TTT:Teatrikriitika ja ajakirjanduslikud konventsioonid

Tiiu Laks

 

Peagi ajakirjandusliku kõrgharidusega noore idealistina meeldiks mulle mõelda, et kõik, kes ajakirjanduses töötavad, on ka vastava eriharidusega. Teisisõnu, et mu raske kõrgharidustee on asja ette läinud. On meil ju ka majanduse, juura, psühholoogia, semiootika, sotsioloogia, filosoofia, politoloogia jms loengukursused, mis võiks kogemuste lisandudes tagada meie pädevuse peaaegu ükskõik millisest elualast kirjutamisel. Paraku, mida aeg edasi, seda enam saab mulle selgeks, et minu idealism on utoopiline.

Teatrikriitika ajalugu on näidanud, et ilma teatrialase (või kirjandusalase) hariduseta või oskuseta kipub tekst jääma muljetamise ja ilukirjandussimulatsiooni tasemele. Aga kuivõrd on teatrikriitikutel vaja teadmisi ajakirjandusest?

Ajakirjanikud on õpetatud ja harjutatud kirjutama nii, et artikli sõnum jõuaks võimalikult selgelt ja efektiivselt auditooriumi ehk lugejaskonnani. Teatriteadlased ja päevakriitikud on publikuna pikka aega näinud õppejõude (haridust omandades), kolleege ja praktikuid, mille tõttu on kasutusel teatriteadusel ?argoon. Võib tekkida ka küsimus, kas kriitikud üldse publikut vajavad?

Päevakriitika roll ei tundu juba ammu arvestavat lugejaga, reaalse teatripublikuga. See ei ole ülevaade, mille põhjal potentsiaalne teatrikülastaja saaks otsustada, kas minna etendusele või mitte. Teatrikriitika on egoistlik, sest teenib eneseväljenduse eesmärke (tihtipeale ka etlemise). Olen ka ise tundnud tungi panna kirja kõik oma mõtted mingi etenduse kohta ning selle teksti avaldamine ajakirjanduslikus väljaandes oleks vaid kompliment ja kinnitus mu mõtetele. Äärmisel juhul on teatrikriitika mõeldud siseringile, teatritegelastele. Kuigi Pulleritsu ajakirjandusliku hariduse üks teese on, et lugeja ei ole mitte loll, vaid veel lollim, peetakse siiski silmas seda, et kõik lugejad asjast aru saaksid.

Kui nüüd vaielda, et kriitika ei peagi olema ajakirjanduslik tekst, siis mõelgem sellele, et päevakriitika ?lava? on ajakirjandus. Paratamatult on nii välispoliitilistel, spordi- ja uudisartiklitel ning kriitikal mingilgi määral sama lugejaskond.

Võib arvata, et publikuga arvestamine ja ?nende tasemele langemine? on kriitikule ehk alandav või alla oma võimete kirjutamine. Kuidas teha etenduse analüüsi, kui sa ei saa kasutada siseringi stampe ning sõnapaare nagu ?intertekstuaalne diskursus? ja ?stsenograafiline üleküllus?? Võimalikult võõraste ja keeruliste sõnade kasutamine on üks akadeemilise haridusega kaasnevaid haigusi.

(Päeva)kriitikutele on oluline ajakirjanduslikku tööd ja maailma tunda nii nende endi kui ka toimetuse kasu eesmärkidel. Ajakirjandus Eestis ei ole läbipaistev institutsioon ja selle protsessid on paljudele tundmatud. Teksti lehte jõudmine koosneb mitmest pikast etapist: ainese leidmine, selle üle otsustamine, sellest kirjutamine ja kõik selle juurde käiv, foto tegemine ja valimine, toimetamine ning küljendamine. Teksti autoril pole sugugi sajaprotsendilist sõnaõigust oma teksti üle. Et kriitik ei leiaks järgmise päeva lehest ebameeldivaid üllatusi, peab ta kursis olema ajakirjanduslike konventsioonide, protsesside, nõuete ja reeglitega. Kui kriitik tegutseb ajakirjanduslikus sfääris, siis peaks ta tegutsema ajakirjanduslike normide ja eetika kohaselt.

Kriitika, mille siin ilmumine minu mõtteid komplementeerib, on selgelt ühepoolne, nagu kriitika ikka olema kipub. Esimest korda elus kirjutasin ma tasakaalustamata ja täiesti subjektiivse artikli. Seda kutsutakse arvamuseks. Ja tegelikult on ka igasugune kriitika Eesti ajakirjanduses arvamus. Aga kriitika peaks olema millegi mõtestamine ja ?hindamine, lähtudes teatavatest kriteeriumidest, konventsioonidest ja väärtussüsteemidest, ning nende hinnangute põhjendamine? (Epp Lauk).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming