„Treff“: tehnilisest tulevärgist minimalistliku installatsioonini

Teatri köögipoolest saab üha enam peolaud.

EVA-LIISA LINDER

X visuaalteatri festival „Treff“ 2. – 5. VI Tallinnas. Osales 25 lavastust 20 trupilt Eestist ja välismaalt.

Iisraeli nukukunstniku Ariel Doroni lavastuse „Plastikkangelased“ minimalistlik lava: üks mees, laud ja naiivsed mänguasjad.

Iisraeli nukukunstniku Ariel Doroni lavastuse „Plastikkangelased“ minimalistlik lava: üks mees, laud ja naiivsed mänguasjad.

Pressifoto

Juunikuu alguspäevadel korraldatud „Treff“ tõestas end taas aasta ühe olulisema, tihedama ja uuenduslikuma teatrisündmusena.

Kõigepealt kummutagem müüte. „Treffi“ korraldab küll Nukuteater ning läbi oma ajaloo on sellel festivalil olnud ka lastele viitavaid eriprogramme ja teemasid (nt kooliteater või beebiteater). Ent praeguseks on täiesti selge, et tegemist pole nuku- ja lasteteatriga, vaid eelkõige laiapõhjalise nüüdisaegse visuaalteatri väljanäitusega, mille rõhk on nihkunud tehniliselt uuenduslikule ja kultuurilis-poliitiliselt aktuaalsele täiskasvanu- ja kogupereteatrile.

Tänavune juubelifestival näitas, et nüüdisaegse etendus- ja kujutava kunsti ühisalal sünnib visuaalteater, kust leiab tipptasemel kõrg- ja madaltehnoloogilist nuku-, objekti- ja materjaliteatrit, muusika- ja valgus-show’d, tänavateatrit, klounaadi ja installatsioone. Näited ulatuvad ühtpidi inseneriteatri ja Robotexi stiilis tehnilise leidlikkuse võistluseni, teisalt rabava minimalismini. Uue suunana tuleb märkida, et etenduse tehniline valmimine muutub põhivaatemänguks, teatri köögipoolest saab peolaud.

Näitlejate asemel haaravad pearolli kunstnikud: nad on operaatorid, režissöörid ja animaatorid, insenerid ja arhitektid, isetehtud pillidel mängijad või installatsioonide seadjad. Heaks näiteks on Hispaania trupi lavastus „Puna­mütsikese galaktika“, kus laval tegutseb seitse inimest: kolm videokunstnikku, kaks maalikunstnikku, üks muusik ja üks näitleja, kes erisuguseid tehnikaid vaatemänguliselt segades loovad kolmel ekraanil jooksva filmi.

Uued lahendused nõuavad täppisteaduslikku demiurgitööd, mille puhul on fookuses mitte taasesitamine (representation), vaid kohapeal uue maailma loomine ja esitamine (presentation). Mitmel puhul tekkis tunne, nagu oleksin ekskursioonil CERNis või leiutajateküla teatrifestivalil, kus põhiaktsiooniks uute tehniliste võtete jaht. Varasemalt on Eestis sinnapoole liikunud Mart Kolditsa ja EKA stsenograafiatudengite live-filmi projekt „Ihade osakond“, samuti visuaalkunstnik Erik Alalooga performance’id, väliskülalistest „Baltoscandalil“ nähtud Venemaa inseneriteater Akhe.

Nagu korraldajad lubasid, sai „Trefil“ näha teatrivorme, mida muidu Eestis ei näe. Neljapäevasesse rikkalikku kavasse oli kogutud 13 riigist truppidelt 25 lavastust, mille tunnistajaks oli kokku ligi 4800 vaatajat. Programmi järgi soovitati 17 lavastust täiskasvanutele ja 9 lastele. Ise nägin 20 lavastust, millest kõiki lastelavastusi soovitaksin ka täiskasvanutele. Keskendun eelkõige mõnele välislavastustele, kajastades festivali poliitilist külge, tehnilist tulevärki ja minimalistlikku installatiivsust.

Etenduspaikadele andis tähenduslikku täiendust festivaliala laienemine Toompeale. Riigikogu ees esitati nii soomlaste tule-show’ga avaetendust „Ave Fenix“ kui ka ühiskondlikult provokatiivset nukuteatrit. Iisraeli nukulavastaja Ariel Doron üllatas Toompea lossi esisel parkimisplatsil iisraeli traditsioonilise käpiknuku seiklustega. Lavastuses „Pinhas ehk Punch pühal maal“ kohtub kangelane kindrali, rahutuvi ja kaameliga. Kui satub hätta, hüüab riigikogu appi: „Maybe government can help? Parliament, are you awake?“ Olukord eskaleerub, kui ta teele satub Adolf Hitler, kes karjub, et ta ei armasta juute, homoseksuaale ega pagulasi. Ehkki etendus lõppeb samateemaliste armastusavaldustega, on vaatajate sisemine poliitiline valvekaamera sisse lülitatud.

Ariel Doroni teine lavastus „Plastik­kangelased“ kuulutas patsifistlikku sõnumit. Von Krahli teatri laval oli minimalistlik kujundus: näitleja Ariel Doron istub üksi laua taga, kuhu tõstab nn naiivseid mänguasju. Iga liigutus on täpne. Mängutiiger toetab pea käppadele, vaatab nõutult publikusse. Näitleja mängib suureks väikese sõduri etüüdi. Reamees on postil valvel, käib piirde taga edasi-tagasi. Kõik on rahulik, tundide kaupa ei toimu midagi. Laua taga istuv näitleja avab sõdurina „Mõnusa maiuse“ paki ja sööb piinavalt aeglaselt, reaalelu tempos, ampshaaval, vaadates mittemidagiütleva näoga kaugusesse, vasakule ja paremale. Seejärel pissib sõdurnukk suures kaares, teeb selfie, vaatab telefonist pornofilmi, jääb magama ja näeb unes Barbie-nukku. Kuni lihtsasse inimlikku tegevusse lõikab helikopterimüra ja ohvitseride karjumine helikopteri propellerituules. Sõja ja bioloogia lihtne, kuid mõjuv vastandus.

Riigikogu ees toimus soomlaste tule-show’ga festivali avaetendus „Ave Fenix“.

Riigikogu ees toimus soomlaste tule-show’ga festivali avaetendus „Ave Fenix“.

Pressifoto

Toompeal Komandandi maja hoovis jätkusid aktuaalsed teemad paarikümneaastase lavakogemusega Belgia trupi Compagnie des Chemins de Terre’i anekdootlikus lavastuses „Lapskosmonaut“. Slaavlane, skandinaavlane ja araablane kohtuvad pisikesel tänavapingil. Võrdlev kultuuriuurimus situatsioonikoomika kastmes. Algul näib olukord plahvatusohtlik, tsivilisatsioonide kokkupõrge vältimatu. Kübaraga rootsi proua, keda mängib koostööprojektis Nukuteatri näitleja Sandra Lange, pomiseb „immigrandid“. Kultuurne moslem, keda kehastab fenomenaalse orgaanikaga kahemeetrine John-John Mossoux, pakub lepitavalt teed, mille peale keevalise temperamendiga maikaväel slaavlane imestab: „Hašiš?“. Tegelased leiavad ühise keele vaid juhuslike ingliskeelsete märksõnade ja popkultuuri kaudu, nt „cash only“ või „Penélope Cruz“, mida hoogsalt tarvitama hakatakse. Emotsioonid, ilmed ja kehakeel on universaalsed. Sünnib tõeline kultuuride treff.

Kultuuriteoreetilise essee ja tehnika ühendvaatemängu pakkus „Linnad“, mille loojaks on Kanada „rõõmsate demiurgide“ trupp La Pire Espèce. Laval näeme autor-lavastajat Olivier Ducas’d, kes ehitab laual eri tüüpi linnu: liiva- ja taskulinnu, kummitus- ja koletislinnu. Need sünnivad metallipurust ja magnetist, peeglitest ja suurendusklaasidest, liivast, veest, värvist ja pulbrist, konjakipudelist, veiniklaasidest, suhkrutükkidest ja paljust muust. Olles ühekorraga arhitekt, insener, ehitaja ja arheoloog, uurib Ducas madaltehnoloogilises tee-ise-võtmes metafoorset linnaruumi, milles avastame end ümbritsevad maailmavaated ja suhtlusarhitektuuri. Iga suhe on linn. Võib küsida: „Kelle linnas sa praegu oled?“.

Samamoodi ehitas esteetilise universumi üles Saksamaa, Prantsusmaa ja Šveitsi koostööprojekt „Hotell Rive – Giacometti horisontaalne aeg“, mis lähtub sürrealistliku Šveitsi kunstniku Alberto Giacometti elust. Laval istuvad neli tolmust vanameest. Laest ripuvad kondiste sõrmedega marionettnukud ja -ämblikud. Mehed räägivad kunstniku elust ja joonistavad kriidiga mustale tahvlile, mille jooniseid näeb publik filmina suurel ekraanil. Kummitama jääb viletsa hotellitoa ängistav atmosfäär, kus Giacometti 1940. aastate keskel püüdis päevast päeva luua skulptuure, kuid täitis toa vaid tillukeste kõhetute kujukestega.

Etendusvahendite leidlikkust demonstreerisid ka Iisraeli trupi savi- ja köögiviljategelastega „Planeet Muna“ ja prantslaste lastelavastus „Nao Nao“. Need tõstavad mässu vanemliku õpetuse vastu „toiduga ei mängita“. Esimene viib odüsseiale toidukosmosesse, kus miniatuursed vahendid on ühendatud filmikunsti suurejoonelisusega, teises ehitavad kaks naist savimaailma, mille kangelaseks tainapea.

Hollandlased pakkusid nii festivali kõige suurema tehnikakontserdi kui ka kõige vaiksema kiviinstallatsiooni. Tehnilise iseleiutamise rõõmu kulminatsiooniks kujunes muusikateatri BOT masinakontsert „Ramkoers“, kus kohtuvad objektiteater ja mehhaaniline helikunst. Kui Kultuurikatla suurde tühja ruumi paiskuvad esimesed suitsuringid, veerevad torud ja kivid, sünnib tehnika omavahelisest suhtlusest dramaturgia. Siit lähtub ka vastus küsimusele, kas tehnikateatris ei jää vorm sisuta? Ühtpidi hakkame nägema tehnika omavahelisi suhteid, kuid vahendite ühepoolse kire korral saame nautida lahenduse lõõma. Nii kütavad neli seelikuväel hollandlast „Ramkoersi“ ajal kultuurikatla kuumaks isemeisterdatud pillide, plahvatavate agregaatide ja veerevate hiigelrataste orkestriga. Kontserdi lõpus kutsuvad põleva pilguga pillimehed publikut lavale ise-garaažis-meisterdatud põrguvärki kaema. Õhinal vaatajaile jätkus õhtu justkui masinanäitusel.

Tehnilise tulevärvi vastukaaluks sündis festivali arvopärdilik valgustushetk lavastuses „Freeze!“. Hollandi kunstnik Nick Steur kasutab oma installatiivses lavastuses peamiselt kaht ürgset koostisosa: vaikust ja kive. Katariina kiriku kivipõrandal sätib keskendunud kivimeister üksteise otsa Tallinna randadest korjatud kive. Vaatajad seisavad ümberringi ja tunnistavad hinge kinni hoides. Napp puutepind kannab. Milline kaal on tasakaalul! Kirikuseinte ajaloolisele semantikale lisanduvad seosed kivikalmete ja Stonehenge’iga. Vaikuses sündinud kiviskulptuurid püstitavad kirikusse kõrge ilmaliku vertikaali.

Kokkuvõttes võib öelda, et festivali neli päeva andsid helikopterivaate uuemale visuaalteatrile. Festivali lõpetamisel lubati, et edaspidi näeb visuaalteatrifestivali biennaalina ja uue pealkirja all. Uusi suundumusi kaardistavat visuaalteatri tour de force’i tasub oodata ja vaadata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar