Tunnid Stoppardi meistriklassis

Maris Johannes

Lavastajana on Priit Pedajas seekord lustinud just groteskivõtit pruukides. Tallinna Linnateatri „Utoopia rannik. I osa. Teekond”, autor Tom Stoppard, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Kalle Karindi ja koreograaf Laine Mägi. Mängivad Ain Lutsepp, Piret Kalda, Külli Teetamm, Kersti Heinloo, Ursula Ratasepp, Marta Laan, Liis Lass, Indrek Ojari, Kalju Orro, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Taavi Teplenkov, Karl-Andreas Kalmet, Pääru Oja, Märt Pius, Kaspar Velberg, Andero Ermel, Andres Raag, Ülle Kaljuste, Sandra Uusberg, Jaan Rekkor, Veiko Tubin, Kristjan Üksküla ja Allan Noormets. Esietendus 9. III Põrgulaval. Perekonnalugu. Tom Stoppardi „Utoopia ranniku” esimest osa „Teekond”võib vaadata noorte inimeste arenguloona. Maamõis, tütarlapsed õhulistes kleitides ja helesinistes unistustes ootavad noppimist. Mõisa külalised, preilide potentsiaalsed kosilased, on kahest leerist: härrased ohvitserid ja härrased filosoofid ehk jõustruktuurid versus vaimuinimesed. Esimesed sooviksid tüdrukuid kosida, teised nendega niisama vestelda. Tütarlastele meeldivad filosoofid rohkem. Ja nii nad jäävadki vanatüdrukuks. Üks põhjus, miks tüdrukutega niiviisi läheb, on nende vend. Noor uljaspea, kes vahetab oma filosoofilisi eeskujusid kiiremini kui kostüüme, kes käitub kui maailma peremees, jäädes seejuures süüdimatuks ja vastutustundetuks. Ta on naerusuine, heatahtlik, infantiilne ja armunud oma õdedesse. Iga uue kosilase pühib ta õdede teelt enne, kui midagi looma jõuab hakata. Isegi ime, et üks õdedest jõuab abielus olla ja lapsega maha saada. Õekestest Bakuninitest olid esietendusel kõige veenvamad Külli Teetamm ja Ursula Ratasepp. Tõnn Lambi anarhist Mihhail oli heasüdamlikult lapsemeelne, ent ambivalentsem rollilahendus oleks asja huvitavamaks teinud. Lavastaja Priit Pedajas ei näi olevat noori Bakunineid väga suure tähelepanuga üle külvanud, ju ei pakkunud nad tegelastena vajalikku pinget. Nagu sädistav kamp, kes tüütab auväärt koolmeistrit.

Vana mõisniku soov on olla vabameelne, ta meenutab oma noorpõlve flirti revolutsioonimõttega. Igavast mõisaelust mõistab ta rõõmu tunda ja jutustab oma roosas pitsivahus emanda kõrval lugusid, mida kõik on juba mitmeid-setmeid kordi kuulnud. Ta harib tütreid, poega tal taltsutada ei õnnestu. Vabameelne mõisnik on kui suur isa, kes kuulutab ennast hoolivat 400 hingest, kes tema heaks tööd teeb, seejuures saavad teenijad üle tahi ja viskuvad põrmu ta ees, kui olukord nõuab.

Ain Lutsepp mängib armastusväärset vana mõisnikku, kes naudib oma lihtsameelse naise seltskonda, kurjustab ülekäte läinud pojaga. Soliidne ja veidi igav nagu mõisaelu muiste. Seejuures teeb Piret Kalda Lutsepa tuules hoopis julgema karakteri, vajutades lihtsameelsuse pedaali põhjani. Ju siis tulevane anarhismi isa on oma emasse läinud.

Ajalugu. „Teekonda” võib vaadata kui fantaasiat vene ajaloo teemal ehk mis juhtus pärast seda, kui tsaar Nikolai I oli dekabristid Siberisse saatnud. Vanem põlvkond oskab mängida kassi-hiire mängu tsensuuri ja tsaariga, proovib lubatavuse piire, vahel vääratab, vahel õnnestub midagi trükki poetada. Noorem seltskond vaidleb, ahmib endasse maailmamõtte värskeid tuuli ja tajub, kuidas neid jälgib salapolitsei valvas silm. Filosoofilised ringid on populaarsed, see on seltsielu närvekõditav osa, kus kuramaaž ja filosoofia käivad käsikäes. Tegelasteks ajaloost tuttavad Herzen, Belinski, Bakunin, Turgenev nooremast põlvkonnast ja Tšaadajev Puškini kaasaegsena.

See on eelkõige teise vaatuse teema. Noor tuline vaidlus tõmbab lavastuse kenasti käima. Nagu seda jõudis esimeses vaatuses teha ka Belinski ilmumine maamõisa. Venemaal ei ole kirjandust, on vaid kaks kirjanikku, Puškin ja Gogol, kuulutab Belinski. Aga kes on Gogol, seda mõisapreilid veel ei tea. Juhtmotiivina kõlab tütarlaste palve – ütelda seda kõike saksa keeles, filosoofide keeles. Stoppardi kirjutatud tekstis räägivad tüdrukud inglise keeles, meie laval eesti keeles. Mis keeles rääkisid vene mõisapreilid – oli see prantsuse või vene keel? Nii et palve saksa keele kohta sobib igas olukorras. Vaid Belinski oskab ainult vene keelt ja põeb oma keelepuuet.

Kui Mihhail Bakunin esindab püha lihtsameelsust ja Nikolai Stankevitš (Alo Kõrve) esimest armastajat filosoofi nahas, siis tõsiselt nauditavaks mõtlejaks Tallinna Linnateatri „Teekonnas” osutub just Taavi Teplenkovi mängitud Belinski. Ühelt poolt vastandub ta kogu seltskonnale, sest on rahata, peab tööd tegema, kaotab enesekontrolli, kui asub südamelähedast teemat arendama, ei oma seltskondlikku lihvi, on kohmakas ja nurgeline, kannatab alaväärsuskompleksi all. Ühesõnaga, tegu on väga huvitava karakteriga ja Tallinna Linnateatris „võõrast verd” näitlejana paneb Taavi Teplenkov ennast maksma.

Üks kirepunn on veel, Herzen nimi. Temast saab Stoppardi triloogia teise osa „Laevahuku” peategelane. Pääru Oja kirglikus etteastes noore Herzenina on viha, valu ja värvi. Vääriline algus, kust Mait Malmsteni Herzen saab jätkata juba tasakaalukamal moel.

Omaette nähtus on Tšaadajev: vananev õukonnakeigar, kes noolib ballil noori tüdrukuid ja elab maskeraadimeeleolus, mis äraspidisel moel aitab säilitada inimlikkuse ja väärikuse mõtleja-arvajana. Jaan Rekkor naudib seda mängu ja meie tema rolli.

Kirjanik on vene mõtte eestkõneleja, seda rõhutatakse juba „Teekonnas”, rohkem tuleb sellest juttu „Laevahukus”. Paksudel ajakirjadel on vene mõtteloos ikka suur roll olnud. Belinski toimetab neid palehigis, Tšaadajev ajab nendega asju. Jõulise sutsu teeb järjekordse peatoimetaja-tsensuuriohvri Polevoi rollis Andres Raag. Üks tüütu purjus jauramine, kus hea näitlejatöö rõõmu pakub.

Lavastajana on Priit Pedajas lustinud just groteskivõtit pruukides. Vuntsilised sõjaväelased-kosilased, kassinäoga ülevaataja ballil (tsensor või salapolitsei või tsaar ise – vahet pole), vanad naised proua Beyer ja proua Bakunina uisurajal, kergejalgne Tšaadajev noori neide noolimas, Belinski oma sulenoaga, jokkis Polevoi – need on tegelased, kes annavad loole värvi.

Kui vanamehed on maskeraadi ja hämarad kassirajad omaks võtnud, siis noored mehed ei varja oma ihalust utoopia ranniku järele, kus õhk puhtam ja kõik veel võimalik. Tagantjärele tarkusega teame, kuhu see idealistlikult alanud reis meid lõpuks viis. Maailma paremaks muutmise soovi see ebaõnnestunud kogemus ei peata. Uued utoopiad on tulekul.

Argipäeva lugu. „Seda lugu vaadates on tunne, nagu istuksid tuttuue Žiguli-06 rooli, kõik on puhas ja korras, aga sõiduelamust ei mingit ja nostalgiatunnet samuti mitte,” tunnistas mulle üks keskealine sõber pärast „Utoopia rannikut”. Aga kui oled näinud, kuidas vormiotsingutest on välja pressitud juba kolmas mahlategu ja „Baltoscandalilt” laenatud nippidega ehitakse ennast nii süüdimatult, et isegi laisk teatriskäija tunneb ära plagiaadi, siis tunned siirast rõõmu tugeva teksti ja dramaturgiaga loost ning teatrist, kus näitleja ei sõltu ainult lavastaja tahtest ja vaimuseisust, mis „ei seisa nigu”.

Aga Žiguli-mehe protesti ei põhjustanud mitte vorm, vaid sisu ehk näitemängu temaatika. Tema oleks teatrilt oodanud pigem meie oma lähiajalugu (näiteks erastamisepopöad) kui tühikargamist 180 aasta taguste ideede ümber.

Teatrilugu. Nii nagu Herzeni ja Stankevitši filosoofiaringi liikmed võisid säravi silmi arutada Fichte ja Hegeli üle, nii saab Tšehhovi loomingust läbi imbunud vaataja lustida Stoppardi Tšehhovi mängude üle: kolme õe asemel on tal neli õde, on sõge vennake, isegi venna potentsiaalne kallim oma vulgaarse oleku ja sooviga õekesi õpetada kordab Tšehhovi mudelit. Selle tegelase nimi on Natalie Beyer Sandra Uusbergi väga kelmikas kehastuses. Õhkamine „Moskvasse, Moskvasse!” tuleb samuti mängu.

Rutiin tapab teatri, vahet pole, kas istud saalis või oled laval. Kuidas näitleja ei viitsi mängida, kuidas ta tühjal pilgul põrnitseb saali ja automaatpiloodil annab teksti. Ja kuidas vaataja on pimedas saalis rea keskel lõksus ning lahkuda ei saa ega söanda. Ainus loominguline hetk tuleb siis, kui näitleja unustab teksti ja peab mängu võtma kombineerimisoskuse. Eks ma natuke utreerin ka, aga üks mis kindel, selline teatritruppide segamine ja lavastajate vahetamine on teatri tervisele väga hea. Õhinat tuleb juurde nii lavale kui ka saali.

Priit Pedajas tunnistas esietenduse eel, et Stoppardi triloogia lavastamine käiks ühele Eesti teatrile üle jõu, sest paneks kogu trupi ühe tööga rakkesse. Nii Ameerikas, Inglismaal kui ka Venes on seda tehtud. Moskvas vaatasin selle üheksatunnise maratonlavastuse ära. Herzen oli läbi kolme osa üks ja sama näitleja, Eestis sündinud ja kasvanud Ilja Issajev. Tema ise hindas seda mammutrolli väärtuslikuks. Lavastaja oli Moskvas riikliku noorsooteatri (RAMT) peanäitejuht Aleksei Borodin (ka meie Vene teatris lavastamas käinud) ning Kuldse Maski sai see teatrimaraton 2009. aastal ka. Irooniat oli venelastel laval vähem (midagi võis jääda ka keelebarjääri taha), pigem on meeles kurbus ja nostalgia. Aga eks oma ajaloosse ole suhe ka tundelisem. Aastaarve ja kohti ei rõhutatud, need olid küll kavalehel kirjas, aga koha- ja ajamuutust eraldi etteastena välja ei toodud. Tallinna Linnateatris sai sellest omaette väikene intermeedium, Kaljo Orro mängis kenasti, aga vähemalt esimesel vaatamisel viis see tähelepanu kõrvale. Moskva „Utoopia rannikust” on meeles ka segane osadustunne, nagu oleksin ise kuulunud Herzeni lähikonda ja revolutsioonilises ringis poisse lantinud, terve päev teatris hullutab publikut tugevasti. Seda ohtu Eestis ei ole, distants säilis kenasti.

Kunagi mängiti Tallinna Linnateatri ettevõtmisel Tammsaare-mail ööpäeva jagu „Tõde ja õigust” ning vaatajaid jagus. Äkki kannataks jutti ühe päevaga ära mängida ka Stoppardi triloogia, kui Ugala ja Vanemuise koostöös õnnestuks ka kolmas osa sellest „Utoopia rannikust” lavale tuua? Näha ühe päevaga ära Eesti näitlejaskonna koorekiht oleks nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt huvitav pretsedent.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming