Tühja tunde genees

„Tõde ei anta kellelegi andeks“ on justkui summutatud komöödia, mis hoiab end tagasi lootuses, et vaatajani jõuab seeläbi ka tragöödia, mida dramaturgia ja lavastus ometi välja mängida ei suuda.

ALVAR LOOG

Tartu Uue teatri „Tõde ei anta kellelegi andeks“, dramaturg Tõnis Parksepp, lavastaja Tormi Torop, koreograaf Kristjan Rohioja, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Taavi Toom. Mängivad Madis Mäeorg, Veiko Porkanen ja Kaisa Selde. Esietendus 19. IX 2014 Tartu Uues teatris.

„Tõde ei anta kellelegi andeks“ esitab versiooni, mille kohaselt pani Milli Vanilli primitiividest poisid (Veiko Porkanen ja Madis Mäeorg) aastate kaupa fonogrammi peale suud liigutama ühele konkreetsele atraktiivsele emasele (Kaisa Selde) meeldimise soov.

„Tõde ei anta kellelegi andeks“ esitab versiooni, mille kohaselt pani Milli Vanilli primitiividest poisid (Veiko Porkanen ja Madis Mäeorg) aastate kaupa fonogrammi peale suud liigutama ühele konkreetsele atraktiivsele emasele (Kaisa Selde) meeldimise soov.

Gabriela Liivamägi

„No, mis tunne on?” küsib näitleja Kaisa Selde Tartu Uue teatri lavastuse „Tõde ei anta kellelegi andeks“ lõpus näoga publikusse pöördudes ning vastab ise: „Tühi tunne, jah? Andke andeks …”.

See etenduse kergelt kalambuurimaiguline finaal, mis jäi markeeritult väljapoole esitatud loo dramaturgilist raami, oli efektne, mõjuv ja meeldejääv. Umbes nagu teatri NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ lõpetuseks kõlanud „Te olete vabad!“. Ainult selle väikese vahega, et kui NO-teatri lavastuse puhul täitis etendus need lõpetuseks lausutud napid sõnad plahvatusliku semantilise sisuga (sealjuures heideti kõik eelnenu selle repliigiga enesest otsekui redel, mida ülesroninul, kes iialgi alla tagasi minna ei kavatse, enam vaja ei lähe), siis Tartu Uue teatri lavastuses jäi viimasena kõlanud sõnade ning enne maha mängitud draama omavaheline seos halvas mõttes segaseks või koguni kuidagi kistult kultiveerituks (justkui poleks redel soovitud sihtpunktini ulatunud).

„Andke andeks …?“ Andeksandmist on mainitud ka lavastuse pealkirjas. Kas tõe ja tühja tunde vahel on mingi seos? Ja kui, siis milline? Mulle see vähemalt selle teose kontekstis ei ilmnenud. Kuid natuke tühi tunne oli etenduse lõppedes küll. See tekitab uue küsimuse: kuidas Kaisa Selde teadis? Kas publiku tühja tunnet oli tegijate poolel taotletud või kardetud? Kas ta soovis enese osalusel sündinud lavastuse võimalikule mõjule selle lõpus eraldi tähelepanu juhtida? Või hoopis vabandada mõju võimaliku puudumise (ning sellest sündinud tühja tunde) pärast? Kas Kaisa Selde oli neid sõnu öeldes rollis või mitte, kas selle pöördumise tegi tema kehastatud karakter või näitlejanna ise?

Ei tea. Ja ongi hea. Sest iga kunstiteos vajab enese semantilise välja suurendamiseks ja hingestamiseks vähemalt ühte väikest saladust. „Tõde ei anta kellelegi andeks“ on kõnealusest seisukohast vaadatuna eriti kehvas seisus, kuna selle hõre faabula logistab läbi stseenide oma algusest lõpu suunas samasuguse ettearvatavusega nagu reisijatele teada marsruuti pidi sõitev tramm. Lavastuse teemaks on veerand sajandit tagasi kiire ja kõrge lennu ning sellele järgnenud äkilise ja sügava languse läbi teinud Saksa popduo Milli Vanilli lugu. Nimelt selgus, et varasema paari aasta jooksul miljoneid plaate müünud ja Grammy võitnud kompvekpoisid pole nende nime all avaldatud muusikapalades ise nootigi laulnud. Teismeliste tüdrukute hormoone oli petetud.

Kõnealusel lool pole dramaturgilisest aspektist hinnatuna viga midagi, soovi ja suutlikkuse korral võiks sellest ilmselt kirjutada Tom Stoppardi „Utoopia ranniku“ stiilis kultuuriajaloolis-filosoofilise näidenditriloogia. Kuid Tartu Uue teatri lavastus (dramaturg Tõnis Parksepp) pakub vaatajale kõigest narratiivi skeletti, millele pole tahetud või osatud liha luudele kasvatada. Korralike karakterite asemel leidub siin üksnes kaks tüüpi kolme tegelase kohta (s.t kaks tegelast esitavad sama tüüpi). Tegelastes on samapalju psühholoogilist sügavust, kui keskmises narratiivse vormiga televisiooni närimiskummireklaamis.

Lavastuse terviku seisukohast saab sellisel juhul oluliseks mitte „mis“, vaid „kuidas“. „Tõde ei anta kellelegi andeks“ etenduse 55 minuti jooksul esitatakse kümmekond sketšilaadset etüüdi, mis on lahendatud eri tehnikas (peamiselt pantomiim, draama, varjuteater, laul ja tants) või nende omavahelise kombineerimise teel. Igav mul ei hakanud, aga eriti huvitav ka ei olnud. Tähelepanu töötas suuresti tühikäigul, kuna lugu ja tegelased oma skemaatilisuses mind kaasa ei haaranud. Stseenid tundusid venivat ning hüplik dramaturgiline hoiak ja eklektiline lavastuskeel töötasid pigem terviku kahjuks: žanriliselt oli tegu justkui summutatud komöödiaga, milles hoitakse end tagasi lootuses, et vaatajani jõuab seeläbi ka tragöödia, mida ometi välja mängida ei suudetud. See dramaturgilise alatoidetuse all kannatav lugu olnuks hoopis veenvam näiteks läbivalt pantomiimi võtmes lahendatuna.

Bändipoiste duot kehastanud Madis Mäeorg ja Veiko Porkanen kandsid etendust väga hästi, täites ühtlasi suurepäraselt tühja lavaruumi. Nende mängulustist kantud omavaheline interaktsioon ning täpsed ja vaimukad kehalised reaktsioonid andsid tunnistust vaieldamatust näitlejatalendist ning heast partneritunnetusest. Etendus oli väga füüsiline – kahe peategelase pisaraid ma ei uskunud, higi aga küll. Camp’ilt, ent veenvalt ja nostalgiliselt mõjus eesti keelde tõlgitud sõnadega Milli Vanilli omaaegne lugu „Girl You Know It’s True“, mille poisid tantsu saatel hästi teeseldud püüdlikkusega esitasid.

Kolmas tegelane Kaisa Selde oli enamiku etenduse ajast laval rohkem dekoratiivses kui dramaturgilises funktsioonis, millega ta suurepäraselt hakkama sai. Näitlema ta eriti ei pidanud. Aga see olnuks ka talendi ebaotstarbeline kasutamine. Sest Seldel on isiksuslikke kvaliteete, mida lavakoolis usina õppimise teel omandada ei saa. Tema catwalk oli mulle teatriõhtu suurim draama: tuleb ta veel? Ja millises kostüümis seekord? Väga mõjus ja meeldejääv tugeva lavalise kohalolekuga rollilahendus!

Lavastaja Tormi Torop oli püüdnud kasvatada lavastuse sügavusmõõdet lisades Milli Vanilli loole dramaturgilise raami ning ühe hämara katuskujundi. Raamiks oli viibe inimese (eelkõige isaste isendite) evolutsiooni koidikule, kujundiks pulkadest tool, mida kaks ürgmeest üritasid kokku panna ning hiljem lahti võtta. Nende kummagi tähendust ei õnnestunud minul kogu lavastuse kontekstis selle ülejäänud osadega kuidagi ühitada. Loodust oli justkui püütud vastandada tsivilisatsioonile, näidates, et kultuur tähendab laias plaanis ühtlasi ühe inimese ärakasutamist teise inimese poolt, füüsilist ja/või sümboolset orjust vaimselt vähem võimekatele.

Omaette segane suhe oli tegijatel maskuliinsuse ja feminiinsusega, mida lavastuses üksteisele hinnangulises mõttes väga järsult viimase kasuks vastandatakse. Milli Vanilli lugu, mida võib pidada üheks praeguse kultuuritööstuse ajastu arhetüübiks, ei ole iseenesest eriti põnev. Juhtunu taasesitamise asemel võiks ehk suuremat pinget pakkuda katse vastata kunstiliste vahenditega küsimusele, miks see juhtus. „Tõde ei anta kellelegi andeks“ esitab versiooni, mille kohaselt pani primitiividest poisid aastate kaupa fonogrammi peale suud liigutama ühele konkreetsele atraktiivsele emasele meeldimise soov. See on vähemalt minu arvates lahendusena ühtviisi ebahuvitav ja ebausutav.

Kui käsitada seda lavastust essee kriteeriumites, siis tuleb tõdeda, et seal on mitmeid põnevaid, kuid välja arendamata mõtteliine. Kui palju on inimeste moraaliteadvus Milli Vanilli skandaalist möödunud veerand sajandi jooksul muutunud? Mis on bändipoiste häbist saanud tänaseks? Kas või kuivõrd on sellele aluseks olnud eetilised kriteeriumid devalveerunud? Kas showbusiness on moraalitu ning seal on justkui kõik lubatud, nagu armastuses, poliitikas ja sõjas? Millisel määral oleme me kõik lavastatud ja/või produtseeritud (kas iseenda või teiste poolt)? Kas kujundlikult väljendudes pole kogu elu üks fonogrammi peale laulmine? Millisel valel me inimestena sotsiaalses (mimikri) ning psühholoogilises mõttes (enesepettus) püsime? Milline on see tõde, mida selle avalikuks saades meile andeks ei antaks? Kas meil on oma ekspluataatoreid vaja rohkem, kui neil meid?

Kuid lavastusel on nende küsimustega tegelemiseks kuhugi kiire – the show must keep going on. Selle tulemusel jätab „Tõde“ väga hõreda mulje, olles oma ainese suhtes käsitlusviisi süvenemisastmelt suuresti samas kaalukategoorias oma objekti, s.o popgrupi loominguga. Lavastuse kunstiline tervik on selgelt väiksem kui stseenide summa. Etendus pudenes läbi mu teadvuse libedalt, kuid kui lavaline sagimine selle lõpus enam visuaalset taju ei toitnud, saabus tühi tunne. Mitte emotsionaalne, vaid vaimne tühjus. Nagu oleks vaadanud pikalt ja pingsalt eikuhugi ning nüüd pilku väliselt enesesse pöörates avastanud, et mõtted ja tajud on tühjust täis.

Kas seda vaimset tühjust oligi taotletud? Või ikkagi emotsionaalset tühjust, mille tundmiseks pidanuks pakutav mulle sisulises plaanis kas või natukenegi korda minema? Kuid seda ei juhtunud. Andke andeks …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar