Toompere mängib surma, erootika ja toatüdrukutega – ka publikuga

Jaanus Kulli

Kes siis ikkagi on need lesbiliste kalduvuste ja labiilse käitumisega õekesed? Jean Genet, „Toatüdrukud” („Les Bonnes”), tõlkinud Ott Ojamaa. Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema. Rakvere teater, esietendus 5. VI Rakvere kesklinna pangamajas.     “Toatüdrukute” proua pesuruum (Genet’ remargis seisab magamistuba, aga see pole antud kontekstis oluline) Ervin Õunapuu napis, kuid mõjuvas kujunduses pangamaja suures saalis mõjub ruumi sisenedes pigem krematooriumina. Musta-valge-ruuduline külm kivipõrand, ranged valged kuplid, punased roosid ja valged liiliad ning keset ruumi paigutatud tume alus kui katafalk (küll ilma kirstuta), mis tseremoonia (etenduse) lõppedes  võiks teispoolsusesse sõita. Seda kujutluspilti lõhub vaid teise otsaseina paigutatud suur peegel, mis pole vist krematooriumide pärisosa, ent ei sega adumast ruumist õhkuvat surma jäist külmust.

„Surm” ja „erootika” ongi Genet’ „Toatüdrukute” kaks tugevat ja läbivat märksõna, mida lavastaja Hendrik Toomepere kübetki lahjendanud pole, pigem tummisemaks timminud. Mati Undi võtmes. Teatraalsus, mäng mängus  ja punane värv ei kao hetkekski silmist. Tõsi, esiotsa vaatab see punane värv vastu vaid roosinuppudest, põrandale pikali kukkunud punasest lakipudelist ning ühest tibatillukesest lakiplekist selle kõrval. Aga see plekk häirib ja ärritab. Kohe, kui pilk sellel esmakordselt peatub. Rääkimata nendest kordadest, kui Solange (Ülle Lichtfeldt) seda meeleheitlikult nühib. Undi juurde juhatab (ala)teadvus veel ühe  detaili kaudu: siis, kui kujuteldav kirstualus korraga kui valge liiliaõis avaneb ning vanniks muutub, tuues silme ette Noorsooteatris Undi lavastatud Peter Weissi „Rahvasõbra tagakiusamise ja tapmise,” kus varjupaiga hoolealused pesuruumis oma näitemängu esitavad. Nüüd esitavad näitemängu õekesed Claire (Tiina Mälberg) ja Solange, kordamööda Prouaks (Anneli Rahkema) kehastudes.

Põhjaliku teabega kavalehe ja teenijatüdrukute  käitumise järgi lavastuse avastseenis jälgides põevad nad mõlemad sundsündroomi, mis viib korduvate kontrollimisrituaalideni. Küllap sellepärast käivitub lavastus videoliku kaadriga, mida kolm korda justkui tagasi kedratakse. Claire, musta kleidi ja mustade sukkadega, selg sirge ja pea uhkelt kuklas, nagu tõeline proua, jälgib üleoleval pilgul, kuidas Solange kummikindaid kätte tõmmates ja vaid valgetel kiviplaatidel tippides, küünelaki  plekki nühkima tormab. Kolm korda kordub sama rituaal peaaegu filigraanse täpsusega: Claire teeb mõõdetud sammudega tiiru ümber ruumi, kükitab siis korraks roose nuusutama ja lükkab Solange’i püsti tõstetud küünelakipudeli taas pikali, Solange aga tõmbab kätte kummikindad (selleski liigutuses on teatud sensuaalsust) ja tipib plekki puhastama. Laskumata märgiotsingutesse, psühhoanalüüsi või Freudi-viitamisse,  tuleb tunnistada, et selles kolm korda tagasikerivas algusstseenis on miskit lummavat, sisendusjõulist, pahelist ja pahaendelist. See on justkui mingi müstiline-maagiline rituaal, mille tähendus teada vaid õdedele endile ning mis päädib Claire’i roosinupu ärahammustamisega ning punaste õienuppude laialipuistamisega musta-valge-ruudulisele põrandale.

Kogu stseeni võimendab ja  kannab nutikalt valitud muusikaline kujundus. Ma pole näinud Undi lavastust, vaid ainult fotosid sellest, kus toatüdrukud Anu Lamp ja Viire Valdma on pikkades range lõikega mustades kleitides. Ka Toompere tüdrukud on mustades kleitides, kuid need on napid, väljakutsuvad ning seksikust lisavad naiste mustad pitsidega sukad.  (Taas tuleb kiita Õunapuud, kui ta Proua punase kleidi markeerimiseks toob mängu vaid punase kanga, aga see töötab.) Kavalehe kohaselt oli Genet’d inspireerinud koletisliku loo peategelaste, õdede Papinide käitumises selgeid viiteid õdedevahelistele seksuaalsetele suhetele. Sarnasele käitumismallile näikse vihjavat ka lavastaja, sest õekeste kallistused ja tagumikule patsutamised on selgelt midagi enamat  kui kahe õe süütud õrnused. Või ilmnevad sellised suhted vaid nende teenija-proua rollimängudes? Siis, kui Claire torkab põlvitavale ja justkui risti löödud Solange’ile, Proua punane kleit üll, küünla suhu – see markeerib üheselt fallost. Või kui Solange Claire’i musta kinga kirglikult läikima nühib. Või kui ta ühemõtteliselt püsti turritavat veekraani üles-alla hõõrub. Samas tundub, et mitmete kujundite ja märkide tagant ei tasugi otsida sügavamat tähendust. Et siinkohal, matiuntlikult pihku itsitades, mängib lavastaja publikuga täpselt samuti nagu näitlejad, kes elavad mäng mängus välja oma pärsitud pingeid ja rahuldamata ambitsioone. Kuigi Surm seisab siinsamas kõrval, vaheldub tegevustikus mäng  mänguga ja nii hajub piir mängu ja tegelikkuse vahel. Nii ei saagi enam aru, mis on tegelikkus, mis mäng. Seda enam, et mäng on reaalsem kui mäng seda ise on. Nii nagu Genet’ elus segunes unelm reaalsusega, nii on see ka tema loomingus, erilise väljundi on see leidnud just „Toatüdrukutes”.

Kes siis ikkagi on need lesbiliste kalduvuste ja labiilse käitumisega õekesed? Vaimselt alla  surutud ja psüühiliselt ebastabiilsed indiviidid, kes ihkavad (Proua) võimu, vabadust ja vara, olles selle nimel valmis Proua maha nottima. Proua rolli astudes on neis aga miskit allaheitlikkust, isegi alateadlikku austust ja masohhistlikku naudingut oma proua vastu. Vist tänases ühiskonnas ja majandusruumis toimuvat arvesse võttes on lavastaja esietenduse-eelsetes intervjuudes toonud sisse ka tööandja ja -võtja päevakajalised vastastikused  suhted. Et sellega Genet’ mitmekihilist teksti ja tegelaste kohati vastuolulisi, tavareeglitele ja -mõistusele arusaamatuid käitumismalle ning mäng mängus ilu vaataja jaoks justkui lihtsustada? Et publikut rasketel aegadel eksistentsialismist ja psühhoanalüüsist pakitseva teksti ja looga mitte liialt ära hirmutada. Võib-olla? On seadnud vastukaaluks rõhu erootikale ja kohati teadlikult ülevoolavale teatraalsusele? Võib-olla?

Plusspooleks  on, et kõige selle juures pole Toompere tapnud ära ka näidendi sügavamaid, alateadvuse juhitud käitumisvooge, loo eksistentsiaalset painet. Genet’ tegelased otsivad alateadlikult surma, kuna sealpoolsus on neile reaalsem kui siinpoolsus. Genet’ tegelaste ülim nauding on surra kirest joobnuna, kui maine elamine oma fantasmides on võimatuks muutunud, kui elu reaalsus ähvardab unistusi purustada, sest ennekõike elavad õed Claire ja Solange oma  kujutlusmaailmas, mida nad tõelikkuseks üritavad muuta. Seda kujutlusmaailma pilti illustreerib ja kannab hästi justkui teisest ilmast kostuv Proua kontsaklõbin, aga eriti härra kõmisevad valuoiged vangikongis ja kambriukse pahaendeline kääksumine, kuna õekeste, ennekõike siis Claire’i salasepitsus viib Proua nähtamatu Härra valesüüdistuste alusel trellide taha. Tõepoolest, Genet’ tekst võimaldab ja  Toompere lavastus lausa ärgitab kõige erinevamaid mõttemänge. Õli valab siin tulle ka Anneli Rahkema Proua, kes võiks oma vanuse poolest olla vaat et toatüdrukutele tütre eest. Rahkema ei vastandu Lichtfeldtile ja Mälbergile mitte ainult oma noorusega näitlejana, vaid ka Prouana punase kleidi, kuldsete kettidega punaste (pool)saabaste ning ilmselge väljakutsuva käitumise, isegi vulgaarsusega.

Töösuhete kontekstis võiks välja lugeda näiteks Ida  Virumaa prostituutide mässu oma emanda ehk pordumaja pidaja vastu, millele justkui viitaks ka venekeelne poplauluke. Ei imestaks, kui see pärineks vene tütarlasteduo t.A.T.u repertuaarist, nende imagot püüti mäletatavasti samuti lesbisuhetega vürtsitada. Kahtlemata on „Toatüdrukud” igale naisnäitlejale suur unistus ja suur väljakutse. (Seda enam, et Genet nägi neis rollides pigem meesnäitlejaid). Tiina Mälbergi Claire ja Ülle Lichtfeldti  Solange on väga meisterlikult ja täpselt mängitud. Eriti täpne, vaatama panev on Mälberg kohe mängu alguses, Proua rolli astudes. Lichtfeldti puhul tahaks aga rõhutada mööda valgeid põrandaplaate tippimise ja seifi lahtimuukimise stseeni, milles on ühtaegu nii ängi kui vabastavat naeru. Noorema ja kogenematuma Anneli Rahkema esitus ei olnud samavõrd veenev, aga tema vulgaarsusetaotlus (kui oli ikka nii mõeldud)  läks korda. Kui püss esimeses stseenis seinal on, peab see lõpuks ka pauku tegema.

Viimaks võetakse vannilt kate, vesi lastakse sisse. Nüüd aga tõmbab Toompere kogu eelnevale ehk siis loole, aga ka loole loos ehk mängule mängus vee peale, sest lavastuse finaalis laseb ta nii Claire’il kui Solange’il, aga takkaotsa ka mürgitatud, kuid juba jahtunud pärnaõieteetassist lonksu rüübanud Proual vett täis vanni viskuda ning  ennast teise ilma saata. Ning juba mitmendat korda tuleb taas küsida: või siiski mitte? Sest korraga ju vanni ei mahu ja nii käiakse kordamööda üksteist vannivahu seest välja õngitsemas. Sellise finaaliga keerab Toompere ilmselge lõbuga vindi üle, nii et vaataja võib painajalikust loost justkui vabanedes endalt küsida: äkki oligi kõik see kokku vaid uni? Ja seejärel südamerahus suveöhe astuda. Suvelavastus ikkagi.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming