Teod: ANNELI SARO, konverentsi korraldaja

K?ud Margot Visnap

  Järgmisel nädalalõpul, 8. ja 9. detsembril, on Tallinnas rahvusvaheline teatrikonverents “Teater: stabiilsus ja dünaamika”. Kuis niisugune konverents Eestisse jõudis ja miks just niisugune teema?

Teatriuurijate Ühendus on juba aastaid korraldunud detsembri alguses teatrilookonverentsi. Eesti teatri aasta puhul otsustasime koos Tartu ülikooli teatriteaduse õppetooliga püsti panna ühe suurejoonelisema ürituse ning kutsusime esinema ka oma väliskolleegid. Esinejaid on Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Norrast ning Poolast, Ungarist ja Iirimaalt.

Kui korraldada konverents Eestis, siis peab selle teema olema nii lai,  et kõik potentsiaalsed kohalikud esinejad ka sellest osa võtta saaksid, ning teiselt poolt piisavalt intrigeeriv ja keeruline, et inimesed tahaksid sel teemal mõelda ja rääkida. Teatris käib stabiilsuse ja dünaamika vastasmäng mitmel tasandil. Mõelgem näiteks sellele, mis alusel teater kui kaduv kunst üldse püsib. Lavastus püsib ju peamiselt vaid trupi ja vaatajate mälus, mis on üks ebakindel infokandja, nii et selle tulemusena on ühe lavastuse iga etendus paratamatult pisut omalaadne. Aga on see hea või halb? Või miks teater kui kunstiliik ja institutsioon üldse muutuvad aja jooksul? Kas ja kuidas muutused ühiskonnas mõjutavad kunsti? Miks rõhutatakse kunstiajalugudes rohkem selle dünaamikat kui stabiilsust? Teemast lähtuvaid küsimusi ja vastuseid on palju.   Milliseid teemasid või esinejaid eriti esile tõstaksid, kuulata soovitaksid? Esinejaid-külalisi ju palju.

Raske on kedagi eriti esile tõsta… Konverentsi peaesineja professor Willmar Sauter räägib näiteks teatri mõiste muutumisest XX sajandil. Teater nagu iga teinegi kunst püüab end pidevalt vabastada piirangutest ja definitsioonidest, aga kriitikud ja uurijad püüavad jälle kunsti kuidagi sõnadesse püüda. Nii on selline tagaajamismäng kestnud juba pikka aega.

Professor Knut Ove Arntzen kõrvutab oma provotseerivas ettekandes kunstnike rolli ühiskonnas nomaadide omaga: tuues näiteid nomaadide kunstist ning viidates ühtlasi nomaadlusele kui uuele kunstilisele praktikale. Lisaks plokk rahvuse ja rahvusteatri mõiste ning funktsiooni järele küsivaid ettekandeid, raportid teatri ja ühiskonna suhetest, teateid teatrikunsti uuematest otsingutest naabermaades jms.

Kui aus olla, siis ettekannetest rohkemgi huvitavad mind nende alusel peetud diskussioonid ning see on ehk peamine põhjus, miks tasub konverentsidel käia – et saada osa dialoogist kui ühest peamisest intellektuaalsest ja teatraalsest suhtlusmudelist.  

 

Mõeldes konverentsi teemale, s.o stabiilsusele ja dünaamikale teatris, kuidas see Eesti teatri olukorraga haakub? Mida meil siin Eestis enim vaja oleks, stabiilsust või dünaamikat?

Kogu eesti teatri ajaloo vältel on vaikselt räägitud, nagu oleks teater teistest kunstidest maha jäänud ning kuidas omakorda kogu eesti kultuur on Euroopast maha jäänud. Niisiis oleme elanud pideva modernistliku paine all – rohkem uut ja euroopalist kultuuri! Sellest ideoloogiast lähtuvalt on omandanud sõna “dünaamika” kunstis positiivse ning “stabiilsus” negatiivse tähendusvarjundi. 1980ndate lõpust ongi üks väike osa eesti teatrist püüdnud meeleheitlikult uusi vorme otsida. Teine, määratult suurem osa on määratlenud ennast kui stabiliseerivat ja tasakaalustavat instantsi ebastabiilses ühiskonnas. Kolmas tiib on aga otsustanud, et edasiliikumiseks tuleb tagasi minna, juurte juurde, isegi siis, kui täpselt ei tea, kust neid juuri otsida.

Kuna teater Eestis on rahvalik kunstiliik ja rahvas otsib teatrist stabiilsust, siis minu pärast jäägu nad oma teatritegemisega XX sajandisse. Mina isiklikult läheks kaasa otsijatega, hoiaks kätt aja pulsil, uuriks inimese ja kunstide väljendusvahendeid, teisi kultuure ning mõtteviise…

Niisiis rohkem stabiilsust ja rohkem dünaamikat eesti teatrisse!  

 

Kes võiks olla konverentsi potentsiaalne auditoorium. Kas ainult teatriteadlased?

Kindlasti mitte! Ootame kõiki teatri- ja kultuurihuvilisi! Just sellepärast toimub konverents rahvusraamatukogu hubases avaruses ning on varustatud sünkroontõlkega.  

 

 

 

Rahvusvaheline konverents “Teater: stabiilsus ja dünaamika”

8. ja 9. .detsembril Eesti Rahvusraamatukogu väikeses saalis (Tõnismägi 2, Tallinn)

Konverentsi töökeeled on eesti ja inglise keel  

Kõik ettekanded ja arutelud tõlgitakse inglise või eesti keelde

 

 

8. detsember

11 – 11.15 avamine: Margus Kasterpalu, Rein Oja, Anneli Saro

11.15 – 12 Willmar Sauter, “Teater – hoone, trupp, kunstiliik: terminoloogia versus reaalsus”

12 – 13.15 tegelase loomise strateegiad

Mariusz Bartosiak, “Hamleti olemine ja mitte-olemine – teatrietenduse esteetilise objekti dünaamika”

Maris Peters, “Shakespeare’s broken English ehk Kes läks kirjakeele tundi ja kes mitte”

13.15 – 15 lõuna

15 –16.30 tegelase loomise strateegiad

Valda Čakare, “Žestide klišeed läti teatri lähiajaloos”

Reetta Jokinen, “Improvisatsiooniline teater kui kollektiivne ideoloogiline narratiiv”

Eike Värk, “Kahe vastandliku jõu, traditsiooni ja uuenduse mõju näitleja loomingule eri ajalooperioodidel (Salme Reegi näitel)”

16. 30 – 16.45 kohvipaus

16.45 – 18 rahvuslikkuse mõiste dünaamika

Steve E Wilmer, “Rahvusteatrid uues Euroopas”

Edgaras Klivis, “Lavastades rahvust: leedu fin de siècle lavastused võõrates tööstuslinnades”

 

 

9. detsember

10 – 11.30 muutused ja stabiilsus teatrisüsteemides

Jaak Rähesoo, “Päeval ehitades, öösel lammutades”

Anneli Saro, “Eesti teatrisüsteemi dünaamika: repertuaariteatri kaitsel”

Ildikó Sirató, “Muutused ja stabiilsus Kesk-Euroopa rahvuslikes teatristruktuurides” (Ungari näitel)

11.30 – 11.45 kohvipaus

11.45 – 13.15 Teater ja ühiskond

Janusz Peters, “Elizabethi ja James I aegse teatri sotsiaalne taust Londonis”

Pirkko Koski, “Kuidas populariseerida radikaalsust”

Dariusz Leśnikowski, “Raev moraali vastu või tagasipöördumine poliitilise teatri juurde? Poola kaasaegne teater silmitsi ühiskonna patoloogia ja võimuga”

13.15 – 15 lõuna

15 – 16.30 kaasaegse teatri dünaamika

Knut Ove Arntzen, “Nomadism ja kunstid”

Jurgita Staniškytė,“Nihkuv vaatepunkt: teatritraditsiooni ümberkirjutamine postmodernistliku kultuuri äärealadel”

Mārīte Gulbe, “Traditsioon ja uuendus – Läti teater 1990 – 2006”

16 30 – 16.45 kohvipaus

16.45 – 18 teatriajalugude alternatiivid

Piret Kruuspere, “Teatriajalugu: faktid ja emotsioonid”

Martynas Petrikas, “Teater satiiri väändunud peeglis: Leedu näide aastaist 1924 – 1940”