurk või teema, üllatav kujundus või huvitav nihe. Lavastaja Tanel Jonasel on see üldjoontes õnnestunud.

Tammsaare lavastamine on proovikivi, seda enam, et tema kirjutas oma teosed modernismiajastu leebel tunnil ja meie toimetame ajas, mis on läbi elanud postmodernismi põhjaliku defineerimise – viimati mainitu on oma õitsengu eneseteadlikus eas ja iga sündiv kunstiteos seisab paratamatult selle nõuetega vastamisi. Üldinimlikud teemad ei muutu, kuid kõnetavad publikut vaid siis, kui on tõlgitud tema ajastu keelde. Lavastuses „Meie oma tõde, meie oma õigus“ tuuakse esile teemasid, mis Tammsaarel endal on jäänud tagasihoidlikumaks: alkoholism, kaassõltuvus, põlvkondade konflikt ja feminism. Erilaadseid teemasid on palju, kohati ehk isegi liiga. Õnnestunult on toodud välja enesekaemus, surnute vari ja mineviku taak.

Kuna lavastuses käsitletakse feminismi tammsaarelikus võtmes väga huvitavalt, jäi kriipima tunne, et seda oleks tahtnud näha veelgi põhjalikumalt. Huvitavaid noppeid romaanist küll on. Vanemad panevad tütre mehele, öeldes, et selle mehega sa nälga ei jää. Uudne on aga Krõõda mõtisklus: „Mis mul endal siis viga, et ma ei suuda end ise toita?“ Samuti kumab midagi feministlikku läbi teistest karakteritest. Selgelt on kujutatud Jussi tundeid ja läbielamisi, aga pisut liiga ebalevalt ja kerge huumoriga, päris tõsiseltvõetav selline „nõrk“ mees siiski pole. Samuti on huvitavalt lähenetud Pearu ja Lambasihvri suhetele: ilmne sõltuvussuhe, mida laval ilmestab omakorda tänapäevane noot – seksuaalsus kui abikaasadevaheline mõjutusvahend. Lambasihver on ootamatult kaunis noor naine, kes andestab oma mehele kõik, peaasi et too teda minema ei aja.

Uudsena mõjub ka noore Andrese ja Krõõda Vargamäele saabumine. Tänapäevased ja XIX sajandi lõpu olud ja väärtused on lavastuses põimitud väga sujuvalt. Vargamäele saabuvad noored on täis tänapäevast rõõmu, entusiasmi, lähedust, ootusi, nad itsitavad ja naeravad igasuguse tammsaareliku raskuse ja traagikatundeta. Enamikus Tammsaare romaanides, vastupidi, on ka kõige lõbusamate hetkede taustal alati mingi eksistentsiaalne raskus, kurbus ja rõhuvus. Rõõm on traagika osa, virvendus, kerglase tooniga ja mööduv, võib-olla vaid valuvaigisti. Selline suhtumine rõõmu aga Jonase lavastuses puudub, mõjudes ootamatult värskendavalt: Saunatädi kallistab Krõõta (füüsiline kontakt tolle põlvkonna eestlaste seas!), vestlust saadavad aval naeratus ja naljad – õnn on elustiil! Tammsaaret lavastades see muidugi pikalt nii jääda ei saa.

Kui vargamäelased ise on sõnaahtrad – vähemalt teoses – ja hoiavad tõelisi tundeid vaka all, siis näib huvitav, et selline on kohati ka lavastus ise. Kui tahetakse tuua vaatajani kahe noore armastaja Mari ja Jussi tunded, siis vürtsitatakse seda huumoriga, tõsidus ja jant käivad käsikäes. Noored avaldavad teineteisele armastust ja viskavad samal ajal nalja, justkui kartes minna liiga tõsiseks. See nali, mis on lavastuses pikitud tõsiste hetkede ja sügavate tunnete vahele, on nagu Andrese enda töötegemise ekvivalent. Andres on kaugel sellest, et end päriselt näidata: ta teeb tööd ja loeb piiblit. Samamoodi on lavastus jäänud pisut kaugele sellest, et end tõeliselt näidata: tehakse nalja ja suuri sõnu, teemasid on väga palju ja kõigil on suur potentsiaal minna sügavuti. Tihti juhtub aga, et enne sügavuseni ja hetke tunnetamiseni jõudmist tehakse nalja või muudetakse teemat.

Kindlasti on sellist tunnete ja tegelike tahtmiste peitmist mõnes kultuuris rohkem, teises vähem. Vaikimise koha ja võimalikud põhjused soome-ugri kultuuris on hästi esile toonud Art Leete: „Handi teadlane Maina Lapina kirjutab, et kultuuriline etikett keelab tunnete avaldamise, sest see võib rikkuda vaimude poolt reguleeritud maailma tasakaalu ning põhjustada inimeste haigestumist või hädasid kogu sugukonnale. Ja nagu soomeugrilastel tavaks, on tunnete väljendamine nõiduse vallapääsemise põhjuseks. Vaikimine on kindlaim viis harmoonia säilitamiseks.“* Rääkides ja avanedes anname alati tükikese endast ära ning see tükike saab tõlgendustele vabaks, seda sõna me enam oma kontrolli all hoida ei saa. Alati on oht, et meid tõlgendatakse valesti. Mida ausamalt end avada, seda sügavama osa oled ära andnud, ja perspektiiv, mis siis juhtuma hakkab, ongi väga hirmutav. Sellise siiruse „ohu“ vastu aitab ainult püsiv siirus, jääda avatuks ja mitte võtta sõnu tagasi, mitte põgeneda – naljade või töötegemise või janditamise juurde. Kuid nõuda seda neilt, kes on harjunud üldse vaikima, on liig.

Sellel lavastusel on samuti juures eestlaslik põgenemise maik, millest on rääkinud Tammsaaregi. Siin on palju köitvaid teemasid, millega ei juleta või pole mahti sügavamale minna. Siin on palju tõsiseid mõtteid, mida vürtsitab enne liiga tõeliseks minemist nali või saadavad õõnsad sõnad. Lisaks soome-ugri taagale kummitab postmodernistlik oht muutuda labaseks, camp’iks või naeruväärseks. Postmodernismi puhul näibki olevat suurim hirm minna sentimentaalseks, romantiliseks, seda eriti üldinimlike teemade puhul. Kuidas rääkida armastusest nii, et see pole labane? Kuidas kujutada noort armastajate paari uudsena? Kuidas avaldada armastust lavalaudadel nõnda, et publik ei hakkaks ebamugavusest nihelema? Ugriliku vaikuse murdmine võib ju olla tee selle poole.

*Art Leete, Soome-ugri vaikus. – Sirp 23. I 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming