Testamenditäitjad jälle Kuressaares

Miks mitte võrrelda „Madu oma rinnal“ tvistiga? Hoogne, vaimukas, atraktiivne ja, mis peaasi, oivaline meelelahutus.

VEIKO MÄRKA

Kuressaare Linnateatri „Madu oma rinnal“, autor Alan Ayckbourn, tõlkija Mari-Liis Pärn, tõlke toimetaja ja lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Annika Lindemann, helilooja Veiko Tubin. Mängivad Triinu Meriste, Mirtel Pohla ja Henessi Schmidt. Esietendus 29. VII Kuressaare sadamaaidas.

Alan Ayckbourni ja tema näidendite sepikoja kohta kehtib sama, mida Valter Ojakäär on kirjutanud 1960. aastate alguse tvistibuumist kommertsmuusikatööstuses („Popmuusikast“, 1983): „Muidugi ei toodetud niisuguse tempo juures kulda, kuid ilmselt üritas laulja taguda vähemalt rauda, kuni see kuum on.“ Miks mitte võrrelda „Madu oma rinnal“ tvistiga? Hoogne, vaimukas, atraktiivne ja, mis peaasi, oivaline meelelahutus.

Kõige rohkem hämmastab Ayckbourni 61. pika näidendi („Snake in the Grass“, 2002) juures selle süžeeline ja lavastuslik sarnasus sealsamas Kuressaares mängitud ja ETV poolt ka salvestatud Indrek Hargla „Testamenditäitjatega“. Mõlemad asuvad žanrilt musta komöödia ja õuduka piiril, on samasuguse salapärase, ent vaimuka atmosfääriga. Testament on mõlemas lavaloos väga tähtis (Ayckbourni kõik tegelased on samuti testamenditäitjad), nagu need­­ki asjaolud, et seda saab ära peita, võltsida ja selle abil pärijad tülli ajada.

Suurim erinevus on see, et „Testamenditäitjad“ oli stiilne reegleid järgiv krimilugu. „Maos“ juhtub samuti palju kriminaalset ja põnevat, aga selle uurimisega keegi vaeva ei näe. Vastupidi, asjad aetakse aina hullemaks ja eetilised väärtused tallatakse täielikult jalge alla. Lõpustseen on mõlemas lavastuses kõvasti üle vindi keeratud, ehkki „Testamenditäitjates“ mõjus puänt orgaanilisemalt. Tõsi, lavastaja on mõlemal näidendil sama, Peeter Tammearu, aga selle faktiga nii suurt sarnasust ära ei seleta. Ilmselt on Ayckbourn ja Hargla suuremad sugulashinged, kui esialgu võiks arvata.

Sündmuste areng on „Maos“ siiski nii ettearvamatu, et varasem vaatamiskogemus selle jälgimisele kasuks ega kahjuks ei tule. Tegelikult väärib selline järjepidevus kiitust, Kuressaare Linnateatri suvelavastuste traditsioon sellest emotsionaalsest sarnasusest ainult võidab.

„Madu oma rinnal“ – madude all mõeldakse lähisugulasi – on lihtne, huvitav, täiesti jabura lahendusega, kuid sealjuures tõsiseltvõetav näitemäng. Eriti võrreldes möödunudaastase Kuressaare suvelavastusega „Hüpnoos“, mis oli kergekaaluline, et mitte öelda mõttetu farss – lastelugu täiskasvanutele. Tõsi, ka „Mao“ keskne stseen – südame­haige surnuksehmatamine elluärganud laiba abil – on olemuselt küllaltki lastepärane. Ent laval mõjub see situatsioon pigem absurdselt kui lapsikult (või õudustäratavalt). Väärt absurd kaunistab aga iga teatrilavastust.

Näidendi karakterid on elulised ning nende areng kaasakiskuv. Ehkki nii Anna­beli kui ka Miriami puhul on oluline koht mineviku ümberjutustamisel ja hindamisel. Raske on see kurja isa tõttu olnud mõlemal, ehkki ühe kannatused olid rohkem füüsilised, teisel vaimsed. (Miriam: „Ta lõi ainult sind, sest sina olid ainus, kes talle korda läks.“) Iseäranis noorem õde Miriam (Mirtel Pohla) oma esmapilgul raske ja ebaõiglasena tunduva saatusega, kuid ikka pead püsti hoidvana äratab sümpaatiat ja kaas­tunnet. („Sa ei taha mind siis üldse aidata!“) Kavalehelt inglise ajakirjandusest võetud tsitaate lugedes jääb mulje, et sealne esmalavastus oli tunduvalt süngem ja pessimistlikum. Eeskätt Pohla teene on, et Kuressaare teatris mahub sellesse võikasse loosse küllaga päikesepaistet ja optimismi. („Alati kui keegi perest vangi läheb, on perel kasud sees.“) Isegi mõrva sooritamine ei heiduta teda. („Ainult natuke lükkasin.“)

Triinu Meriste Annabelina – tasakaalukama ja kurvameelsemana – nii särav ei ole. („Mul on alati selline tunne, nagu ma oleks midagi kohutavalt valesti teinud.“) Kahe õe suhe aga põhinebki vastandlikkusel, nii et lavastuse loogika on laitmatu. („Me pole sinuga kunagi hästi läbi saanud, mis?“)

Henessi Schmidt teistega võrreldes palju mänguaega ei saa, sest märkimisväärse osa etendusest viibib ta surnuna kaevus. Kena mulje jätab aga ka tema õdede äsja surnud isa hooldanud sihikindla ja edasipüüdliku tütarlapsena. („Ma tahan vaid õiglast summat, miss Chester.“) Esialgu mõjub tema ülbe ja kättemaksu provotseeriv väljapressimine õdedelt küll liiga sirgjoonelise ja uskumatuna. Aga nii peabki olema.

Väärib märkimist, et Eestis jõuab lavale üha rohkem nüüdisnäidendeid, kus peategelasteks on lesbid. Nii on ka „Maos“, pealegi sureb ainus oletatav mittelesbi selles jubedat surma. On meeldiv tõdeda, et selles diskursuses on Eesti Vabariik oma sajandal olemasoluaastal arenenud maailmale kenasti järele jõudnud.

Suurim puudus lavastuse juures on see, et seda etendatakse Kuressaares. Näiteks Ohtus, kus sama autori teoseid juba traditsiooniliselt suvel mängitakse, on logistiliselt mugavam käia. Paljalt Ayckbourni pärast ilmselt keegi mandrilt saarele sõitma ei hakka – paduteatraalid välja arvatud. Sellest on natuke kahju, aga mitte ülemäära, sest Ayckbourni on Eestis nii palju mängitud, et tema käekiri peaks olema igale huvilisele põhjalikult tuttav. Selles mõttes „Madu oma rinnal“ ei üllata. See on täpselt seesama vana hea Ayckbourn, kelle elueesmärk on olnud publikut võimalikult palju ehmatada ja alt vedada. Kuressaare Linnateatri tänavuses suvelavastuses jätkub mõlemat.