Üheksa tundi teatrit kui linnulennul

Margot Visnap

Kanada lavastaja Robert Lepage ületab piire piirideta maailmasMoskva saab endale lubada maailmakuulsusi. Majanduskriis siin ei loe. Augusti alguses lõppenud A. P. Tšehhovi nimelisel festivalil, kuhu tavaks kutsuda ka rahvusvahelisi teatritruppe, andis etendusi maailmateatri imelapseks nimetatud Robert Lepage’i teater Ex Machina Kanadast. Kaheksandat korda toimunud (mai lõpust augusti alguseni) Tšehhovi festival võõrustas Robert Lepage’i üheksa tundi kestvat lavatriloogiat „Lipsynch” (lipsynch – huultelt  lugemine). Hääl, selle tekkimise-tekitamise eksistentsiaalne olemus, hääl kui inimene, isiksus, keel, eneseväljendamise orgaaniline vorm on Lepage’i lavatriloogia teema. Lepage jälgib hääle tekkimise füsioloogilist, etnoloogilist päritolu. Ta toob vaatajate ette üheksa inimese loo.

 

Tegelikult on lugusid isegi rohkem (kui arvestada juurde ka kõrvaltegelased, kellele samuti jagub lavastuses isiksuslikku ruumi, värvi, sarmi). Struktuurilt meenutab Lepage’i  lavastus filmi „Paabel” (Alejandro González Iñárritu, 2006), kus eri rahvusest inimeste elulood kummalisel viisil kokku põimuvad. Koduteatris Quebecis mängitakse lavastust kolmel järjestikusel õhtul (iga osa kestab keskmiselt kaks ja pool tundi). Festivalil anti kahel päeval 9-tunnine etendus ja korra mängiti lavastust kolmel õhtul nagu koduteatriski. Meil, eestlastest festivalikülastajatel (Anne Reemann, Elmo Nüganen, Raivo Põldmaa,  Eduard Toman, Adolf Käis ja Priit Pedajas), oli võimalus ja õnn näha üheksa tundi kestnud teatrimaratoni (Nüganen ja Põldmaa vaatasid triloogiat teist korda veel järgmiselgi päeval).

Õnn seepärast, et üheksa tundi teatrisaalis (väikeste vaheaegadega loomulikult) läks kui lennates. Lepage’i lavastuse sisujoon on mõneti seebiooperlik, aga põnevam ja emotsionaalselt, esteetiliselt mõjuvam. Järjepannu vaatamine tekitas seriaaliefekti, kuid järgmist osa ei  pidanud päeva (või nädala jagu) ootama. Lepage töötab juba aastaid rahvusvahelise näiteseltskonnaga, tema trupis on kanadalasi, sakslasi, prantslasi, ladina-ameeriklasi. „Lipsynch’is” kõlas inglise, prantsuse, saksa ja hispaania keel. Kui juurde arvata ka venekeelsed subtiitrid (ülimalt oskuslikult misanstseenidesse paigutatuna), siis suheldi laval viies keeles. Lepage jutustab lugu, mille harud ulatuvad  mitmetesse maailmajagudesse, linnadesse, rahvustesse. Otsekui võluväel vahetuvad laval London, Pariis, Montreal, Viin, Hamburg, New York, Los Angeles …

Lennul Frankfurdist Montreali sureb nimetu tüdruk, beebist poiss süles. Samal reisil viibinud ooperilauljanna Ada (Rebecca Blankeship) adopteerib poisi ja annab talle laulja hariduse, kuid ülikooli minnes valib poiss hoopis filmiõpingud San Franciscos, et teha film oma  pärisemast. Jeremy (Rick Miller) otsib seeläbi oma juuri, kuigi kasuema on ta valele teeotsale juhatanud, rääkides poisile roosamannaliku loo Nicaraguast pärit neiust, kes on Hamburgi lapsehoidjaks tulnud, et lauluõpinguteks raha teenida. Jeremy loob oma filmis emaillusiooni, mis lavastuse lõpus karmi tõe valguses puruneb: tema ema müüdi 15aastasena Nicaraguast Hamburgi prostituudiks.

Lepage laseb lool üheksa tunni jooksul  tempokalt hargneda, kaasates üha uusi tegelasi ja nende elulugusid. Üks samm, juhus, hetk viib saatuslikult teiseni – kõik on kõigiga seotud, maailm muutub Lepage’i tõlgenduses hoomatavalt väikseks. Siia mahub lugu BB C uudisteankrust, kes osutub Jeremy isaks; lugu Scotland Yardi šotlasest uurijast, kes uurib tolle uudisteankru surmajuhtumit; lugu naisest, kes püüab taastada oma isa häält ja tema sõnu vanalt amatöörfilmilt; lugu Austria neurokirurgist,  kellest saab Jeremy kasuisa; lugu Alzheimeri tõbe põdevast logopeedist, kes on kunagi ravinud Jeremy kasuema kõnehäiret; lugu lauljannast, kes võib kaotada hääle; lugu noorest näitlejannast, kellest saab peaosaline Jeremy filmis ja tema elus; lugu naisest, keda on seksuaalselt ahistanud nii tema isa kui vend. Lood põimuvad inimes(t)e püüdlustes iseennast, oma minevikku mõista. Lepage on värvikas jutustaja nii sõnas kui  pildis: lava muutub kord lennukiks, raamatupoeks, kord filmistuudioks, Londoni metrooks, Hamburgi rongiks. Üheksa näitlejat kehastavad mitutkümmend tegelast, neid on laval abistamas 17 assistenti, kes on korraga nähtaval ja nähtamatud. Lavastuse logistika vääriks omaette uurimust. Seda läksidki järgmisel päeval teist korda vaatama linnateatrilased Nüganen ja Põldmaa. Mis paradoks, mehed, kes võivad Lepage’i lavatehnilistest võimalustest vaid und näha! Lepage’i lavarežii on ülima täpsusega läbi kirjutatud – iga võte õigustatud (olgu valgus, video, kujundus, heli). Tema käekirjas on ooperlikku suurejoonelisust (mitmed näitlejad demonstreerisid vapustavat lauluoskust – ooperist rokini) ja filmilikku voolavust. Lavastuse mahukas tekst, sündinud koostöös näitlejatega (enamik lugusid pärineb näitlejailt endilt), on dramaturgiliselt pinev ja pisimate keelenüansside poolest rikas. Lepage  näib olevat perfektsionist kõiges. Ja tulemus räägib iseenda eest.

Üheksa tundi teatrisaalis mööduvad märkamatult, vastupanurekordi eest tuleks kiita pigem näitlejaid: nende hämmastav ümberkehastumis- ja sisseelamisvõime väärib imetlust. Lepage jutustab traagilisi lugusid läbi sooja huumoriprisma. „Lipsynch’i” tegelased on omamoodi veidrikud, igaüht iseloomustab mõni värvikas, pisarateni naerma ajav  detail. Ometigi ei naeruväärista Lepage oma tegelasi, tema huumor on korraga poeetiline ja südamlik. Möödunud aasta rahvusvahelise teatripäeva läkituses kirjutas Lepage: „Teatrikunsti püsimajäämine sõltub tema suutlikkusest iseennast taasluua, kaasates uusi tehnoloogiaid ja novaatorlikku kunstikeelt. Sest kuidas suudaks teater olla oma ajastu suurte teemade käsitleja ja soodustada inimestevahelist mõistmist,  kui ta ise ei ilmuta avatuse vaimu? Kuidas saaks teater kiidelda, et on pakkunud lahenduse sallivuse, eraldatuse ja rassismi probleemidele, kui ta omaenda praktikas keeldub igasugusest sünteesist ja koostööst?”. Oma lavastustega tõestab Lepage, et teater võib ületada keelebarjäärid ja säilitada usu lavamaagiasse, kui on mõtteid, energiat ja tahet oma vaatajaga kõnelda.

 

Robert Lepage

Sündinud Kanadas Quebecis 12. detsembril 1957. aastal. Teatrihariduse sai Lepage Quebeci konservatooriumis ja tema esimene töökoht oli Quebeci linnateatris, kus ta näitlejatöö kõrvalt ka kohe lavastama hakkas. Juba esimestes lavastustes ilmnes Lepage’i eripära – need olid algul kaks-, hiljem mitmekeelsed. Lepage süvenes multimeediasse, uuris  homoseksuaalsust ja loomeprotsessi kui nähtust. Läbimurde Kanada ja hiljem rahvusvahelisel areenil tõi „Draakonite triloogia”, eepiline lugu, kus tegelased rääkisid inglise, prantsuse ja hiina keeles.

Kolmeosaline lavastus näitas Lepage’i julgust teatri väljendusvormide käsitlemisel ning mitmesuguste tehniliste vahendite sulatamisel lavastusse. Lepage’i loominguline biograafia jätkus  Shakespeare’i lavastustega mitmes Euroopa ja Jaapani teatris. Kriitikute arvamused kulgesid seinast seina, ent Lepage’i lavastusi saatis publikumenu ja tema loomingu rahvusvaheline maine käis tõusuteed. 1989. aastal nimetati Lepage Kanada Rahvusliku Kunstikeskuse prantsuskeelse teatri juhiks. Nelja seal töötatud aasta jooksul lavastas ta ka Kanada Ooperis, Londoni Royal National Theatre’is, Müncheni  Draamateatris, Stockholmi Dramatenis, samuti lavastas ta ka Peter Gabrieli maailmaturnee. 1990. aastate keskel asutas Lepage Quebecis oma trupi Ex Machina. Ex Machina asub vanas tuletõrjedepoos, selles multidistsiplinaarses keskuses tegeldakse lisaks draamateatrile ka nukuteatri, ooperi, tantsu ja filmiga.  1996. aastal valmis üks Lepage’i kuulsam ja suurejoonelisem lavastus „Ota jõe seitse haru”, kaheksatunnine teatritükk aatomikatastroofist, holokaustist ja aidsist. „Ota jõe seitse haru” noppis preemiaid mitmetel rahvusvahelistel festivalidel ja kogus täissaale kogu maailmas. 1997. aastal valmis arhitekt Frank Lloyd Wrighti elust meditatsioon-lavastus „Imede geomeetria”.

Menu on saatnud ka  Lepage’i monolavastust „Kuu kauge valgus”, mis räägib loo kahest vennast ja ema Kuu lummavast tõmbest. Seda lavastust oli Moskva teatripublikul võimalik näha eelmisel aastal festivalil „Kuldne mask”. Lepage’i lavastus „Lipsynch” (2007) oli sel suvel Moskvas Tšehhovi-nimelise festivali aukülaline. Lepage’i viimane lavastus „Ennogata” valmis veebruaris 2009. Lisaks teatrilavastustele, kus Lepage  on püüdnud ületada filmi ja teatri piire, on ta lavastanud ka mitmeid filme, mis tuginevad enamasti tema teatrilavastustele: „Nô” (1998), „Possible Worlds” („Võimalikud maailmad”, 2000; linastus ka 2001. a PÖFF il), „La face cachee de la lune” („Kuu kauge valgus”, 2003) .

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming