Üllatustevaene „Üllatuskülaline”

Jaanus Kulli

Vana Baskini teatri „Üllatuskülaline”, autor Richard Harris, tõlkija Jüri Karindi, lavastaja Ivo Eensalu, kunstnik Jaak Vaus. Mängivad Helgi Sallo, Tõnu Kilgas, Terje Pennie, Pille  Lukin, Väino Laes, Raivo Mets ja Natali Lohk. Esietendus 21. VII Lohusalu sadamas.  Mis võiks perepeal olla selle vastu, kui ta koju jõudes ja lipsu-särki nurka visates kuuleb abikaasalt, et õhtu veedetakse Lohusalus. Algul  õhtusöök restoranis, siis lõõgastus Vana Baskini teatris. Just nimelt lõõgastus, eelkõige on see ju komöödiateater, mida muud sealt oodata.   

Iseküsimus, kui palju on neid pere- või seltskondi, kes teatri eel saavad endale veel restorani lubada. Arvatakse, et pigem on Baskini publik proletariaat ja pensioniealine. Kui see tõesti vastaks tõele, siis nemad käivad Baskinit vaatamas ennekõike Salme kultuurikeskuses ja jätavad bensiiniraha taskusse. Siit ka küsimus: miks siis ikkagi Lohusalu? Näidendil ei ole vähimatki pistmist ei mere ega sadamaga. Eks  ennekõike tehtigi panus sellele, et väheke rikkam rahvas sõidab suvel ringi ja loodetavasti leiab õhtuks ka teatri üles. Kuuldavasti leidiski. Niipalju kontekstist.   

Ühelt poolt on „Üllatuskülaline” tõepoolest pretensioonitu komöödia, milliseid Vana Baskini teater on ennegi pakkunud ja milliseid selle stammpublik vist ootabki. Teiselt poolt on kolmnurgas mrs Hinson (Helgi Sallo) – David Hinson (Väino Laes) – Jennifer Hinson (Pille Lukin) peidus ju selge sõnum kõikidele ämmadele: kui te tahate, et poeg järjekordsest pruudist või naisest lahku läheks, andke aga tuld. Kõigele lisaks on Richard Harrise tekst  kohati väga vaimukas (kiidusõnad tõlkijale), ent mitte vähem meisterlik pole ta ka dialoogi ülesehitamisel ja situatsioonikoomika loomisel. Tegevus käib ridaelamuboksi tagaõues. Keskeale lähenevad Michael (Tõnu Kilgas) ja Roma Smethurst (Terje Pennie) on äsja ostetud elamises saanud valmis väikse remondi ning nüüd tuleb seda soolaleivapeoga tähistada. Külalisi on kutsutud ohtralt ning et peole vunkivärvi juurde anda – ei olda ju enam esimeses  nooruses –, seisab kutsel tingimus: külalised peavad peole ilmuma maskeerituna vastassoo mõneks kuulsuseks. 

Esimene vaatus ongi valdavalt üles ehitatud Smethurstide pere peoettevalmistustest tulenevale situatsioonikoomikale. Vähemalt nende sahkerdamisele ja sahmimisele, külmutatud söögikraami ülessulatamisele, grilli kokkupanemisele ja muusikakeskuse töölesaamisele läheb tunduvalt rohkem auru, kui mrs  Hinsoni ning tema poja ja minia suhete lahkamisele. Sellest on kahju, sest just siin avaldub muidu jantliku lavaloo tõsisem ja mõtlemapanevam pool. 

„Üllatuskülalise” tekst nõuab piltlikult öeldes head – kui mitte väga head – oskust  mängida lauatennist ka neljal käel. Komöödia komöödiaks, aga tegelikult eeldab dialoog, mis kui pingpongipall üle võrgu sähvib, lavastajalt väga täpset ja kindlat kätt, et misanstseenid täpselt jookseksid ja et näitlejad tekstiga üksteisele sisse ei jookseks. Ma ei taha öelda, et seda juhtus, aga kui teise vaatuse keskpaigas koondus tegevus lava vasakus pooles asuvasse Smethurstide tagaaeda, läks küll pisut sumbuurseks. Võib-olla oli see tingitud ka üsna kitsast  lavaruumist. 

Lohusalu sadama lava pole eriti teatrisõbralik  ka selles mõttes, et lava eesäär on palistatud mitme püsttalaga, mis lõhuvad lava tervikpilti ning jätavad paratamatult mõnes situatsioonis näitleja ja tema miimika varju. Päris vaimukalt on lavakujundaja Jaak Vaus tähistanud kahte krunti eraldava aia: kõrget planku markeerib vaid kaks lippi, mille vahelt siis käiakse teise pere tegemisi kaemas – ja loomulikult tehakse seda enamasti just siis, kui praost vaatab vastu naabri silm.   

Kui rääkida näitlejatöödest, siis keegi ei hüppa üle oma varju. Paraku. Ennekõike on see kivi lavastaja Ivo Eensalu kapsaaeda. Raivo Mets on ikka selline Raivo Mets, nagu  teda lavastusest lavastusse oleme harjunud nägema. Sama võib öelda ka Terje Pennie, Tõnu Kilgase ja Väino Laesi kohta. Olgu, Metsa Toby roll on juba näidendisse kirjutatud marginaalse ja üheplaanilisena, sellisega särada on raske, isegi kui peas on tobe punane fess, aga et Sandy (Natali Lohk), üks külalistest, kukub Tobyga otsekohe flirtima, ei mõju ikka üldse tõetruult. Tõsi, ega tal valikut ka pole. Väino Laesile on antud hoopis avaramad  võimalused, aga paraku mängib temagi need maha. Või õigem oleks vist öelda, et lavastaja ei ole neid talle ette söötnud. Eriti, kui arvestada, et Laesi põhipartneriks on ikkagi Helgi Sallo. Liiga vähe on – või õigemini polegi – Laesis seda ema ja abikaasa vahel laveerivat meest, kelle esimene abielu on läinud tõenäoliselt just ema nahka ja kes ka nüüd näeb, mis tunded ämma-minia vahel särisevad, aga püüdleb ikkagi veel selle poole, et hundid oleksid  söönud ja lambad terved. Ja veel, David on ju keskmisest rikkam inglise härrasmees, hea sõnakasutusega, vaimukas. Laes jätab need võimalused aga kasutamata.       

Seevastu Tõnu Kilgas, Marilyn Monroe valges kleidis ja lõpuks veel ka tossava parukaga, kasutab oma võimalused ära. 

Lavastuse võluvaimad hetked sünnivad  Sallo mrs Hinsoni ja Lukini Jenniferi dialoogides, kus on mängus pooltoonid, kus ämma suhetes on tunda nii sisemist pinget (kuigi näkku maalitakse naeratus) kui ka naiselikke vihapurskeid. Samas suudab Lukini Jennifer äratada kaastunnet, sest kui mehe emalt tuleks kas või natuke tagasitõmbumist, oleks ta ka ise selleks valmis.   

Ei tea ju, kui palju publikut läheb „Üllatuskülalist” vaatama Helgi Sallo pärast. Aga küllap paljud. Ja neil ei tule pettuda. Vana Baskini teater vahest võttiski selle näidendi repertuaari mrs Hinsoni rolli pärast, mis ju nii suurepäraselt sobib Sallole. Ei saa küll mainimata jätta: ikkagi liiga palju kumab sellest pahurast, mitte millegagi rahul vanaprouast  teleekraanilt tuttavat Almat. Kuigi, jah, Sallo mrs Hinson on tunduvalt kiuslikum ja kättemaksuhimulisem. Ja see, kuidas muidu käbe mutt oma hoiakute ja meeleolude väljendamiseks käimistuge kasutab, on tõesti naljaks. Aiapeo lõpp läheb päris pööraseks ning taas on tunne, et iga väiksemagi misanstseeni väljamängimine nõudnuks lavastajalt suuremat täpsust ja vist ka suuremat lava. Kohati jooksevad tegelased teineteisele justkui sisse,  muide, see märkus laieneb ka teksti edasiandmisele. Arusaadavalt on tempo sellise jandi puhul oluline, nüüd aga mattub nii mõnigi repliik eelmisele naljale järgnenud naerupahvakusse. Aga eks ennekõike nalja oligi publik otsima tulnud – ja seda ta ka sai. Meeldejäävaid tegelaskujusid paraku vist mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming