Tintla, hashtag’id, klikimasin – tõejärgne teater Thamesi kallastel

Londoni teatrisügis lummab vägeva uudisdramaturgia, ping-pongina terava näitlemise ja intensiivsete lavastajatöödega.

KADI HERKÜL

Kaks tagantpoolt langevat prožektorikiirt valgustavad välja kaks tumedates ülikondades mehekuju eeslava nurkades. Avadialoogi ajal ei näe vaataja nägusid, üksnes hägusaid figuure. Mehi, kes ajavad pisut valgustkartvaid asju.

Nii algab James Grahami „Ink“ (eesti keeles tundub pealkirjaks ideaalselt passivat Toomas Henrik Ilvese sõna „Tintla“) – lugu sellest, kuidas noor Austraalia ärimees Rupert Murdoch ostab 1969. aastal briti allakäinud kvaliteetpäevalehe Sun ning teeb sellest aastaga riigi suurima tabloidi.

Lavastus nagu Ameerika mäed. See on põrgulikult vaimukas tekst, näidend täis pöördeid nagu Murdochi kõmuleht. Poliitiline, ent mitte loosunglik või dotseeriv. Peegeldab ajastutruult 1960. aastate lõppu, ent on seejuures väga tänapäevane. Selles põimuvad ajurünnak ja kabaree, libauudised, klikipealkirjad ja paljad kaunitarid. Haaravalt kirjutatud masendav lugu sellest, kuidas leida tarbijate madalaim võimalik ühisnimetaja ning seda rauda siis võimsalt taguda. Nagu ütles lavastaja Rupert Goold ühes intervjuus: „Ink“ on jutustus lugupidava ajastu lõpust ja populismi tähelennust.

Almeida teatri peanäitejuhi Gooldi lavastus on nagu sõit Ameerika mägedel: kõik toimub metsiku tempoga, metsikult rütmistatult. See on nagu ekspressionistlik film, palavikuline, viskiaurudest ja nikotiinist läbi imbunud.

Gooldi lavastajamõtet toetab Bunny Christie nõelteravalt sisu tabav ja äärmiselt funktsionaalne, kõrgusesse tõusev kujundus, mille keskme moodustavad ebasümmeetrilise astmikpüramiidina üksteise otsa laotud kirjutuslauad ning nende ümber kõikvõimalik ajalehetoimetusse kuuluv träni. Näitlejad tormavad selle püramiidi eri tasandite vahel üles-alla, pahvivad ohjeldamatult suitsu, toksivad palavikuliselt lugusid.

Judinaid tekitavalt põnev on ka Bertie Carveli („Doctor Foster“) mängitud Rupert Murdoch. Justkui segu pantrist ja kobrast: pikad plastilised sõrmed alatasa liikumas, õlad veidi kühmus, kael kuidagi ette sirutatud. Alati valvel, alati rünnakuvalmis. Pärast Ralph Fiennes’i esitatud plahvatuslikku, metsikult jõulist Murdochit David Hare ja Howard Bretoni „Pravdas“ ei uskunud ma, et keegi võib üldse midagi ligilähedast saavutada. Aga Carvel teeb seda. Ta on kameeleon, elajas ja inimene, mitmepalgeline ja nüansirikas, ning Rupert Murdoch muutub … mitte just sümpaatseks, aga mõistetava(ma)ks küll.

Rahvusteatri lavastuse „Network“ saab uudistelugejast Howard Beale’ist (Bryan Cranston) nüüdisaegne messias, popkultuuri Savonarola.

Jan Versweyveld

Vägevad ajastudraamad. Ent James Grahami „Ink“ on vaid üks vägevatest state of the nation näitemängudest, milles räägitakse lavalises vormis ühiskonna kõige teravamatest teemadest: populism, Brexit, tõepõhjata ajastu, raha vs. ideed ja ideaalid jne. Nii on praegu West Endi kavas tollesama Grahami leiboristide tagatuba tuulutav „Labour of Love“, mille sõnamänguliselt Shakespeare’iga flirtiva pealkirja jätan tõlkimata, aga isu tekitamiseks olgu öeldud, et tööpartei libekalast parlamendisaadikut mängib „Sherlocki“ sarja nauditav täht Martin Freeman. Möödunud nädalal aga esietendus Chichesteris juba Grahami järgmine lugu, „Quiz“ („Telemäng“), taas dokumentaalsele alusele tuginev näidend, milles uuritakse petuskeemi telemängus „Kes tahab saada miljonäriks?“.

Kõrvu Grahamiga kuulub võimsate ajastulugude hulka kindlasti Mike Bartletti „Albion“, mida võib ehk kõige lühemalt iseloomustada kui Iraagi sõja ja Brexiti järgset „Kirsiaeda“. Samuti Jezz Butterworthi Põhja-Iirimaa rahuliku pealispinna all leekivaid kurje kirgi armutult lahkav „Ferryman“ („Paadimees“).

Ajastu suurdraamade hulka liigitub vaieldamatult ka Broadwaylt Londonisse jõudnud „Oslo“. J. T. Rodgersi Tony auhinna pälvinud dokumentaalse põhjaga näitemängus jälgitakse ühe norra abielupaari poolenisti omaalgatuslikku ning lubatu ja lubamatu piiril balansseerivat avantüüri, mis tõi 1992. aastal Oslo lähedal asuvasse külalistemajja kokku Iisraeli ja Palestiina esindajad ning päädis üheksa kuud hiljem Yasser Arafati ja Yitzhak Rabini käepigistusega Valge Maja roosiaias.

Prohvetlik hullumeelsus. Et tänapäevaga nagu rusikas silmaauku haakuvad lood võivad pärineda mitmekümne aasta tagant, tõestab veenvalt ka üks selle sügise enim oodatud ja briti kriitikutelt kõige tugevamaid ovatsioone pälvinud lavastus – Rahvusteatri „Network“ („Võrk“). Kuulsa belglase Ivo van Hove ja tema ihukunstniku Jan Versweyveldi lavastuse aluseks on Sidney Lumeti ja stsenarist Paddy Chaefsky 1976. aastal esilinastunud ning neli Oscarit võitnud samanimeline film. Lugu kustuvast teletähest, kelle reitingud aina langevad ja koondamine on ukse ees, kuni mees uudistesaate otse-eetris teatab, et kavatseb end aeglase unustusehõlma vajumise asemel televaatajate silme all maha lasta.

Käivitub meediakarusell: uudistelugejast Howard Beale’ist (Bryan Cranston, „Halvale teele“ –„Breaking Bad“) saab nüüdisaegne messias, popkultuuri Savonarola, kes paiskab helesiniselt ekraanilt miljonitesse elutubadesse tavaliste inimeste ängid ja hirmud ning jutlustab viha ja tigedust. „Ma olen tulivihane ja ei kavatse seda rohkem taluda!“ kuulutab Beale ja koos temaga miljonid vaatajad. Hamletlikult hulluse ja üliterava läbinägelikkuse piiril balansseeriv teleprohvet sünnitab eneselegi ootamatult maailma, kus uudistest saab vaatemäng, faktid taganevad reitingute ees ning ideed ja ideaalid ei maksa midagi.

See on vägev ja terav lugu populismist, kõverpeegel ajastust, kus sisu asemel on suur tõsielusõu ja osavalt vaatemänguliseks pakendatud viha rakendatakse kokkuvõttes nondesamade vägevate ja võimukate vankri ette, kelle vastu see on suunatud. Hirmuäratavalt tabav on „Networki“ lavaversiooni autori Lee Halli („Kaevuritest kunstnikud“, „Billy Elliot“, „Armunud Shakespeare“) tähelepanek: see, mis 1976. aastal mõjus futuristliku satiirina, on praegu peaaegu dokumentaalne realism.

Ivo van Hove lavastus on iga kandi pealt muljetavaldav, rabavalt suurejooneline. Rahvusteatri jalgpallistaadioni suurusel laval on telestuudio, restoran koos köögi, laudade ja õhtustajatega (restoran kannab nime Foodwork ja sinna müüakse eraldi teatripileteid), grimmitoad, saatebänd, hiigelekraan, videoprojektsioonid. Mastaabi, efekti ja võttestiku mõttes on Eestis sama teinud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo „Ühtse Eesti suurkoguga“.

Tervikuna on van Hove lavastus kiire, puhas, nutikas, kindlasti vaatamist väärt. Üliprofessionaalne, väga ajakohane ja oluline. Päris vaimustust ei osanud tunda üksnes seetõttu, et tema rabavalt minimalistlik „Vaade sillalt“ (Young Vic, 2014) ja mastaapne, lõikavalt jõhker „Jumalate hukk“ (Comédie Française, 2016) olid minu meelest võimsamad.

Judinaid tekitavalt põnev on Bertie Carveli mängitud Rupert Murdoch Almeida teatri lavastuses „Ink“.

Marc Brenner

Kaks Nicki, üks Bridge. Lõpuks ei saa 2017. aasta Londoni teatrisügisest rääkides mööda kahest Nickist, Nick Hytnerist ja Nick Starrist, kes tosin aastat vedasid üliedukalt Rahvusteatrit ning kelle juhtimise ajal sündisid näiteks „NT Live“ ja Travelexi 15naelased piletid. Oktoobri keskel avas see tandem Thamesi lõunakaldal, otse Toweri silla kõrval, Bridge Theatre, esimese uue kommertsteatri Londonis pärast 1997. aastal tegutsemist alustanud Shakespeare’i Gloobuse rekonstruktsiooni.

Bridge’i teatri esimene lavastus, meilgi mängitud Richard Beani („Üks mees, kaks bossi“) farss „Young Marx“ („Noor Marx“), milles jutustatakse revolutsiooniklassiku alkoholist ja sigarivingust läbi imbunud noorusaastatest Bloomsburys, jäi teatriime radarilt välja. Küll aga hoian väga pöialt, et Hytneri ja Starri ettevõtmised taas õnnestuksid, sest nende visioon – teha Londonis kommertsteatrit, mille mängukava tuumikuks on uued näitemängud – on ütlemata äge. Bridge’i nüüdseks välja kuulutatud plaanide kohaselt on lähihooaegade üheksa uuslavastuse hulgas üks Shakespeare („Julius Caesar“) ning kaheksa maailma esiettekannet.

Võimatutest asjaoludest. „No kuule, sa oled nii rikutud,“ ütles üks teatrikriitik kavala muigega, kui sattusin Eesti teatri paari viimast lahjat hooaega Londoni pika nädalalõpuga võrdlema. Ositi on tal õigus. Vaatajad, võimalused, palgad, lavastuste eelarved – kõik on erinev. Vaatan ka ise ammuli sui Ameerika produtsenti, kes möödaminnes tõdeb, et oma järgmise projekti tarvis on tal vaja kolme 300 000 dollari suurust granti, väikest raha ei ole jaksu korjata. Kõlab ulmeliselt. Ja tahaksin otsekohe öelda: oijah, meil ei ole see võimalik.

Ent ikkagi jäi seekord Londonist kipitama kolm asja, mida nii väga ka Eesti lavadele igatsen.

Esiteks: tohutu nõudlikkus teatritekstide suhtes. Olgu tegu originaal­dramaturgia või instseneeringutega, iga sõna on hinnas ja ainult hädavajalik jääb sisse. Ka väga hea ilukirjandus või film ei kohandu teatris iseenesest, lavatekst ei valmi põlve otsas või möödaminnes, sellega töötavad tipud.

Teiseks: näitlejate valmisolek. Prožektorid süttivad ja näitleja on kohal, rollis. Hetkega. Kaheksa korda nädalas. Ei mingit pika vinnaga käivitumist.

Ja lõpuks: vaataja ei tule saali kannatama. Ryanairi lennukis loen ühest Eesti lehest arvustust, mille avalauseid oleksin justkui mitu korda näinud: „Lavastus pole kergesti avatav, ent kui piisavalt soovida, on võimalik avastada sealt täpselt see maailm, mis võiks kõnetada meid kõiki.“ Kaugel sellest, et kunst peaks olema läbimälutud, kergelt seeditav, organismile kasulik, ent … siiski kirjutan alla Nick Hytneri kreedole: „Ma olen alati püüelnud selle poole, et leida see puutepunkt, mis võimaldaks tuua lavale värskeid ja väljakutsuvaid asju ning seejuures meelitada teatrisse lai publik. Minu meelest täidab teater oma rolli ühiskonnas siis, kui sinna tulevad kokku tuhanded ja tuhanded inimesed.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming