Tõestamata vastandused

Keskmine teatrikülastaja on endiselt naine, pigem noorem või keskealine, kõrgharidusega ja elab linnas.

OTT KARULIN

Teatri positsioon ja roll ühiskonnas. Aruande koostaja ja projekti juht Juhan Kivirähk, Turu-uuringute AS, 2016. Tellijad Eesti Etendusasutuste Liit ja Eesti Teatriliit.

2018. aastal plaanitakse Narvas avada renoveeritud Vaba Lava teatrikeskus.

2018. aastal plaanitakse Narvas avada renoveeritud Vaba Lava teatrikeskus.

Allianss Arhitektid

Mida teha uuringuga, mis kinnitab, et viimase ligi viieteistkümne aastaga pole teatriskäimise harjumustes, seda takistavates ja motiveerivates tegurites suuri muudatusi toimunud: keskmine teatrikülastaja on endiselt naine, pigem noorem või keskealine, kõrgharidusega ja elab linnas? Ja kurdab ta ikka ajapuuduse ja kalli pileti pärast ning tahab ennekõike näha selge looga lavastusi, mida kaaslas(t)ega nautida. Kindlasti ei tohi uuringut seetõttu mõttetuks kuulutada. Ühelt poolt annab ju teadmine, et aasta jooksul vähemalt korra teatris käinuid on endiselt üle 50%, valdkonnale kindlustunde, teiselt poolt tõendab aga teatri sotsioloogilise uurimise elujõulisust: esimene kultuuritarbimise uuring tehti kultuuriministeeriumi tellimusel 2003. aastal, teatristatistikat on teatriagentuur kogunud 2004. aastast ning teatriskäimise harjumusel hoiab regulaarselt silma peal ka statistikaamet. Seega on piisavalt andmeid, mida võrrelda.

Eelneva taustal on siiski hämmastav, et ka praegu valitseb teatri sotsioloogilistes uuringutes mõisteline läbu: erisuguse üldistusastmega kategooriad on omavahel segamini ning seetõttu on järelduste tegemine keeruline. Kahjuks pole selles osas erand ka värske „Teatri positsioon ja roll ühiskonnas“. Kõige segasemad lood on teatriliikide (sõna-, muusika-, tantsulavastused jms), -žanridega (nt komöödia, ooper, nüüdistants) ja lavastuse alusmaterjali (eesti või välisnäitekirjandus, nüüdis- või klassikaline näidend) eristamisega (vt ptk 10). Kui 66% küsitlusele vastanuist ütleb, et neile meeldib väga komöödia, ja vaid 55%, et sõnalavastused, siis on selge, et vastajad ei oska nende mõistete seost näha (komöödia on sõnalavastuse alamliik ehk žanr, nagu ka draama ja stand-up – esimest uuringus ei nimetata ja viimane meeldib väga 34%-le vastanuist). Samamoodi on keeruline midagi järeldada teadmisest, et 43%-le meeldivad väga klassikalised teosed ja 26%-le tänapäevane draama, sest samal ajal meeldib eesti (näite)kirjandus väga 34%-le ja pole võimalik aru saada, kas vastajatele on mokkamööda klassikaline või tänapäevane omadramaturgia (rääkimata sellest, kust jookseb vastaja ettekujutuses piir klassikalise ja tänapäevase vahel). Muidugi, peamised jõujooned tulevad ka sellise mõistelise segaduse puhul välja (sõnalavastusi eelistatakse muusika- ja tantsulavastustele ning meelelahutuslikke žanre nagu komöödia, operett ja muusikal teistele – seda kinnitab ka külastusstatistika), aga kas poleks juba aeg andmete võrreldavuse tagamiseks ühisotsus vastu võtta. Seda enam et sellegi uuringu tellijad on ühtlasi teatriagentuuri asutajad ning statistikaametki on teatriandmete kogumise just agentuurile usaldanud.

See kõik ei tähenda siiski, et käsitletav uuring poleks huvitav lugemine. Jätan siinkohal kõrvale mahuka uuringu (viisteist teemat-peatükki) need osad, mis kinnitavad varem teada olnut, ning rõhutan vaid seda, et kultuuriministeerium peaks üle vaatama senised (siiski vähe villa kandnud) meetmed teatri kättesaadavuse parandamiseks maapiirkondades, ennekõike Ida-Virumaal ja Kesk-Eestis. Uuringust nähtub, et idavirukad on põhimõtteliselt oma maakonnas lõksus ehk mujale teatrisse ei pääse (suuresti majanduslikel põhjustel) ning Kesk-Eesti elanikel on väga vähe võimalusi kodumaakonnas teatrit näha. Sellest on väga lihtne järeldada, et piisab uue teatri loomisest (Narva juba plaanitaksegi Vaba Lava, aina enam kõneldakse ka Paide Linnateatri loomisest). Enne tasuks siiski koostajatelt küsida uuringu kokkuvõttest välja jäänud andmeid just nende piirkondade elanike teatrieelistuste ja külastamist takistavate tegurite kohta, et kaaluda võimalikke stsenaariume. (Ilmselt tahetakse Ida-Virumaal näha veel odavamaid pileteid, kui ootab keskmine vastaja, kelle meelest võiks pilet maksta vähem kui kümme eurot. Selle ootuse täitmiseks ei pruugi tava­pärase arvutuskäigu tulemusel saadavast riiklikust tegevustoetusest piisata. Pealegi on Kesk-Eestis mitu maakonda ja pole sugugi kindel, et just järvamaalastel on kõige raskem teatrisse jõuda vms.)

Tegelikult on selle uuringuga visatud ministeeriumile välja justkui veel teinegi konks, mida loodetavasti siiski alla ei neelata. Uuringus on nimelt läbivalt vastandatud lavastuse autoritruudus ja uuenduslikkus. Etendusasutuste liidu kui tellija lähteülesanne on selge: eraalgatuslikud teatrid nõuavad aina jõulisemalt riiklike toetuste osakaalu vastavusseviimist etenduste ja külastuste arvuga. Endiselt ollakse arvamusel, et traditsioonilise (dramaatilise) ja avangardsema (postdramaatilise) teatri eraldusjoon läheb sealt, kust teatrite omandivormigi oma, ja et riigi osalusega sihtasutustes tehakse esimest, erateatrites teist tüüpi teatrit. Seetõttu on vaja esimesed põlistada. Sellega on saadud uuringus ühelt poolt ka kenasti hakkama, näidates, et rahvas tunneb ja külastab rohkem just neid teatreid (vt ptk 11), aga teiselt poolt osutab uuring sellele, et teatrikülastajal on täiesti ükskõik, milline on omandivorm (küsimusele „Milline on teatri parim organisatsiooniline vorm?“ on vastanud 45%, et see pole oluline, vt ptk 13).

Vastajad ei ole osanud eriti suhestuda ka mõistega „autoritruudus“, mida on pidanud väga või mõningal määral oluliseks vaid 56% vastanuist. Pakutud variantidest leiab vähem poolehoidu (51%) vaid see, et lavastus oleks uuenduslik, avangardne, ja pingerea esikolmiku moodustavad ootuspäraselt lavastuse meelelahutuslikkus, inimlike tunnete näitamine ja üldinimlike väärtuste mõtestamine (ptk 8). Ka piletiostuotsuse tegemisel pole näidendi autor õigupoolest oluline (nagu ka arvustused ja lavastaja, ptk 7) ehk meil käiakse ennekõike teatrimajas, mitte konkreetseid loojaid vaatamas (näitlejad on siiski tähtsad).

Uuringus nenditakse sellegipoolest, et kuna on kasvanud nende vastajate hulk, kes on täiesti või pigem nõus väitega, et teatrist on tihti raske aru saada (19% vs. 12% 2006. aastal), siis „mängib siin oma osa viimase kümne aasta jooksul toimunud otsingud avangardsemate teatrivormide alal“ (ptk 3). Viimane on uuringu autori(te) hinnang, mis tõestamist ei leia. Märksa olulisem on tõdemus, et külastaja ootused teatrile kasvavad koos külastussagedusega ja neid, kes käivad teatris neli ja enam korda aastas, on aasta jooksul teatrit külastanutest 76%. Repertuaarinimistut vaadates jääb aga sageli tunne, et seda koostatakse just ülejäänud neljandikule ehk neile, kes on käinud viimase aasta jooksul teatris kuni kolm korda. Uuringust selgub, et just nemad on kõige naljalembesemad (74%-le meeldib väga komöödia ja 42%-le stand-up). Need, kes satuvad teatrisse vähem kui kord aastas, armastavad kergemat repertuaari samas suurusjärgus nendega, kes käivad teatris üle kuue korra aastas. Samamoodi pole ka suvelavastus n-ö lävepakk teatrisse, sest harvemini kui kord aastas käijatest meeldib see väga vaid 23%-le (vs. 45% neist, kes käivad üle kuue korra, vt ptk 10).

Märkimisväärne on seegi, et nüüdistants on meeldinud väga ühtlaselt viiendikule vastanuist, sõltumata haridusest. Ilmselgelt ei kinnita see klišeed, et tants on keeruline teatriliik, küll aga seda, et meie teatrid on senini usinalt järginud nõudlust (kergem repertuaar, dramaatiline teater, vähem katsetamist), mida tegelikult nagu polegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar