Ülistuslaul inimnäolisele abstraktsionismile

Heili Einasto

Gruusia ballett võimaldas osa saada tantsukunstist, kus abstraktne vorm oli ühendatud rahvusliku aatega.        Gruusia Riikliku Balleti külalisetendused 9. ja 10. veebruaril Tallinnas Nokia kontserdimajas. Kohal oli 36-liikmeline balletitrupp eesotsas selle kunstilise juhi Nina Ananiašviliga.  Balletitraditsioon ulatub Gruusias XIX sajandi keskpaika, mil Thbilisi ooperiteatris tegutses balletitrupp ja seal lavastati tolle aja tuntumaid  ballette „Sülfiid”, „Doonau tütarlaps”, „Gitana”. Järjepidevat balletiharidust hakati andma XX sajandi algusest ning just Gruusiast on pärit 1930.-1940. aastate üks väljapaistvamaid tantsijaid Vahtang Tšbukiani (1910–1992) ning 1960.-1970. aastate nõukogude balleti üks uuendajaid Georgi Aleksidze (1941–2008). Gruusia Riiklik Ballett asutati 1945. aastal ning eelmisel nädalal Tallinnas antud kaks galakontserti olid selle trupi esimesed suured esinemised  Eestis.       

Näib, et abstraktne neoklassika ja nüüdisballett on see, millele Gruusia ballett rõhku paneb, sest esitusele tulid George Balanchine’i (gruusiapäraselt Giorgi Balantšivadze), Jiří Kyliáni, Aleksei Ratmanski ja Juri Possokovi süžeetud lühiballetid, mis kõik elavas ettekandes  siinmail nägemata. Just seetõttu pani kavalehe ja igasuguse teabe puudumine esitatavate lugude ja neid esitanud tantsijate kohta eriti nördima, sest etendust tuli vaadata „nagu kotis”, s.t teadmata, millega tegu. Esitatud tööd sai küll pärast netiotsinguga kätte, kuid esitajate nimesid mitte. Nii et – vabandan umbisikulise tegumoe pärast.         

Gruusia ballett andis Balanchine’i loomingust läbilõike: teisel õhtul kavas olnud „Mozartiaana” (Tšaikovski muusikale) valmis esmakordselt 1934. aastal ja uuem versioon 1981. aastal. Tegu on Balanchine’ile iseloomuliku klassikalise balleti rikka varieerimisega: tuttavad liigutused on asetatud uudse nurga alla või lisatud sellele tavatuid elemente, mis kokkuvõttes pakub ühtaegu nii äratundmiskui  ka avastamisrõõmu. Viimast pakkus mulle kõige enam Igor Stravinski muusikale loodud „Duo Concertant” (aastast 1971): muusikute ja tantsijate paari dialoog, kus pianisti ja viiuldaja laval viibimine ja musitseerimine on tantsuteksti sisse kirjutatud. Tantsijad kuulavad muusika ühe osa, liiguvad kolme järgneva osa saatel muusikat ja teineteist peegeldades, aeg-ajalt peatudes, et muusikat kuulata ja liita siis sellesse oma kehaga loodav hääl.  Lõpuosas on lava pimendatud ning tantsijad liiguvad kumbki oma valgussõõris, nii et mõnikord juhitakse tähelepanu vaid valgusvihust ilmuvale käsivarrele või jalale, seejärel kehale. Maskuliinne, tugev meestantsija ja habras, elegantne naistantsija kujutavad omamoodi „ideaalpaari”: tegemist võib olla kunstniku ja tema muusaga või ideaalnägemusega romantilisest armastusest, milles puudub elu lõhn.     

Esimese õhtu Balanchine’i kava jätkasid balletikonkursside lemmikud: virtuoosne, kiirete ja efektsete liikumiste ning suunamuutustega „Tarantella” Gottschalki muusikale (aastast 1964) ning väljapeetud Tšaikovski „Pas de  Deux” (aastast 1960). Pärast „Duo Concertant’i” muusika elevat esitust mõjus järgnev „konserv” tantsu saateks mehaanilisena ning tants kaotas üsna palju oma „elusast hingamisest”. Esitus oli meeldiv ja täpne, mis kindlasti meeldinuks Balanchine’ile, kes eelistas lasta tantsukeelel rääkida ilma värvika deklamatsioonita (loe: näitlemiseta).   

Esimese etenduspäeva teine pool oli pühendatud Jiří Kyliáni loomingule. Kuigi see polnud esimene kord, mil ma võisin Balanchine’i ja tšehhi koreograafi töid kõrvuti vaadata, tuli sel korral erilise selgusega välja nende sarnasus – see on suutlikkus leida põhiliikumistele ja rühmitustele lõputu hulk variatsioone: kas muutub liikumise suund, paigutus ruumis,  dünaamika, soorituse kehaline järjestus, esitajate hulk – igal juhul leiavad koreograafid liikumisjadade kordamisel midagi uut. Niisiis Kyliáni „Langevad inglid” („Falling Angels”) Steve Reichi muusikale, mis omakorda tugineb Lääne-Aafrika tseremoniaalsele trummimuusikale, ning kõik see on kokku segatud süntesaatoris. Tulemuseks on energiline, pulseeriv ja kohati pöörane heli, millele naistantsijad reageerivad oma kehaga. 

Olen näinud teost teistes ettekannetes, sageli mõjub see täiuslikult ja mehaaniliselt, isegi masinlikult, kuid Gruusia Riikliku Balleti artistid suutsid selle täita elusa hingusega nii, et täiuse tagaajamine, fraseerimise nüansid, argieluliste liikumiste ja žestide abstraheerimine on täidetud sellisest sisemisest pingest, et tantsu lõppedes tunned vaatajanagi lihastes teatud väsimust – nad ei haaranud kaasa mitte üksnes silma, vaid kogu kere.         

Enne humoorikat lõppakordi võis veel kord nautida pianisti ja viiuldaja koostööd musitseerimisel ning „Surevat luike” Gruusia Riikliku Balleti kunstilise juhi Nina Ananiašvili esituses. „Surev luik” on vaatamata oma näilisele lihtsusele küllalt keeruline teos, sest tantsutehniliselt  pole siin midagi erakordselt, kuid liikumise nappus ja vähene efekt tuleb täita seda suurema sisuga. Vaadates Ananiašvili luike, kes üritab lendu tõusta, aga ei suuda, sest tiivad ei kanna pingutustele vaatamata, läks mõte vananemise valule: kui ühel hetkel avastad, et keha ei suuda enam teha seda, mida suutis mõned aastad varem, et kuigi vaim on valmis ja meel ärgas, ei pruugi ihu enam suuta olla neile sobilik partner. Jah, kui noorus teaks ja  vanadus suudaks!     

Kyliáni „Kuus tantsu” („Sechs Tänze”)     

Mozarti muusikale on teada-tuntud hitt tolmavate  parukatega teenritest ja uhketes ratastel kleitides liuglevatest aadlimeestest. Selle võlu seisneb ühelt poolt särtsakas lustlikus mängulisuses ja teiselt poolt viimistletud, pisidetailideni läbi mõeldud koreograafias. Gruusia tantsijad mõjusid mulle veenvamalt rapiiridega vehkides ja aadlike puhevil maneeride üle ironiseerides; tegelaste n-ö teenerlik iseloom ja kerge rämekoomilisus jäi pisut üheplaaniliseks, kuid Kyliáni koreograafia oma peente,  leidlike ja naljakate detailidega haarab alati. Teine galaetendus pakkus tõelist avastamisrõõmu, sest Aleksei Ratmanski spetsiaalselt Ananiašvilile loodud „Manerismide võlud” François Couperini muusikale ja Juri Possokovi gruusia rahvamuusikale loodud „Ülemlaul” („Sagalobeli”) olid mulle täiesti uued teosed. „Manerismide võlud” on väike koketerii kahe paari vahel: on romantiliste armastajate paar ja kelmikam n-ö subretipaar, kelle suhtlus  on üles ehitatud pisut barokilikule, veidi nurgelisena mõjuvale ja väikeste kiirete liikumistega liikumisjadadele, millest õhkub südamlikku naiivsust – just nii vaatame me tagasi XVIII sajandile, mil kõik näis olevat lihtsam ja kergem. 

Õhtu lõppakord sidus gruusialikkuse klassikalise abstraktsionismiga; tantsus oli näha  folkloorsete elementide kasutamist: varvastel tippivad sihvakad naised, meeste tiibadena välja sirutatud käed ja jõulised hüpped, mille kuju pigem rahvatantsudele kui balletile omane. Tantsijad moodustasid kujundeid, mis manasid mälupangast esile gruusia kujutava kunsti mustreid ja tähestiku hapraid kaarjooni, esituses oli suursugusust ja pikkade kultuuritraditsioonide jätkamise väärikust. 

Lõpetuseks aga korralduslik märkus: balletija ooperipublik Tallinnas ei ole võrdväärne mõne suurlinna omaga (eriti nädala sees, mil puuduvad ka nädalalõputuristid) ning seda tõika arvestades on kummaline, et Eestit väisav külalisballetitrupp annab etendusi samal ajal, kui rahvusballetis on esietendus ning rahvusooper  pakub ainukordset „Tsaari mõrsja” kontsertetendust. Tõeline Murphy seadus: kui kolme kuu jooksul toimub kolm suurüritust, siis on need planeeritud kõik ühele ja samale ajale. Hei, korraldajad – kuidas oleks koostööga? Gruusia ballett võimaldas osa saada tantsukunstist, milles abstraktne, klassikaline vorm oli ühendatud rahvusliku aatega ja esitatud tundliku kehalisusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht