Tõelised inimesed tegevuskunstnikust lavastaja käes

Õed Tiina ja Mai Sööt on suutnud leida värske lähenemise, kuidas tuua publikuni pärisinimeste päriselu.

SANDRA JÕGEVA

Vaba Lava „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised“, idee autor ja lavastaja Tiina Sööt, teksti autor Aet Kuusik, lavakujundaja Mai Sööt, helikujundaja Eerik Kändler ja valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Anna-Liisa Reppo, Merike Kaunissaare, Andrus Tamme, Helen Kask ja Olev Südi. Esietendus 22. X Vaba Lava väikeses saalis, järgmine etendus 3. XII.

Klišeedele ja nende küsimärgi alla panekule üles ehitatud etendus lõppes uue klišeega – üheskoos endli tegemisega.

Klišeedele ja nende küsimärgi alla panekule üles ehitatud etendus lõppes uue klišeega – üheskoos endli tegemisega.

Marianne Karm

Soorollide teema on lavadel enam kui õhus: Tiina Söödi lavastuse kõrval tuleb Vabal Laval novembri lõpul välja mitme populaarse näitlejanna osalusel „Sugu: N“. Samuti käsitleb analoogseid soostereotüüpide paineid Kanuti gildi saalis noore koreograafi Raho Soodla „Soota 1“, paraku jääb see oma valdkonna kitsastesse piiridesse. Näeme noort tantsijat ihualasti keset vabalt saali paigutatud publikut peegli ees ilulemas, genitaalid ihuvärvi plaastriga jalge vahele tõmmatud. Soota olekule toimivad vastu aga hoolitsetud hipsterivuntsid …

Mõlemas lavastuses tegeldakse iseenesest banaalsete teemadega: ühiskond on kehtestanud teatud one size fits all (üks suurus sobib kõigile) tüüpi soorollid. Sellesse sobitumisega on tegelikult kõigil raskusi, sest tõelist naist, tõelist meest või tõelist teist (samuti soota olevust) tegelikult ju ei ole. On vaid teab milliste ühiskondlike muutuste järel ellu jäänud standardootused.

Banaalsed on ka lood ja tragöödiad, mis lavale tuuakse. Selles banaalsuses ning igaveses korduvuses, kuni püsivad soorollid, nagu neid tunneme, aga ongi nende tugevus ja võlu.

„Tõelised … “ on selles mõttes huvitav, et selle lavastaja ja kunstnik on mõlemad kunsti-, performance’i-taustaga inimesed. Õed Mai ja Tiina Sööt on teinud aastaid vägagi huvitavaid lavastusi nii üheskoos, eraldi kui ka koos teiste autoritega. Nad on oma loomingulistes püüdlustes ilmselgelt liikunud pigem nüüdistantsu valdkonda, kuid kahtlemata ei ole nad kaotanud performance’i-kunsti juuri ja tausta. Üks neist on kahtlemata päris elementide kas otseses või kaudses mõttes lavale toomine. Seekord on Tiina Sööt lavastaja ning Mai Sööt kunstnik ning lavastuse materjal on üleskutse teel leitud inimesed oma tõeliste lugudega. Tekste on toimetanud Aet Kuusik. Kuuldavasti tegeleti kõigi osalejatega eraldi, kuni oma osa selge oli, laval said nad kokku alles pärast seda.

Ansambliks sulavad tegelased laval kenasti, kuigi mõjuma pääsevad paraku eri kategoorias. Etenduse tähena särab Anna-Liisa Reppo. Kahtlemata aitab kaasa tema pikaaegne töö naisteajakirja toimetajana: on ju suur osa naisteajakirjadest üles ehitatud lugejas emotsioone ning kaasaelamist tekitavatele persoonilugudele. Seekord on esikaanelugu Anna-Liisast endast: lugu sellest, kuidas seni karjäärile keskendunud noor naine avastab rasedaks jäädes ning siis lapsega kodus olles, et tema samuti noor mees teda ei toeta. Talle saavad osaks mõnitused, et ta „pole kellegi naine“ ega tule ainuisikuliselt temale langevate kohustustega lapse, mehe ja kodu ees toime. Anna-Liisa Reppo on laval emotsionaalne ja kaasahaarav loojutustaja. Samuti on koostöös lavastajaga tema esinemisse sulatatud üks etenduse meeldejäävamaid detaile illustreerimaks sünnituse õudust. Ja kahtlemata on pikk punane õhtukleit koosmõjus blondi juuksepahmaka ja punaste huultega hea kostüümivalik toetamaks tema karakteri dramaatilisust.

Pärast nii mõjuvat monoloogi emadusest Helen Kase sõnavõtt kahvatub: sellest jääb meelde peamiselt see, et 26aastane naine ei soovi lapsi saada. Pärast Anna-Liisa Reppo etteastet ei kujuta ette, et keegi tahaks. Ja kui oluline on selles vanuses laste saamise või mittesaamise üle otsustamine üldse? Päris elus IT-spetsialistina elatist teeniv noor naine ei ole halb esineja, paraku ei õnnestu tema lavalisel alter ego’l esindada üldistavamat seisukohta või dilemmat, sellisena läheb ta kahjuks ühte lahtrisse Andrus Tammega. Tammel õnnestus aga iroonilisel kombel etendusest endast rohkem maksma panna esietenduse järelpeol Lady Gagat imiteerides.

Tundub, et selles lavastuses annab sügavam elukogemus olulise eelise, olgu see siis isiklik või erialane. Lavastuse teine staar on Merike Kaunissaare, kes toob publiku ette oma tõelise elukutse. Ühtlasi loomulikult oma isiksuse, analüüsivõime, akadeemilisuse ja intellektuaalsuse, jäädes siiski oma sõnumit edastama arusaadavas keeles. Meediaanalüütiku ja EKA disainidoktorandina kritiseerib ta naiste representatsiooni meie igapäevases ajakirjanduses ning asetab küsimärgi alla paljud nähtused, millega oleme liiga harjunud, et neid enam märgata. Kui paljud on tähele pannud, et artikleid haigustest kaunistavad anonüümsete naiste fotod? Et meedias on iga päev kordades rohkem mehi kui naisi? Kaunissaare teeb igas etenduses uue meediaanalüüsi, taustaks seda ebakõla illustreerivad kurke ja tomateid klaaspurkidesse toppivad Anna-Liisa Reppo ja Helen Kask.

Lisaks toob Kaunissaare teravas ja ühtlasi hüsteeriliselt naljakas täditeemalises rant’is osalemine välja noore drag queen’i Andrus Tamme lavalised võimed ja koomikutalendi isegi rohkem kui tema enda etteaste. Ehk siis räppimine sellest, kuidas üks produtsent ütles talle, algajale popmuusikule, et peaks laval särgi seljast võtma, aga ühtlasi enne jõusaalist läbi käima. Stseen, mis annab tõuke järgmiseks, lihtsalt laval oma loo jutustamise piiridest väljuvaks etteasteks koos „taustalauljatest tüdrukutega“. Ühtlasi stseen, mis on kõige lähemale astunud head ja halba maitset eraldavale piirjoonele.

Mai Sööt, etenduse kunstnik ja nagu mainitud, samuti ise performance’i-kunstnik, on oma varasemates lavastustes kasutanud palju vaimukaid rekvisiite, kostüüme ja tehnilisi lahendusi. Seekord on tema lavakujundus teatrilik ning laseb särada pigem lavalolijatel. Meeldejäävaks detailiks on kolmnurkne „kardinapuu“ ning esinejate taha jääv kollaaž kodusust, hubasust ning ühtlasi väikekodanlikkust sümboliseerivatest pitskardinatest.

Samuti võib kunstnikutöö aktivapoolele kanda teise etenduse meesosatäitja, stereotüüpse keskealise eesti mehe, päris elus kooliõpetaja Olev Südi käes oleva rekvisiidi, üleelusuuruse ajalehe Eesti Mees, kuhu trükitud suures kirjas pealkirjad aitavad edastada lavateose sõnumit. Stereotüüpne eesti mees ise aga kipub lava hõlvavate naistega võrreldes olema tagasihoidlik ja verevaene, samuti puudub tal oma lugu või sõnum.

Vähemalt esietendusel markeeris osalejate „tõelisust“ see, et laval olijad olid oma etteaste alguses vaevumärgatavalt krampis, see kramp lahtus nähtavalt igaühe monoloogi jätkudes. Mitteprofessionaali puhul on see loomulik ja keegi osalejatest õnneks mingile lavaprofessionaalsusele ei pürginudki, ühtlasi välditi paljudele amatöörnäitlejatele ja rahvateatrite aktivistidele omaseid stampe ning ebaloomulikku esinemismaneeri, mida võime näha populaarsetes telelavastustes „Saladused“ ja „Suletud uste taga“.

„Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised“ on igal juhul väärt algatus ning feministliku mõtteviisi laiemale publikule tänuväärt tutvustamine. Mis kõige olulisem: see on värske lähenemine, kuidas kasutada päris inimeste biograafilist materjali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming