Teod

M. V.

JAAN TÄTTE Homme jõuab lavale sinu kaheksas näidend ?Meeletu?. Miks niisugune teema ja miks nimetad seda muinasjutuks?

Praegu on küll selline tunne, et ma ei oskagi enam öelda, mis see põhiteema selles näitemängus on. Arvan, et see kõik on tulnud üle 40 aasta läve astumisega ja päris tugevalt ka minu viimase aja reisimistega ja eriti ehk väljavõideldud vabadusega veeta üha rohkem aega nii, nagu mulle tõeliselt meeldib. Muinasjutuks nimetasin selle loo nalja pärast. Täpsem väljend oleks ehk ?laul?. Usun, et see ?Meeletu? läheb korda neile inimestele, kellele lähevad korda minu laulmised.

Oled ise ka ära käinud-läinud, Vilsandile, Nepali. Kas ka põgenenud nagu ?Meeletu? peategelanegi selle äratundmise eest, et olev elamise viis pole enam elamist väärt, ja otsimaks vastust küsimuste küsimusele: kas sellisest elust lapsepõlves unistasingi?

Ma ei usu, et ma millegi ?eest? tahan põgeneda. Pigem põgenen millegi ?juurde?. Jah ? pole midagi parata. Üksiolekud Vilsandil panevad liiga palju mõtlema. Telekat mul seal ei ole, mis minu eest kõik mõtted ära mõtleks. Vahel saab ka lugemisvara otsa ja siis avastad end korraga üksi oma mõtetega. Ilma kirjutamata on jälle raske mõtteid lõpuni mõelda ja nii võib aeg-ajalt juhtuda, et teatripublik minu mõttemängudest osa saab. Mõteldes võib muidugi ka hulluks minna, kui hakkad otsima vastuseid, miks inimkond liigub sellise kiirusega vales suunas ja mis või kes on selle taga. Ja kas midagi on võimalik päästa.

Ma mäletan oma lapsepõlveunistusi ja liigun sihikindlalt nende suunas.

Peategelane ütleb, et tema jaoks on tühjusetunne saanud kõige väärtuslikumaks  asjaks tema elus. Mis paneb siinses Eesti elus tühjusetunnet igatsema. Või: kas see peegeldab su meelest tänase eestlase hingeseisundit, kui tühjus on saanud väärtuslikumaks asjaks elus?

Ma arvan, et metsarahvana ei ole meie vaim tegelikult valmis nii kiireks muutuseks, nagu see praegu juhtunud on. Meie ümber on lakkamatu infomüra, mille eest me ei oska põgeneda. Vastupidi, meile tundub, et me vajame eluliselt seda ?müra?. Õhtuks oleme kuulnud nii palju kordi uudiseid, et need jäävad meile pähe. Me lülitame vabatahtlikult sisse aparaadid, mis lõhuvad vaikust. Me ei oskagi enam vaikuses hakkama saada. Aga meie vaim vajab vaikust, et end korrastada. ?Müra? on nagu joobeseisund ja me kardame kaineks saada, et mitte hakata mõtlema. Usun, et vajadus tühjusetunde järele tuleb just sellest, et miski meie sees nõuab seda kategooriliselt ? ja on võimas, kui me seda miskit enda sees märkame. Kas ise oled tühjusetunde kätte saanud?

Just nagu ütleb ?Meeletu? peategelane: olen seda kogenud vaid vilksamisi ja ma tahan seda veel, veel, veel.

Miks mul on tunne, et see on naljakas näidend, kuigi peaks olema kurb? Ehk sa oskad vastata? Kuigi tegelikult peaksin ise sellele küsimusele vastama.

Arvan, et naljakas on inimestele see, kui elu näidendis tundub tuttavana. Kurb on siis ehk see, kui tegelased saavad oma olukorrast aru. Kuidas romaan edeneb? Või tuleb enne veel üks näidend? Kus sa üldse kirjutad, linnas või Vilsandil?

Romaaniga on lood niimoodi, et see ?Meeletu? on tegelikult minu romaaniidee, mida palju aastaid olen kuklas kandnud. Aga mul oli väga suur tahtmine kirjutada Rain Simmulile ?oma? näidend. Minu esimene idee jooksis kahjuks kinni ja siis ei jäänud muud üle, kui panin oma romaaniidee näidendisse ära. Mis ei välista , et ma kunagi ikkagi sellest ka romaani veel kirjutan, kui see teema peaks vaatajatele sobima. Lihtsalt näitemängu omapära on see, et sinna ei sobi toppida oma filosoofilisemat laadi mõtteuitamisi. Raamatu võib inimene pooleli jätta, kui see talle ei meeldi, aga teatrist ei ole viisakas etenduse ajal välja jalutada.

Üha rohkem kirjutan Vilsandil. Aga kui idee on olemas, siis ei ole koht enam tähtis. Idee leidmiseks on vahel vaja tühjusetunnet peas ja selleks on Vilsandi väga sobiv koht.