Teod

R. A.

  Jaak Allik, “Õnnetunde” lavastaja

Homme esietendub Ugalas Alistair Beatoni “Õnnetunne”. Mis paneb ühe poliitiku, teatrikriitiku ja harva lavastava lavastaja taas teatritööle?

Mihkel Mutt ütles eelmise laupäeva Päevalehes, et “poliitika on praegu Eestis ennast nii diskrediteerinud, et seal veel sees olla – ma ei kujuta ette”. Mina paraku  kujutan ja seetõttu on ehk andestatav, kui mõnikord tahan käia väljas värsket õhku hingamas. Otseselt pani mind seekord aga teatritööle Peeter Tammearu kutse. Kuna tema on seni minu kutsetele vastanud, ei saanud minagi tema kutset eirata. Peeter on mänginud peaosas minu kahes kunagises lavastuses (Gribojedovi “Häda mõistuse pärast” ja Garpe “Juliale”), mistõttu julgen arvata, et  ta minu lavastajavõimet/võimetust üsnagi objektiivselt hinnata oskab.  

Kas ja kuidas kõnetab näidend meie tänast poliitilist ilmastikku? Kas ja kuidas teeb seda lavastus?

Leidsin tõesti teksti, mis tänase Eesti poliitilist ilmastikku lausa otseselt kõnetab. Ja kuigi näidendi prototüüpideks on Tony Blairi kaaskond, selgub, et valijatega ning ajakirjandusega manipuleerimine käib nii Downing Streetil kui ka Stenbocki majas üsnagi sarnaselt ja vägagi sarnase moraali ja väärtusskaalaga inimeste poolt. Näidend on küll saanud Evening Standardi 2001. aasta parima komöödia auhinna, kuid minu arvates on tegemist pigem ohudraamaga. On vaid aja küsimus, kui mõned meie tänased poliitikud  võimulpüsimiseks või sinna saamiseks otseste kuritööde peale välja lähevad.

Eelmise valitsuse kukutanud “mõõdikute-ideoloogia” oli ju sellele otseseks avamänguks. Seepärast julgeksin pühendada lavastuse ka kurbkuulsa “koosmeele-koalitsiooni” mälestusele, mille juhtimises (koalitsiooninõukogu liikmena) kahe aasta jooksul vahetult osalesin.  

Mida soovitab teatrikriitik Allik lavastaja Alliku tööd vaadates silmas pidada?

Isegi pärast Jan Kausi suhteliselt arukat artiklit eelmises Sirbis jääb mulle täiesti arusaamatuks pärast “Draama” festivali moeasjaks kujunev kaeblemine eesti näitlejataseme allakäigu pärast. Ise olen näinud ja näen peamist häda ikkagi lavastaja sõnumi ebamäärasuses või lihtsalt puudumises, mida ka hiilgavail näitlejail üsna raske on varjata. Mulle oleks kõige raskem hoop, kui leiduks mõni kriitik või vaataja, kes pärast etendust ütleks, et ei saa aru, miks Allik selle teksti lavastas.

Silmas aga soovitan pidada loomulikult heade näitlejate head mängu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming