Tudengiteatrite vaim ja vaev

Rait Avestik

Üliõpilasteater peaks olema julgem: pole ju midagi kaotada, võita aga on palju.  

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudengite

 vaimukas lavaline kompositsioon “Actus interruptus”.

17. – 19. II toimusid Viljandis tudengite teatripäevad. Need on välja kasvanud kolmel aastal toimunud tudengiteatrite päevadest. Festivali üks korraldajaid Kaja Hirv on nimetuse muutmist põhjendanud sellega, et praegusel kujul  kujutab see avatumat üritust: see on mõeldud kõigile tudengitest teatrihuvilistele, mitte ainult teatritele-truppidele.

Tudengiteatrite liikumine pole Eestis paraku eriti silmatorkav, seda igas mõttes. Tuntuim on vahest Tartu ülikooli Üliõpilasteater, mis on praegu tegutsevatest ka kõige vanem ning loominguliselt küpsem. Ei oskagi öelda, kuidas ja kas peaks tekkima tudengiteater, aga küllap on põhjused samad nagu harrastusteatri puhul. Peab olema grupp inimesi, kes jätkavad kogetud kooliteatri traditsiooni ja/või loovad endale organiseeritud ja kasuliku vaba aja veetmise ning meelelahutuse võimaluse. Ja ilmselgelt saab kõik alguse ikkagi sisemise vajaduse sunnil. Kuidas kujuneb teatri kulg, sõltub, nagu harrastusteatris ikka, peaaegu ainult teatri juhist. Kui juht ja trupp on ambitsioonikad ning kunst pressib auditooriumist-proovisaalist välja teatrilavale ja festivalile, siis hakkab paratamatult asi sõltuma ka vastava kõrgkooli juhtkonna mõtteviisist ja rahakotist. Pole teada, kui oluliseks peavad kõrgkoolide juhid seda, et nende koolis tegutseks teater, aga ilmselt on meie tudengiteatrid üsna vaesed.

 

Kus on vaim?

 

Tudengiteater võiks ideaalis olla üks väga võimekas loominguline üksus, kuna tudengist näitlejad on üldiselt targad, noored, õpihimulised, julged ja uljad. Tugeva näitejuhi-lavastaja ning kooli toetusega võib nende energia suunamise ja haldamisega suuri asju korda saata. Teame ju, et maailmas on mõned algselt harrastusteatrid end suurte tähtedega teatrilukku raiunud. Teatripäevade lõpus rõhutasin vestlusringis, et tudengiteater peaks olema julgem oma väljendusvahendites, sest pole ju midagi kaotada, võita aga on palju. Arvati, et tuleks hoida ikka kooli mainet ja igasugust kahtlast teksti väga ebakonventsionaalses vormis ei julge teha. No aga teater ei kujunda ju kaugeltki kooli mainet, pigem vastupidi. Niisiis tuli tõdeda, et suures osas tudengiteatrid riskida ei julge ning seda põhilist (vaimsust, tudenglikku hullumeelsust ja geniaalsust) paistis vähe või vähemalt ei avaldunud see nende teatritegemises.

Omamoodi huvitav oli ka korraldajate püstitatud küsimus, mille üle Jaak Alliku, harrastusteatrite liidu juhi Kristiina Oomeri ja truppide juhtidega mõtteid mõlgutasime. Kas tudengiteater peaks olema professionaalne? küsimus ei ole tegelikult kõige õigemini püstitatud. Kuidas, kellel või millest selline küsimus üldse esile kerkis? Vastata võib kiirelt ja lühidalt: jah, võiks olla küll professionaalne, see harrastuslikkus hakkabki juba ära tüütama; kui seda aga ei suudeta, siis kõlbavad ka harrastuslikud tudengiteatrid! Silmas tuleks pidada, et professionaalsus ning kutselisus pole sünonüümid ehk ka harrastajad (ja eriti tudengid) võivad oma harrastuse lihvida professionaalsuseni. Samas võib jälle kutselises teatris üsna tihti kohata ebaprofessionaalsust. Ma siiski ei julge loota, et tudengil oma õpingute kõrvalt oleks aega nii palju üle, et koolitada end professionaalseks näitlejaks. Nii et tõstatatud küsimus on pigem pseudoprobleem. Järgnevat olen juba öelnud kunagi ühe rahvusvahelise harrastusteatrite festivali kontekstis, tudengiteatrite puhul arvan ma seda aga eriti: just oskuslik, avara mõtlemisega, ebakonventsionaalse teatrinägemisega ning “anarhistlik ja rahvast irduv” peaks üks ideaalne ja tugev teatriharrastaja olema. Kaine armastus teatri vastu peab olema niikuinii. Kui see nii pole, siis jääb teatriharrastaja ikka teatrit mängima.

 

Tänased tudengiteatrid

 

Milline ülikool-kolledž tahab endale siis teatrit-näiteringi lubada ehk mida konkreetselt võisime näha sellel üldjoontes hästi korraldatud ja sujuvalt-meeleolukalt kulgenud festivalil? Esiteks tuleb eraldi vaadelda TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 3. kursuse näitekunsti tudengite tööd, kuna tegemist pole tudengiteatriga, vaid tulevaste näitlejatega, kes on n-ö konkursivälised. Mängiti Peeter Rudsepa lavastatud Dario Fo näidendit “Müsteerium Buff”. Kuna eesmärk oli eelkõige eksponeerida peatselt kooli lõpetavaid tudengeid, siis saadi ülesandega hästi hakkama. Kas olenes see Raudsepa näitejuhioskustest (lavastajana oli ta end taandanud) või kahel eelneval päeval kogetu mõningasest kontrastist, aga paistab, et tegemist on päris korraliku (tulevaste) näitlejatega. Mõni vähem, teine rohkem, aga seltskond tundus ühtlaselt tugev, seda võrrelduna ka eelmiste kursustega.

Kultuuriakadeemia tudengid (mitte näitlejasuuna õppurid)  esinesid lavalise kompositsiooniga “Actus interruptus”. Tegemist oli kiirelt valminud ehk eht tudenglikult vaimuka, terase, lühikese ja lööva ning rahvusvaheliselt mõistetava “kehakultuuriga”. Kui sellisesse asja põimida veel suvalise riigi vastast luulet, siis oleks tegemist tudengiteatri klassikaga.

Päris tudengiteatritest pälvis enim tähelepanu Tartu Üliõpilasteater (asutatud 1999). Teatri juht ja lavastaja Kalev Kudu on oma hämarate lavastustega loonud ühele tudengiteatrile just õige “kuulsuse”. Liigutakse sellistel tekstidel ja vormidel, mida riigiteatrid ei viljele ega hakkagi viljelema. Sarah Kane’i “Puhastatud” on just selline: julge, karm nii seest kui väljast, lihtne ja keeruline üheaegselt. “Vaene teater” oma eheduses ja vaesuses, tudengite-näitlejate poolelt vaadatuna on tegu tõsise julgustükiga.

Tartu ülikooli Pärnu kolledži tudengiteater K-äng2 on loodud 2003. aastal näitleja Meelis Sarve hetkeimpulsi ajel. Mängiti omaloomingulist kohvikuprogrammi lauludega “Maailma lõpus on kohvik”. Kammerlikkus ning oskuslikult esitatud muusikaline pool teevad sellised “lavastused” vajalikuks (Pärnus esitavad nad seda kohvikutes!), (tudengi)teatri seisukohalt oli aga asi hõre ja segane.  

Eelmisel sügisel loodud Tallinna ülikooli Tudengiteatri esituses nägime John Boynton Priestley “Nad tulid linna”. Lavastaja Juta Terali märkamatuks jäänud lavastajakontseptsioon lasi välja paista võimekal trupil ja mõnel üsna heal näitlejatööl. Kuidas leida kõnekas ja põnev tekst? Lihtne – tuleks küsida mõne tudengi käest, millest ta unistab ning siis peaks materjali jätkuma küll.

Tallinna tehnikaülikooli tudengiteater T-teater alustas oma tegevust 2001. aastal. Praegu on teatri juhiks Eesti Raadioteatri peanäitejuht Tamur Tohver, kelle lavastus Kurt Vonneguti näidendi põhjal “Õnne sünnipäevaks, Wanda June!” oli kõige rohkem traditsioonilise päris teatri moodi: on Eestis aktsepteeritud tekst, kujundus,  lavastajakontseptsioon, kostüümid,  mõni hea näitlejatöö, lavastus on aga väga pikk, on vähe vaimsust ja pisut igavust.

 

Hea uudis vaimukatele

 

Niisiis, nelja-viie tudengiteatri lavastuste põhjal võib tõdeda, et eriilmelisust on, aga seda kõike justkui sordiini all. Iga lavastuse (mõnest rohkem, mõnest vähem) parima osa ühendamisel saaks midagi ideaalilähedast. Aega on vähe, tudengiaega veel vähem, igavus kulutab aega kõige kiiremini. Aga – üldsegi mitte kontekstivälisena meenus üks hiljutine üritus Tallinnas Kaarli puiestee 9. Endistes Salong-teatri ruumides tegutseb Viljandi kultuuriakadeemia kureeritav MTÜ Teatrilabor, ideaalne võimalus vaimukatele esinemiseks…

P. S. Kõigile: näidend, lavastus ja etendus pole sünonüümid!  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming