Tugev kusimark

Valle-Sten Maiste

„Vahepeatuse” nappide karikeeritud isikulugude sisse on põimitud kõnekad osutused moodsa aja eluhoiakutega kaasnevatele veidrustele ja valule. „Vahepeatus”: Jaanus – Alo Kõrve, Jaan – Argo Aadli, Jaana – Indrek Ojari. ASKO TALU

Olen ära vaadanud lõviosa tänavusuvistest uuslavastustest. Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud „Vahepeatus” on nende seas paeluvaim. Olgu see enne järgnevat arutelu ühemõtteliselt välja öeldud.

Siiski võis ka „Vahepeatuse” juures tähele panna jooni, mida olen kogenud teisteski Uku Uusbergi töödes ja mis on lähiaastail professionaalses teatris alustanuile laiemalt iseloomulikud. Pean silmas rõhutatud panustamist vormilisele atraktiivsusele, mille kõrval lavastuse sisuline läbimõeldus mõneti vaeslapse ossa jäetakse. Kuid olgu vahemärkusena öeldud, et suveteatris, kus domineerib hollywoodlikkus, s.t lihtsalt romantilise story intellektuaalse mõtestuseta lavaletoomine, mõjub vormilisegi eripära poole püüdlemine sümpaatsena ja väärib tunnustust. Noore lavastajapõlvkonna kontseptuaalne loidus ja kiindumus vormi näib siiski olevat praegu sümptomaatiline.

Lavastades mullu VAT-teatris Albee’ „Loomaaialugu”, lisas Uusberg sellele nukrale elupildile hulga karikatuurset vürtsi, nii et välja tuli ühtaegu kaasahaarav ja puudutav tükk. Sisu osas ei olnud Uusberg omalt poolt ent kuigivõrd panustanud, lootes, et modernismi klassika kõneleb ise enda eest. Uusberg on vormiliselt ja näitlejaga töötades tõepoolest sedavõrd leidlik, et sellest koolilõputööstki aimdus märkimisväärse klassikatõlgenduse lõhna. Kuid lavastajapoolse sügava sisulise kaasaminemiseta ei mängi parimadki autorid ise, liiati veel aastakümneid omast epohhist väljaspool.  Nii suursündmust siiski ei sündinud. Uusbergi järgmises, Shakespeare’i-põhises tükis „Head ööd, vend” oli vormiliste veiderduste osakaal sedavõrd suur, et kui Lauri Lagle plastika välja arvata, jäi mul sellest tükist meelde vaid igavus. Samuti koolitöödele rajatud suvelavastuses „Ahoi!” oli sisuline lodevus aga sedavõrd häbematult esiplaanil,  et isegi laste suust oli kuulda, et nii suvalist pulli ikkagi teatri nime all teha ei tohiks.

„Vahepeatuses” on vorm ja sisu jälle meeldivas tasakaalus. Tegemist on väikese maagilise realismi meigiga tükiga, kus linnast hetkeliste murede eest pagu otsiv tütarlaps (Sandra Üksküla) satub linnalähedasest Hüüru maamõisast vett paluma minnes kolme ekstsentriku (Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari) peale, kes otsivad umbejooksnud elust anekdootlikul moel väljapääsu ja edasiminemise võimalust. 

 

Päikesepoisi ängid

Näidendis on isegi teatav eksistentsiaalne mõõde. See saab küll nüristatud, kusjuures mitte niivõrd karikeeritud teemaarenduse, kuivõrd newage’liku finaaliga. Algupärasele euroopa eksistentsialismile omase paradoksaalsete valikute valu asemel kulmineerub lavastus toonides, mis kõlab kokku ameerikalikus egopsühholoogias levinud ihaga ühemõtteliselt soojade ja harmooniliste vastuste järele. Noor lavastaja ei taju eksistentsiaalseid küsimusi valusat, sisemiselt lõikavat kaasaminemist nõudva lõpuni vastamata jääva probleemina, vaid lastehaigusena, mis mõne sooja võlusõnaga nagu puberteedi esimene ebaõnnestunud suguühe hingeteadusega kursis oleva koolipsühholoogi seletuste abil plekitult harmoniseeritud saab. Uusbergi eksistentsiaalne mängulisus on väga erinev Mati Undi eksistentsiaalsest mängulisusest.

Unt tegi pulli, sest pelgas. Tegi pulli, et kuidagi pageda selle iialgi mitte järele andva unbewusste Angst’i eest, mis igasuguse inimoluga undilikus maailmamõistmises kaasas käis. Uusbergi grotesk näib paljuski olevat põhjendatud loo meeleolukaks muutmise vajadusega. Kui sel üldse on mingi sisuline mõte, siis ehk osutusena, et ei maksa elus valitud eksiteid ülemäära traagiliselt võtta, küllap on lõpuks ikka igaühe jaoks kusagil mõni õnnistav tarkus varuks. Nõnda on Uusbergi eksistentsiaalsus alustelt üsna lihtsakoeline, kaugel Undi noorpõlvekirjutistegi meeletusest.  Neil, kes on harjunud loomult deep’i panema, eelistama koguni Undilegi Vahingut, Gadamerile Heideggeri, Mäele Sibulat ja Yesile Crimsonit, pole Uusbergi teatris midagi teha. Olgugi „Vahepeatus” eksistentsiaalsete sugemetega – Uusbergi näol näib tegu olevat rõõmsameelse päikesepoisiga, kes käib pigem Nüganeni kui Undi mängulisuse jälgedes.

Ometi on „Vahepeatuses” eksistentsiaalse põhikoe lamedusegi kõrval hulganisti momente ja detaile, millest sisulist kõnekust leiab. Viited  katkestuste kultuurile jäävad küll põgusalt pinnaliseks, kuid on ometi irriteerivad. Põhjalikumalt ja tabavamalt on karikeeritud teatavaid sportlase, kunstniku ja luuletaja arhetüüpe ning eluolu. Protagonistide portreede taustal kerivad lahti probleemid nagu modernistlik avangardismihullus ja selle ühiskondlikud,  eriti isikupsühholoogilised tagajärjed, individualism ja veidrikustumise vajadus, valu ning vaevad.

 

Roosade stooride kultuses mõjuv

Nappide karikeeritud isikulugude sisse on põimitud kõnekad osutused moodsa aja eluhoiakutega kaasnevatele veidrustele ja valule. Väga mõjusalt on lavastuses visandatud mudelpilt, kuidas individualism ja raugematu saavutusevajadus kasvatavad kumuleerudes kapseldumist ja eraldatust, kaasinimestest äratõugatust, mida sageli läbipõlenuna siis anekdootlikul viisil taas ületada tuleb. „Vahepeatus” on vaieldamatult Uku Uusbergi seni kõige sisukam lavastus professionaalses teatris. Oma mitmekesiste sisuliste allusioonidega mõjub „Vahepeatus” meie suveteatri roosade stooride kultuses väga eripärase ja tugevana.

Vaid häid sõnu saab öelda „Vahepeatuse” lavastusliku ülesehituse ja detailide viimistletuse kohta. Uusbergi lavastajakäekirja veetlusi on see, et vormilist huvitavust ei saavuta ta n-ö piire ületades, roppuste, seksi, vägivalla, lolluste ja muu sellisega liialdades. Uusberg saavutab huvitava vormi väga inimlikult ja soojalt mõjuva mängulisusega. Näiliselt lihtsate karikatuursete olustikuliste improvisatsioonidega saavutab lavastaja muheduse, meeleolukuse ja kaasahaaravuse. Suvaline kokutus, paus, kõne- või lauseehituse defekt on Uusbergil sedavõrd hästi välja mängitud, et mõjub kunstina.

Näitlejail on põhjust Uusbergi-sugusele lavastajale vaid tänulik olla. Argo Aadli, Alo Kõrve ja Indrek Ojari on mõistagi väga tugevad noored näitlejad, kuid just Uusbergi käe all on nad jõudnud parimani, mida olen kogenud. Kui Argo Aadli pastori kõneintonatsiooni paroodiat meenutavas kõnemaneeris oli kohati tunda veidi pingutatud kunstlikkust, siis Alo Kõrve mõjus nii oma südamlikkuses kui ägeduses erakordselt nauditavana, olles just parasjagu idiosünkraatiline ja samas parasjagu igapäevane, nagu roll nõudis. Indrek Ojari pisut tõreda asise spordimehena oli samuti suurepärane. Hea leid on see, et tegelane, kel on mehelikkusega silmanähtavalt probleeme, kannab Jaana rollinime. Rollides ei olnud kuskil liialdatud, ei kohanud jämekoomilist rohmakat karikatuursust. Ja tabatud oli inimolule ja -tüüpidele sedavõrd palju iseloomulikku. Suurepäraselt toestas lavastuse grotesksust muusikaline kujundus. Paraku oli juba „Vahepeatuse” teksti kätketud meie teatris tüüpiline probleem, et naisosa on tükis vaid hädapärast, toestava, mitte iseseisva elemendina. Nii ei olnud ka Sandra Ükskülal kuigipalju mängida.

Lõpetuseks tahan kiita MTÜ R.A.A.A.Mi. Kui mullusuvine karjuvalt rohmakas EÜE-jant välja arvata, siis olen Märt Meose koordineeritud teatriühenduse egiidi all näinud väga tunnustust väärivaid lavastusi, millest mõni („Save our Souls”) kuulub mu teatrikogemuse meeldejäävamate elamuste hulka. Eks R.A.A.A.Mgi mõtle kunsti ja kultuuriloo kõrval tuntavalt publiku peale, ometi hoiavad Meose projektid lauskommertsist eemale ja välja on tuldud mõnegi friikidele mõeldud lavastusega. Institutsionaalse teatriga võrreldes on R.A.A.A.Mi repertuaaripoliitika idealistlikum ja see on väga tänuväärne.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming