Tšehhov läbis saja aasta katse. Päriselt

Ugala uuslavastuse „Krdi loll lind“ seitsme osatäitja musikaalses septetis on igaühel sooloviive ja vaatlejaks taandumisi.

PILLE-RIIN PURJE

Viljandi Ugala „Krdi loll lind“, autor Aaron Posner, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois, valguskujundaja Mari-Riin Villemsoo, liikumisjuht Raido Mägi. Mängivad Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa, Merle Palmiste, Janek Vadi, Andres Tabun, Laura Kalle ja Ringo Ramul. Esietendus 7. X Ugala väikeses saalis.

Ugala uuslavastus „Krdi loll lind“ („Stupid Fucking Bird“, 2013) kannab alapealkirja „Tšehhovi „Kajakas“ unplugged“. Intervjuus ERRi kultuuriportaalile sedastas lavastaja Taago Tubin, et see tähendab loo lahtiraputamist Tšehhovi näidendi tegevustiku saja aasta tagusest ajastust, vene aadlikontekstist: romantit­semisest, melanhoolitsemisest, nostalgitsemisest – ühesõnaga kõigest sellest, mida peame tšehhovlikuks ja mis on seda väliselt.

Esietendusel olin veendunud, et paljud tekstikohad on lavastaja ja Ugala trupp Ameerika nüüdisautori Aaron Posneri näidendisse lisanud: nii terava isikliku suhtega lõikusid need (teatri)situatsiooni siin ja praegu. Seejärel näidendit lugedes avastasin, et improvisatsioonilisi lisanükkeid oli laval hämmastavalt vähe. Põnev paradoks peitub aga selles, et kui Posneri näidendi ambitsiooniks on võtta maha Tšehhovi filtrid, siis Tubina lavastus on välja kukkunud ülimalt tšehhovlik.

Lugemismuljes mõjub autori obstsöönne leksika pahatihti lameda ja poosetavana, näitlejate vahendatuna peaaegu mitte. Haruldaselt elegantselt kõlas laval Kossi („Kajaka“ Konstantin Treplev) Trigorinile adresseeritud motherfucker, selles kontekstis sõna-sõnalt korrektne määratlus. Lugedes ei olnud ma sada protsenti kindel autori (enese)irooniakraadis, teatrisaalis saab distantseeritud kõrvalpilk kõigis rollides määravaks, võimendab tegelaste tundlikkust, pühib minema lobeda lihtsameelsuse ohud. Kohati mõjub ka lavastus vohava ja veidi kurnavana, aga Taago Tubina üldjuhul rangeid režiiraame arvestades on see kihvt.

Õhustik algab kujundusest. Liisa Soolepa stsenograafia on temale omaselt detailides mänguline, leidlik, napp. Saali siseneva publiku meeled vangistab sügislehtede melanhoolia ja maamõisa nõiduslik järv, stamplikult dekoratiivne. Järgneb lööv, kärme paradigma nihutamine, kuni finaali lävel loodav sild proloogiga kasvab igatsuseks Tšehhovi järele. Vaimukalt viidatakse lavaruumis kuulsale lausele: kui püss on laval …

Andres Tabuni mängitud Sorn on kõige tšehhovlikum, saladusega laetud osatäitmine.

Heigo Teder

Seitse osatäitjat moodustavad musikaalse septeti, igas rollis on sooloviivud ja vaatlejaks taandumised. Valusaks refrääniks kujuneb armastust nõudev isekus, oma minakese krooniline ületähtsustamine. See algab Maria („Kajaka“ Maša) ja Semmi (Semjon Medvedenko) ebadialoogist, kus püütakse teineteist lapsikult üle trumbata, kumb on õnnetum. Ringo Ramul Semmina on Tšehhovi teostes läbivalt figureeriv kohatu vennike, kel and lausuda reipalt sobimatuid repliike. Laura Kalle on Maria rolli tore valik, sest noore näitleja lavaelus on seni domineerinud optimistlik naerusuisus, millest Maria pessimismi ja enesehaletsusse klammerdumine mõnusalt eristub. Võrrelgem Maria elueituselaulu Loreida Valdese uudissõnade kupleega lavastuses „Siuru õhtu 100“ – ei mingit ühisosa!

Ma ei taha mitte midagi muud kui olla armastatud, kordavad tegelased enesekeskset äraleierdatud loitsu. Järsku ütleb üks mees teisiti: ma ei taha midagi muud kui armastada. See mees on Sorn, kelle 60. sünnipäeva teises vaatuses peetakse. Sorn on teadagi Arkadina venna Sorini ja doktor Dorni koondkuju. (Meenub, kuis Vaino Vahing kasutas „Kajakat“ arvustades kogemata nimekuju Dorin.) Sorni mängib Andres Tabun ja see on konkurentsitult kõige tšehhovlikum, saladusega laetud osatäitmine. Sorni saali pööratud monoloogidest saavad haaravad kulminatsioonid. Üks tšehhovlikkuse kvintessents ilmneb Sorni lavaelus, kui ta pihtimuse ajal hoiab käes miniatuurset relva – meenus Jüri Krjukovi Ivanov, kui too tõstis meelekohale väikese hõbedase relva, nii ebatõenäolise enesetapukavatsuseks. Andres Tabuni lavaelu annab tuumaka tagamaa Sorni sõnadele: kui te kohtate mõnda vana meest, siis … ei või iial teada!

Martin Milli kanda on jäetud Kossi (Treplevi) roll, tolle T-särgil Tšehhovi portreevisand. Uute vormide ihaleja, emavihkaja, õnnetu armastaja, kajakatapja, mäslev kannataja – oletan, et raskusastmelt on roll võrreldav „Soo“ Toomasega. Suuresti tuleb Millil hoolitseda vahetu provotseeriva suhtlemise eest publikuga. Esietendusel õnnestus paar saali mängutõmbamist üllatavalt hästi, nii et hakkasin kahtlustama eelkokkuleppeid, mida vist siiski ei olnud sõlmitud. Üks elutark naine esireast vastas Kossi tungivale küsimusele, kuidas Niina armastust tagasi võita: loobu püüdlustest, siis ta märkab, et midagi on puudu. Eriti kõnekaks muutub see vastus, kui lugeda näidendi remarki: „Loodetavasti keegi mainib kingitust või oma tunnete väljanäitamist või mingit praktilist sammu …“ Sümpaatne, kui eesti vaataja ei kleepu ameerika liimipaberile.

Teatripubliku ründamised on puhuti triviaalsed, samas aja- ja asjakohased. Näiteks Kossi või Milli – sõltuvalt metateatri astmest! – etteheide vaatajatele, et kui teie näete meid, näeme meie teid ka. Oleks nagu elementaarne, aga mõelgem järele: kui tihti märkame teatris, et publik käitub nagu kinos, kus ekraanitegelased saali ei näe ja vahetu suhtlemise vastutus puudub?

Omaette vallatuseks paisub Kossi jännijäämise soolo. Pärast etendust pahutses üks meeskodanik, et ei tea miks Mill hakkas järsku nalja viskama nagu Ago Anderson. Päris julm eelarvamus-järeldus, kas pole? Nojah, mu meelest langes stiilist välja näiteks paroodia Oru Pearust kaevuraketel, aga annan endale aru, et hea maitse piiril ukerdab intermeedium sihilikult, õrritades publikut. Hoian Martin Millile vastaka stseeni valdamiseks pöialt.

Külalisena mängib Emmat (Arkadina) Merle Palmiste. Eesti keeles kõlab nimi Emma hästi, justkui ema ruudus. Palmiste toob kaasa Niina rolli slepi (Elmo Nüganeni lavastus Ugala väikses saalis, 1990), nõnda saab topelt tähendusrikkaks Emma õiendamine Niina kallal: mängib, minu kleit seljas. Merle Palmiste roll on hästi tempereeritud: ei miskit üleliigset, laitmatu enesestmõistetav primadonnahoiak, mis ei allu kriitikale, kõige kohal karge distantseeritus.

Üks ärritav võte näidendis, mis võimendab tegelaste armastusnõuete kõledat isekust, on kehalisus, keskendumine kehaosadele: Semm räägib valutavatest reitest, Niina täiuslikest rindadest. Absurdi tipuks kõlab Emma monoloog, kus ta kirjeldab oma kasvatusmeetodit: kui poeg jonnis, ähvardas ema, et tema käsi sureb kohe ära. Emma krampi väänduv käsi, aseaine hinge- ja südamevalule, on jabur ja õõvastav teatraalne etüüd.

Kossi näidendis, mis olla „kohaspetsiifiline tegevuskunstiüritus“, põrutab poeg õeluselaengu ema Emma pihta: kõlblikkustähtaja ammu ületanud primadonna. Niina esineb valges linnusulises kajakakleidis. Kostüümid on igati kõnekad, viimases vaatuses kannab Emma pompoosset rohelist vaumustriga kleiti („vau“ on siinkohal nii paabulinnu sünonüüm kui ka tekstis korduv napakas vaimustusväljend). „Vau“ on sama pidetu kui teine refräänina korduv parasiitsõna „päriselt“.

Tšehhovlikku sisima ebakindluse mõõdet kannavad, küll kumbki omas helistikus, Klaudia Tiitsmaa Niina ja Janek Vadi Trigorin. Pole juhuslik, et nende kahe tegelase nime ei väänutata familiaarseks.

Kui Niina näitab Kossile kajakat taevalaotuses, saab linnust ja lennust Niina silmade peeglis vaba unistuse hele võrdkuju. Sel taustal mõjub verine kilekott tapetud kajakaga eriti räigelt, lennuvõime mõrvana. Lõpuks tuleb Niina musta nokamütsiga ja mustas T-särgis, millel kiri „Just Run“: sõnapaar Trigorini kreedolaulust, Niina kannab ikka selle mehe loomingut, keda ta armastab. Kajakakiljatusi imiteeriv Niina ei ole hull, vastupidi, tema reaalsustaju on illusioonituses karastunud. Kurvalt irooniline on aga, kuidas Niina Kossiga rääkides kordab, et üks või teine ta lause sobiks T-särgile. Selles T-särgi-usus sisalduv lihtsustamine, olulise ühte lausesse taandamine ja kõigi ees nähtavaks laotamine on üks ajamärke, üks viis hing saladustest nagu sügislehtedest armutult puhtaks riisuda. Muuseas, esietendusel tuli lavastaja Taago Tubin kummardama, T-särgil lause „Stop Making Sense“.

Laval osatatakse nüüdisteatri ja tegevuskunsti stampe, mille hulka kuulub ka inimkeha paljastamine. Klaudia Tiitsmaa Niina alastus end Trigorinile pakkudes on aga kompromissitu, liigutavalt õrn. See alastusehetk hoopis tühistab eelmainitud armastuse kehalisuse. Neile valvsalt peale sattunud Emma viskab Niina välja, aga tüdruku lummus jääb Trigorinisse.

Trigorin on „Kajakas“ alati olnud mu lemmiktegelane, vastupandamatu oma kaitsetu saatana sarmiga. Teda on muide mänginud mitu lavastajast näitlejat: Konstantin Stanislavski, Kaarel Ird, Lembit Peterson, Andres Noormets … Ju on selle mehe vaateviisis elule ja iseenesele lavastajapilku. Eredalt mäletan Märt Avandi Trigorinit (Andres Noormetsa lavastus Endlas, 2007). Janek Vadi lisab nüüd oma isiksusliku vaatleja, kel küüniline mask varnast võtta. Trigorin kannab valget T-särki Andy Warholi supipurgiga, mille kohal korgitser-nuga. Sama osavalt korgib kirjanik lahti ligimesi, paneb nad professionaalina punasesse märkmikku kirja. Niina küsib Trigorinilt, mis tunne on olla oluline. Trigorin eelistab olulise ja ebaolulise määramisel saja aasta katset: kas saja aasta pärast ka veel keegi hoolib? Ehkki armastuse süttides see katse ei kehti. Finaali eel ilmub Trigorin mustas ülikonnas ja kikilipsustatuna kui stiilselt isikupäratu filmistaar, cool James Bond.

Aga kusagil elumaskide vahealal puhkeb Trigorin korraga laulma, kirglikku traagilist põgenemislaulu, lastes kordki elus valla hingepuuri surutud metslooma: „Jookse!“.

Taago Tubin on äärmiselt suveräänne lavastaja, sestap loodan, et nii Tubin, Ugala uhkelt musitseeriv näitetrupp kui ka teatriajalugu andestavad mulle spontaanse võrdluse Mati Undi lavailmades lahvatanud lauludega. Mulle oli ja on nois Undi-unedes võõrituse, kaose, mängu, hulluse ja tõeluse ime, mis kainele kirjeldamisele ei allu.

Ja kui jännis Koss hiljem jonnakalt õiendab, et kus on katarsis, siis just selle laulu sees tema ongi. Ei ole uusi vorme. On andetuid tegevuskunstiüritusi. Ja on ehedaid hingelaule. Ja kuni me veel surnud ei ole, seni … Siin. Me. Jookseme. Et pääseda välja. Et pääseda sisse.

Üks peen tekstitäiendus teatrilaval kõlab Trigorini lõpumonoloogis: parafraas „Kajakast“, kuis tema hauakirjaks saab „Oli hea kirjanik, aga kirjutas halvemini kui Turgenev“. Janek Vadi lausub epitaafi Trigorini elu(töö)le: „Aga mitte nii andekas kui … Tšehhov“. Kirjaniku nimi lendub ta huulilt sardooniliselt, pooleldi sülitamisi, ometi salgamatu lugupidamisega. See ei ole T-särgi lause, vaid adekvaatne diagnoos.

Anton Pavlovitš läbis saja aasta katse. Jälle. Tšehhov on oluline. Päriselt. Vau.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming