Teise pere tõde

Kairi Prints

Ainuke, kes paistis VAT-teatri „Karinis ja Pearus” oma tegelast mõistvat ja armastavat, oli Katariina Unt. VAT- teatri „Karin ja Pearu”, autorid Anton Hansen Tammsaare ja Andrus Kivirähk, lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kaspar Jancis, valguskujundaja Sander Põllu ja videokunstnik Peeter Ritso. Mängivad Katariina Unt, Raivo Trass ja Meelis Põdersoo. Esietendus 21. I rahvusraamatukogu teatrisaalis. Andrus Kiviräha eelmisel aastal ilmunud näidendikogu „Vombat” sisaldab muu hulgas tollal veel lavastamata näidendi „Karin ja Pearu”. Kuigi mulle Kiviräha näidendid väga meeldivad, hakkasin seda lugema pikavõitu hambaga: kui palju saab neid Tammsaare töötlusi lõppude lõpuks kirjutada!? Varsti on selline tunne, nagu elaks ise ka eelmise sajandi alguse Vargamäel, mitte XXI sajandi Tallinnas (või mõnes muus linnas, või maal), kus töötegemine, armastus ja palju muud on hoopis teistsuguses suhtes. See on vist mingisugune sajandivanuste väärtuste kokkukorjamine – kuigi peegel, mille kaudu neid tuvastatakse, on kõver ja tuhmunud – ning selle pseudopildi idealiseerimine. Samuti häirib „Tõe ja õiguse” tegelaste arhetüüpideks keeramine: pateetiline tõdemus, et inimesed ei muutu, väärtused ei muutu, maailm on kindel paik. Lõpuks on ju „Tõde ja õigus” lihtsalt romaan: küll mahukas väärt pentaloogia, kuid mitte kuldvõtmeke eesti rahva hinge avamiseks. Selle tegelased on inimesed, mitte tüüpide galerii, kust tarvitseb vaid endasugune üles leida (või veel hullem: välja valida ja klammerduda) ning tänapäeva Vargamäel koht sisse võtta. Kui nüüd saja aasta pärast hakatakse tänapäeva romaane näidenditeks ümber kirjutama, ei saaks ilmselt praegust pilti inimesest samuti XXII sajandi inimesele üle kanda. Ning kuidas see pilt üldse paistaks, kui seda ei vaadelda romaani kaasaja ühiskonna kontekstis? Kui ma elaksin Platoni koopas ja mu ainuke side reaalsusega oleks nüüdisaegne eesti ilukirjandus, siis ma looks endale sellest ühiskonnast ikka väga teistsuguse pildi, võrreldes selle persooni pildiga, kes näeb varjude tegelikke allikaid. Aga nüüd tundub, et ajan siin ise tõde ja õigust taga – ning seda ma tegelikult teha ei taha –, nii et asun parem asja kallale.

Kiviräha „Karin ja Pearu” ei õigustanud ühtki mu hirmu, mis olid tekkinud sellele vaatamata, et selle näidendi peategelasteks on „Tõe ja õiguse” kaks minu sümpaatsusredeli tipuossa kuuluvat natuuri. Ma ei tea, võib-olla kui näidendi tegelased oleksid olnud näiteks Andres ja Tiina, oleks hammas olnud kindlasti veel pikem. Igatahes, olen jõudnud nüüd jutuga siiamaani, et öelda: Kiviräha näidend „Karin ja Pearu” ei osutunud mitte ainult minu lemmiknäidendiks „Vombati” kogumikus, vaid teoseks, mille läbi lugenuna hakkasin kannatamatult ootama, kes, kus ja millal selle lavastab.

Lavastas selle Aare Toikka VAT-teatris. Nooh, kohe tuleb muidugi meelde „Ingel, ingel, vii mind taeva” samas teatris 2009. aastal, samuti tegijateks Kivirähk ja Toikka, naispeaosas ikka Katariina Unt (tollal Lauk). Ei saa küll öelda, et see meenutus oleks ootusi kuidagi kahandanud. Siiski üritasin minna teatrisse mitte liiga suurte ootustega, sest eks ole teada, kuidas ootused ja elamused kipuvad teineteist nahka pistma. (Küll inimene on ikka primitiivne olend!)

Siiski läks kahjuks nii, et samamoodi, nagu ei õigustanud mu skepsist Kiviräha näidend, ei õigustanud mu lootusi Toikka lavastus. Kohe oli midagi valesti. Võib-olla olen ülekohtune, aga minu arust jäi puudu lavastaja sügavamast empaatiast selle näidendi tegelaste vastu ning käsitletavate teemade suhtes oli tunda mingit üleolekutunnet. Samuti ei tuvastanud ma Raivo Trassi puhul empaatiat oma tegelase Oru Pearu varjatumate isiksusekihtide suhtes, vaid turvalist (üle)mängu pigem pealispinnal. Ainuke, kes paistis oma tegelast mõistvat ja armastavat, oli Katariina Unt: mängis sügava tundlikkusega, mis hajus vaid neil hetkedel, kui näitlejanna oli pandud tegema mingeid ebaloomulikke manöövreid.

Saan muidugi aru, et on keeruline lavastada sellist näidendit, kus kaks tegelast kaks tundi lihtsalt istuvad ja räägivad. Nii-öelda pildiga kuuldemängu esitamise puhul võib mõni mees küsida, miks oli seda lavastajat sinna üldse vaja. Eesti teatris on aga küllalt näiteid just nimelt oivalistest pildiga kuuldemängudest, ja lavastajaid, kes nendega maha saanud, peab imetlema. „Karin ja Pearu” oleks minu ettekujutuses pidanud olema just selline: staatiline, rahulik, väljapeetud dünaamikaga. Loomulikult on Karin ja Pearu väga emotsionaalsed tegelased, kuid Kiviräha näidendis on nende teksti sisemine pinge nii intensiivne, et emotsioonidel poleks mu meelest pidanud olema aega füüsilisteks etteasteteks. Pigem tahtnuks lugeda emotsioone kehahoiakust, pilgust, käte asendist vms. Tõesti häiris, et mõlemad peategelased iga vähegi olulisema lause saateks püsti kargasid ja mööda kohvikut ringi vehklesid, kõiki oma sõnu enam-vähem kukerpallide ja hundiratastega illustreerides. Samuti häiris, et iga stseen, mis vähegi võimalik, oli jandiks keeratud. Ning iga stseen, mis võimaldas pateetikat, oli sellega lausa üle ujutatud. Amplituud oli liiga lai, võnkumise intensiivsus kahandas teksti intensiivsust – ja sellest on kahju.

Lavastuse kavalehel kirjutab Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino, et klassiku loomingus on nii Pearu kui ka Karin n-ö narrilaadsete tegelaste esindajad, irratsionaalsuse kehastajad, kelle roll ja isegi missioon on lükata süžeeliinis käima olulisi arengusuundi ja pöördelisi protsesse. Nii see on, kes vaidleks vastu. Veidi hiljem keskendub Vaino Kiviräha teose spetsiifikale: „Näidendis kohtuvad need kaks romaanikuju omalaadses vahemaailmas, justkui puhkehetkel. „Tõe ja õiguse” teksti tundes võime aimata, et kohvikust lahkumise järel käivitavad mõlemad uusi, ka saatuslikke sündmusi. Kuid näidendis on see pinge neilt maha võetud. Karin ja Pearu mõjuvad Kiviräha tõlgenduses kui näitlejad, kes võivad hetkeks neile antud (ja legendaarseks kinnistunud) rollist puhata ning olla nemad ise”. Just täpselt samamoodi sain mina Kiviräha näidendist aru, kuigi poleks osanud seda nii hästi sõnastada kui Maarja Vaino.

Siin ongi lahendus küsimusele, mis ikkagi oli Toikka lavastuses valesti. Ta ei lasknud Karinil ja Pearul oma rollist puhata, vaid sundis neid oma „Tões ja õiguses” kinnistunud tüüpe edasi mängima. Sellepärast mõjusid ka stseenid, kus tegelaskuju tekst tema rolliga Tammsaare romaanis vastuollu läks, ebaloomulikult. Kõik need Pearu vaiksed meenutushetked ja Karini „liiga arukad” mõtisklused ei hakanud toimima, kuigi Kiviräha näidend andis tegevust käivitava süütevõtme tegelikult meile kätte. Mu ideaalis oleksid lavastuses pidanud kohatult mõjuma hoopis just romaani tüüppearulikud ja -karinlikud kohad, esimese räuskamine ja teise mõni naiivne väljaütlemine: kohatult just sellepärast, et see oleks hetkeks toonud liiga lähedale tõdemuse, kui võlts võib inimese roll tegelikult olla (või kui võltsiks võivad asjaolud ja ümbritsev selle keerata, kui on tegemist tundliku ja sõltuva natuuriga). Kuid need kohad VAT-teatri lavastuses kutsusid just vastupidi saalis esile publiku heakskiidu ja kergendatud äratundmiskahina.

Kuid miks see kõik nii läks, miks kukkus see lavastus välja just selline, nagu kukkus? Eks ilmselt ikka sellepärast, et needsamad ka Maarja Vaino välja toodud Tammsaare tegelaste „legendaarseks kinnistunud” rollid on muutunud eestlastele arhetüüpideks ning on raske, isegi vastumeelne nende taha vaadata. Sest see takistab rippumist nendesamade muutumatute väärtuste küljes, millest rääkisin loo alguses. Süsteemist lahtilaskmine paiskab kõik segi ja viib meid kes teab kuhu. Kui Pearu polegi paha, kas siis Andres pole ka hea? Kui Karin pole ainult pealiskaudne imetlusjanune poolilmadaam, kas see kahandab näiteks Tiina või Krõõda väärikust? Pearu ja Karin kui narrid on turvaline võimalus hoida maailma õiges suunas pöörlemas, ning rõõmus naer, mida VAT-teatri saalis kuulsin saatmas Pearu „Tõest ja õigusest” tuttavat jauramist ja kakerdamist, annab märku, et rahvas tahab traditsioone.

See jutt polnud muidugi nüüd eriline Ameerika avastamine. Selge ju, et inimestele on turvatunnet vaja. On lihtsalt kahju, et need, keda huvitaks Kiviräha teksti sügavamad kihid, kes võiksid sealt endale leida midagi väga olulist, jäävad teatris sellest ilmselt ilma. Muidugi saab alati lugeda näidendit, aga pärast etenduse vaatamist võib-olla paljud seda enam ei tee. Või kui teevad, siis teistmoodi.

Oeh, ei tahtnud nüüd ju öelda, et läks hirmus halvasti see teatriskäik. Mulle tegelikult meeldis väga Katariina Undi näitlejatöö, meeldisid kostüümid, lavakujundus oli normaalne (v.a kardina tagant vallanduv aken-videoinstallatsioon, mis oli kitš kuubis – kahjuks mitte heas mõttes). Ka lavastuse kohta ei saa öelda „halb”, absoluutselt mitte. Tehniliselt oli kõik hästi, ja kui seda võtta teistsuguse loona, kui mina näidendist lugesin, oli see igati korralik. Kindlasti oli ja on see paljudele hea ja naljakas, lahutab meelt ja paneb mõtlema samal ajal – täpselt see, mida paljud teatrist just otsivad ja ootavad. Mulle tundus see halb lihtsalt sellepärast, et oli vale. Mul oli kahju sellest potentsiaalist, mis mattus laval liigse võimlemise alla. Seepärast pole ma arvustuses öelnud midagi ka näidendi/lavastuse sisu kohta, sest ma ei oska nendest kahest ühte lugu kokku panna, tekib liiga palju lahknevusi. Jäägu siis seekord nii, ja loodan, et seda näidendit lavastatakse veel. Kui meil on juba rohkem „Karini ja Pearu” lavastusi, on ka see Toikka oma ju täiesti omal kohal. Igaühele oma. Siiski vabandan tegijate ees, et olen nende kallal nii jubedalt vingunud. Kurb küll, kui teatrikriitik on nagu Karin, kellele teater on muutunud Indrekuks, keda ta armastab nii palju, et ei jää temaga enam sugugi rahule. Hehe, aga õnneks olen ma siiski Pearu – ning Andres (teatri sümbol siis) on minu silmis alati au sees, lihtsalt vahel ei klapi tema tõde ja õigus minu omaga. Aga kui teisepere isa vastu tuleb, võtan mütsi alati maha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming