Tissid trimmi ja lavale

Veiko Märka

„Kalendritüdrukud” ei ole kindlasti oluline saavutus Ott Sepa lavastajakarjääris ega ka Vanemuise ajaloos. Vanemuise „Kalendritüdrukud”, autor Tim Firth, tõlkijad Anna-Magdaleena Kangro ja Ott Sepp, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ott Sepp, kunstnik Nele Sooväli, videokujundaja Janek Savolainen ja valguskujundaja Siim Allas. Mängivad Külliki Saldre, Kais Adlas, Merle Jääger, Ene Järvis, Liina Tennosaar, Terje Pennie, Marika Barabanštšikova, Veikko Täär, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Liisa Pulk, Mai Jägala ja Eda Hinno. Esietendus 15. III Vanemuise suures majas. Viie aasta eest, filmis „Jan Uuspõld läheb Tartusse”, jooksis Ott Sepp mööda põldu ringi, ämber peas, hüüdis „Pulli peab saama!” ning ajas lehmi taga. Nüüd on Sepp ise Tartus, jookseb mööda Vanemuist ringi, ämber ikka peas, hüüab „Pulli peab saama!” ning lavastab algelist tissijanti. Nii võiks arvustust alustada küll, kui see ei pööraks liigselt tähelepanu lavastaja isikule: „Kalendritüdrukud” ei ole kindlasti oluline saavutus Ott Sepa lavastajakarjääris ega ka Vanemuise ajaloos. Ilmselt hakkas väga eri laadi žanrite ja publiku maitse vahel balansseerivas teatrikombinaadis kvaliteedi ja kvantiteedi kaalukauss kalduma ohtlikult esimese kasuks (näiteks kogu Myllyaho triloogia on ju tõeline pärl!) ning tuli vägevamalt masse haarata – seekord siis demonstreerida korraks kuue diiva paljast ülakeha. Sepal aga leiti lihtsalt olevat kõige vastutulelikum ja halastavam süda. Vanemuise repertuaaripoliitika on üldse kõrvutatav raketiteadusega. Kui lihtne on sellega võrreldes teha ainult elitaarseid, psühholoogilisi draamasid, mida mahub mõnda kaminasaali vaatama kakskümmend plüüstoolidel lösutavat teatrigurmaani, või vastupidi, produtseerida vaid madalale matsitasemele mõeldud jante, kus naine kardab, et tema mehel on armuke (aga tegelikult ei ole) ning poeg on gei (aga tegelikult ei ole). Lavastajal on õnnestunud lavastuse peategelased individualiseerida ja teha usutavaks. Kõigi nende käänuline tee brokolikasvatusest või näljastele aafriklastele tekkide kudumisest kehalise kirgastumiseni on sümpaatne ja aktsepteeritav. Kuue seast paistis eriti silma Terje Pennie, sest teda näeb laval suhteliselt harva ning Ruthi kuju on ka kõige isepäisem ja omapärasem. Tal oli ka kõige rohkem, mida näidata. Kõik kõrvalosad on seevastu nagu nüri kirvega välja tahutud, eriti võltsilt ja primitiivselt mõjusid tossikesest fotograaf (Margus Jaanovits) ning iluhooldustöötaja (Mai Jägala). Mehed on lavastuses üldse parimal juhul ratastoolis idioodid, kellel on õlu pihus ainult selleks, et naine saaks selle endale krabada.

See, et „küpse naise ihulikku ilu” demonstreeritakse „Kalendritüdrukutes” vaid sekundiks-paariks ning üsna kitsas fookuses, näitab aga lavastaja professionaalsust ja head kunstimaitset. Tõeline kunst peabki jätma vaatajale rikkalikud võimalused koduteel edasi mõelda, jääma nii-öelda „hinges edasi kõlama”.

Kamp naisi, kes astub leukeemia vastu oma topless-fotode kalendriga, pole siinses kultuuripildis siiski teab mis uudis: täpselt samal moel kogus endale enne Pekingi olümpiat raha Läti korvpallinaiskond. Ja paljaid naisi võib laval palju kauem ja üksikasjalikumalt vaadata kas või Tartu Uue teatri lavastuses „Vanemuise biitlid”. „Kalendritüdrukute” kõige positiivsem külg on selle sõnum neile mitte eriti edukatele naisterahvastele, kellel 45. sünnipäev on juba möödas, pensionieani aga veel talumatult pikk aeg vaikset, kuid järjekindlat mahakäimist. Ära klammerdu rutiini! Ära oota armuande looduselt (meestelt)! Kunagi pole hilja teha oma elust meistriteos! Või nagu tabavalt ütleb Ene Järvis Jessie’na: „Mul ei ole vanusega probleeme. Vanusel minuga on.”

Kui veel positiivset otsida, siis lavastuses on enam-vähem tajutav ka teine, traagiline plaan. Mis sellest, et see ei avaldu mitte niivõrd sureva Johni (Raivo Adlas) isikus, vaid näiteks selles, et Ruth maskeerib end jäneseks, teda peetakse aga hoopis hiireks.

Eesti on väike, siin on kerge eri seikade vahel seoseid leida ning neid seeläbi klassifitseerida. Nii sattus „Kalendritüdrukutega” kohe ühte diskursusesse 27. märtsi Õhtulehe pealugu „Trimmisaates rindu välgutanud Natalja: olin tantsus nii sees, et ei märganud midagi”. Masside pealtnäha haiglane ja ülespuhutud huvi paljaste rinnanäärmete kas või sekundikski nägemise vastu on lihtsalt põhjendatav: oluline osa Eesti meedia- ja kultuuritarbijaist on vaimses arengus jäänud imiku tasemele, näidatav taasäratab neis imemisrefleksi ja sellega kaasas käiva mõnutunde. Naiste puhul võib kõne alla tulla ka enda tissinäitajaga ehk imetajaga samastamine – eriti nende daamide seas, kes on selle võimaluse juba ea tõttu ületanud.

Kultuuri- ja meediaauditooriumi imikustumise trend on Eestis kahtlemata tõusev, sest adekvaatse eakohase vaimsusega persoonid leiavad parema töö ja elupaiga arenenud maailmas. Seda peaksid arvestama ka TV-saadete produtsendid, „Tantsi tagumik trimmi” on liiga mannetu formaat. „Tantsi tissid trimmi”, kus lodevad pekikogujannad oma hüpertrofeerunud rindu mitte ainult ei välgutaks, vaid ka võbistaks ja keerutaks, kütaks kõvasti rohkem tundeid. Pole vaja olla oraakel, et ennustada: kõrge reiting ja ülivõimas liidrikoht oleks garanteeritud.

Osa „Kalendritüdrukute” piletitulust läheb leukeemiauuringute rahastamiseks. See on mõistlik tegu, sest võimaldab end saalis hästi ja vajalikuna tunda ka neil vaatajatel, kes oma vaimses arengus on juba ületanud viieaastase lapse taseme. 24. märtsil täismajale läinud etendusel oli neid minu meelest vähemalt pool saali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming