„Tere tulemast salongi!“

IIRIS VIIRPALU

Helsinki Dance Company „Jemina“, koreograaf ja esitaja Jyrki Karttunen. Eesti Tantsuagentuuri sarja „Tantsutuur“ etendused 25. ja 26. IX Vabal Laval.

Saalis valitseb kabareelik-varieteelik atmosfäär. Stjuardessiks rõivastunud lavastaja juhatab pealtvaatajad lahkesti istet võtma, soovitab kinnitada turvavöö ja osutab kuuele väljapääsule. Loodud õhkkond mõjub koduselt, ent ruumis on ka ootusärevust. Mida või õigemini keda meile sellel pooleteisetunnisel retkel näidatakse? Kogu etenduse kestel lõi Jyrki Karttunen publikuga aktiivse suhte, esitas inimestele küsimusi, ärgitas neid osalema lavastuse kulgemises, lülitas nad tegevusse. Kuigi etendaja hoiak oli valdavalt paisutatult teatraalne ja diivalik, kadus otsene barjäär tema ja publiku vahel ning etendusõhtu kujunes kaasahaaravaks ja vabaks.

Arvukad viited popkultuurile nii helikujunduses kui ka esitatud tekstis lubavad näha töös tugevat tänapäevast mõju, praeguses ühiskonnas esil teemadega suhestumist. Välja joonistus popkultuurile iseloomulik isikukultus. Seostatuna lavastuse põhiküsimusega „kes ma olen?“ pöörduski tähelepanu rolliloomele, viisidele, kuidas indiviidi on võimalik kujutada või tõlgendada ühiskondlikus diskursuses. Kahtluse alla seati traditsioonilised sookuvandid, mehelikkuse ja naiselikkusega seostatu.

Taustal ilmnes midagi inimlikult universaalset: hoolimata soolisest kuuluvusest, rõivastest ja käitumismallidest, mis on paljuski ühiskondlikult ette kirjutatud, on olemas ka üldinimlik. Emotsioonid ja tundeilm on meil kõigil. Peale elava esituse peegeldusid etendusest ka delikaatsus ja melanhoolne toon, ehk isegi igatsev, soovunelmalik nostalgia.

Nähtus oli pidevalt aimata pihtimuslikku, intiimsetki joont, mis avaldus päevikusissekannete-taoliste kildude ettekandmisel. Portreteeritav karakter Jemina hõljus justkui omaenda mälestuste hõllanduses, tuues eredaid, tema isiku kujunemist mõjutanud hetki armuliselt varrukast pillates publiku ette. Tunne, et saan vaatajana osa tegelaskuju identiteedi- ja enesemõtestamise keerdkäigulisest teekonnast, lõi silla minu ja võõra inimese vahele, olgugi et tegevus oli lavastatud ja karakterid fiktsioon. Seejuures tuleb rõhutada Karttuse oskust köita publiku tähelepanu iga oma keharakuga: iga pisimgi miimiline või žestiline muutus oli omal kohal ja teenis publiku fookuse suunamise eesmärki, samuti laulu- ja tantsu­stseenid, mida etendaja sooritas täielikult kohal olles ja ennastunustavalt. Kommentaarid „Nüüd tuleb meil viieminutiline menopaus“ või „Feministide esimene põlvkond – välja!“ olid oma tabavas koomilisuses samuti õiges kohas. Seksuaalse alatooniga huumor täitis oma rolli ironiseeriva võttena, osutades läbi lillede mitmetele ühiskondlikele seksuaalsust, soolisust ja normatiivsust hõlmavatele kitsaskohtadele.

Esmapilgul lausa mängleva kergusega vahetuvad stseenid ja karakterid ei teinud tervikust siiski virvarri, vaid mõjusid kui õnnestunud kildudest kokku laotud mosaiik, millest ei puudunud kriitiline noot, dramaatilisus-teatraalsus ega vürtsikas huumor. Plusspunktid lähevadki lavastaja arvele muu kõrvalt ka terviklikkusetunde loomise ja sidususe eest, hoolimata lavapiltide rohkusest säilitati ühtne joone. Miniatuurne vaheaegki oli lahendatud mänguliselt, nõnda et publikule jagus tegevust ning tavapärase koridoris uitamise asemel asusid kõik istmete seljatugede taha peidetud käekottidest komme jahtima.

Omaette tähelepanu vääris autori oskus kehastada aktsentidega manipuleerides tegelaskujusid: lõpptulemusena paistis ta lavalt kameeleonina, kellele oli kõik mängleva kergusega jõukohane. Publiku poolehoiu võitis ta täielikult aga üdini teravas ja koomilises emantsipeerunud naiste marsi stseenis, mille lõppfaasis hakkasid vaatajadki istudes kaasa liikuma. Karttuse suutlikkus tunda end laval täiesti vabalt, ületada kõikvõimalikud kompleksid või sündsuse-sündsusetu piirid hämmastava loomulikkuse ja elurõõmuga, tagas lavastuse võlu ja õnnestumise. Võrdselt teatri, tantsu ja muusika elemente sisaldavana vastas lavastus sisult ja vormilt täienisti etenduskunsti mõistele, mõjudes korraga nii tänapäevaselt kui ka indiviidi ja ühiskonna suhteid vaatlevana ajatult.

Lavastuse koreograafia toetub nii moderntantsu modifikatsioonidele kui ka miimilikule liikumiskeelele, mis toetab veelgi lavastuse kandvat ideed, et rollid on isiksuse avaldumisvorm. Lisaks heale tervikutunnetusele lavastajana demonstreeris Karttunen oma meisterlikke oskusi ka koreograafia loomisel ja esitamisel. Žanriliselt kuhugi püstijalakomöödia, kabaree-etenduse ja performance’i puutepunktidesse paigutuv „Jemina“ vaidlustab sotsiaalseid norme, pakub mõtteainest ja meelelahutust – seda kõike värvikal moel. Lavastus illustreerib ilmekalt tõsiasja, et iga indiviid ületab oma kordumatuses ja kihtides igasugused ühiskonnas kunstlikult konstrueeritud jaotused ja piirid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming