Tantsisklev hingeseisund Türgi ubadega

Pille-Riin Purje

Osav balansseerimine näitemängutegemise ja pealtvaatamise, siiruse ja kõrvalpilgu, komöödia ja eludraama piiril.„Türgi oad”, armastuslugu eesti moodi Mats Traadi samanimelise romaani põhjal. Lavastaja Erki Aule, kunstnik Maret Kukkur, tantsude seadja Kati Kivitar. Mängivad Indrek Ojari, Külli Reinumägi, Liia Kanemägi ja Erki Aule. Loominguline teatriühendus Oma Lava. Esietendus Telliskivi Loomelinnakus 12. XI 2009.   Loominguline teatriühendus Oma Lava mängib Telliskivi Loomelinnakus nõtke režii ja õdusa retromuigega lavastust „Türgi oad”. Mats Traadi lühiromaan (1976) Erki Aule lavaversioonis on tänases teatripildis rõõmustav, ühtaegu ootuspäratu ja kodune materjalivalik. Vaadates hakkas üsna ammu loetud tekst mälus vaikselt elustuma. Avastasin raamatut riiulist võttes, et just „Irdinimene. Türgi oad” on see Mats Traadi teos, mille sain kingituseks  kirjandusolümpiaadi võitjana, kirjaniku autogrammgi sees. Karjamäe sovhoosi sugeneb „tõsise olemisega mustapäine traktorist” Ollimar Arvik diloogia esimeses osas „Irdinimene” ja seal saab tõsine töömees vurlede süül ka klaassilma pähe.

„Türgi oad” on „Irdinimese” järg, mis algab hingehädas Arviku saabumisega linna, psühhiaatrist koolivenna Toomas Pajuoksa ukse taha. Ent Karjamäe tõsise töömehe  põhiravitsejaks kujuneb hoopis teatrikriitik Diana Kahl. Erki Aule lavastus kannab tabavat žanrimääratlust „armastuslugu eesti moodi”. Mäng kulgeb lustliku kergusega, stseenid vahelduvad dünaamiliselt, ergastatuna muusikamotiividega. Parasjagu tinglikuks jääb Maret Kukkuri pilkupüüdvate naljakate detailidega kujundus. Iseäranis vahvaid võõritusemaiguga aktsente lisab vallatu liikumisrežii (Kati  Kivitar), kulminatsiooniks teatrietenduste vaatamise pantomiimistseenid, mis üksiti vihjavad Ollimari ja Diana hingeseisunditele. Siin peitub ka lavastuslaadi võti: osav balansseerimine näitemängutegemise ja pealtvaatamise, siiruse ja kõrvalpilgu, komöödia ja eludraama piiril. Telliskivi Loomelinnaku kohavaim võimendab loo kentsakust, mõjub kui ajas tagasi rändamine.

Nostalgia ja huumori vaekaalud  lavastuse vastuvõtul sõltuvad vaataja sünniaastast, ent häätahtlik muie peaks olema garanteeritud. Huvitav oleks teada, kuidas tajuvad selle loo temaatikat ja sõnavara noored inimesed. Peaosaliste kolmnurk vahendab armastuslugu vaimuka värskendava distantsitunnetusega, naerukuradikesed hüplevad näitlejatel silmanurgas. Lavastaja Erki Aule psühhiaater Pajuoksa napis rollis toetab mängu  neutraalse vaatleva pilguga. Stiilse rolli loob Indrek Ojari läbipõlenud Ollimar Arvikuna. Eks Ojari näitlejaorgaanikasse kuulugi selline rahulik ja läbinisti turvaline passiivsevõitu olek, mille pooltoone ta oma rollides mõnuga varieerib (mõelgem Stenile „Kodus keset linna”, Näitlejale „Hecuba pärast”, Jaanale „Vahepeatuses”). Frustratsioonidieedil Ollimar, kes „ei söö ega joo midagi keedetut,  praetut ega küpsetatut, põhimõtteliselt!”, on naljakas oma absoluutses elutõsiduses ning vagusas olekus, mis kuidagi ei näi haakuvat mehe närvid-läbi-seisundiga. Ollimari üürikesed tahumata huumorisähvakud on igapidi eesti mehe väärilised, tabades naisi pigem solvangu kui komplimendina. Esimeses vaatuses on Ojari kõrvalpilk rollile ekstra täpne: kõik nood ootamatud pöörded, pingsad ilmed, liikumispiruetid. Isegi Ollimari klaassilm näib  väiksem kui päris-silm.

Teises vaatuses osake sest löövusest justkui hajub ja silmgi paraneb. Kas polnud lavastaja antud ülesanne enam nii täpne kui algul või tähistas rolli kerge ähmastumine hoopistükkis naiste mõjuvõimu, milles lahustubki „tõelise eesti mehe” isikupära? Igal juhul on Indrek Ojari väga hea valik, Arviku roll täiustab tema näitlejateemat. Naispartnerid Külli Reinumägi ja Liia Kanemägi mängivad säravalt. Lisaväärtuse  annab seegi, et kumbagi neist pole kaua näinud keskses läbivas lavarollis. Mõlemad on heas vormis. Külli Reinumägi suudab erilise enesestmõistetavusega kehastada-hingestada kummalisi naisetüüpe, keda argiloogikaga ilmvõimatu lahti muukida, kuna nende elustiilis on kuutõbise hulljulgust ning sama imelikku haavatavust (heaks näiteks hiljuti korratud telelavastus „Lihtne lugu, lõpuga”). Reinumägi sobib eksalteeritud teatrikriitiku rolli, mängib Diana kui tahes riskantsed ja maneerlikud tundesööstud veenvaks, jättes midagi olemuslikku ka huvitavaks saladuseks. Iroonia ja mõistmise tasakaal on rollilahenduses hästi paigas.

Naiskriitikust vaatajale teeb ametiõe Diana jälgimine pööraselt nalja, ent seda väärtuslikum on, kuis näitleja suudab riivata ka tegelaskuju eluüksindust all hoolikalt kultiveeritud kaitsekihi. Teatriteema muudab ajamärgiliseks täiesti konkreetsete legendlavastuste,  Tuglase „Popi ja Huhuu” (Merle Karusoo diplomitöö, 1975) ning Vallaku „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (Kaarin Raidi lavastus, 1974) vaimukas lahkamine. Ka suudab Diana kohale manada nähtamatu koloriitse tegelaskuju, filmirežissöör Ükspuu. Kolmas keskne tegelane on Ollimari abikaasa Vete. Liia Kanemägi mängib sümpaatselt, hinnanguvabalt seda mehe poolt unarusse jäetud kurnatud olemisega naist. Kui  pateetiline linnadaam Diana maale Arvikute perekonda sisse rammib, on huvitav jälgida naistevahelist hõõguvat duelli: Vete muutumisi rivaali sõbrannatsevas mõjuväljas ning Diana peaaegu liigutavaid tundesööste, mis teevad ta aina kohatumaks ning tervendavad perekonda. Kummatigi ei mängita hetkekski banaalset armukolmnurka, selle vastu kaitseb lavastuse peen stiliseeritus. Oma Lava näitetrupi isikupärane sundimatu  tantsisklemine Mats Traadi „Türgi ubade” ümber nakatab vaatajat. Telliskivi Loomelinnakus tuleb peale muhe vabastav hingeseisund.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming