Tšehhov, kildudeks kukkuvad tassid ja Veerakesed

Jaanus Kulli, Õhtuleht

Erki Aule on „Veerakesega” tabanud ära midagi väga tšehhovlikku.Oma Lava ja Von Glehni teatri „Veerake”, autor Anton Tšehhov, dramatiseerija ja lavastaja Erki Aule, kunstnik Eve Ormisson, muusikaline kujundaja Peeter Rebane. Mängivad Tõnn Lamp, Raivo Rüütel, Külli Reinumägi ja Janek Sarapson. Esietendus 23. IV Von Glehni teatris.

Kõik me mäletame Lev Tolstoi „Anna Karenina” esimesi ridu: „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu”. Ma ei tea miks, aga see lausa krestomaatiliseks saanud tees meenus Oma Lava ja Von Glehni teatri ühistöös sündinud lavastust vaadates. Võib-olla sellepärast, et pealkirja „Veerake” alla mahtuvad pildid on omamoodi lood õnnetust armastusest, sellest, kuidas armastust ära ei tunta või ei osata seda hoida.
Ent võib-olla hoopis sellepärast, kuidas Tõnn Lamp (õnneliku?) Ognjovina silmade särades natuke räämas ja nostalgiahõngulises, kunagise Nõmme kino Võit saalis astub esimese ehk siis nimiloo „Veerake” avastseenis publiku ette, ühes käes purk marineeritud tomatitega, teises rihmaga kinni köidetud pakk raamatutega. Nii nagu paljud Tšehhovi tegelased on natuke lapsikud ja naiivsed nii oma õnnes kui ka üksilduses, nii võib mõnelegi tunduda lapsik või lihtsustav tõdemus, et juba eespool viidatud rihmaga kinni seotud raamatupakis või suures hapendatud tomatitega purgis on midagi slaavilikku, aga ka Tšehhovile omast. Miskipärast on see väga tšehhovlik.

Tšehhovi „väikene inimene”
Kas siit edasi peaks jõudma otsekohe Tšehhovi loomingu peategelase, „väikese inimese” juurde. Tõnn Lambi Ognjov annab siin tõepoolest mõnes mõttes kätte võtme „Veerakese” tegelaste juurde, nagu tegelikult ka Külli Reinumäe Veera. Nad kõik unistavad, armuvad, armastavad, pettuvad ja petavad. Iseennast ja teisi. Nad kõik on kuidagi harali, liimist lahti, üksinda oma armastuses, üksinda oma hirmudes armastuse võimalikkuse või selle puudumise pärast. Ühesõnaga, lihast ja luust Tšehhovi tegelased, keda oleme kordi ja kordi näinud varem kinoekraanil või teatris, kes aga viivad meid oma inimlike nõrkustega ikka ja jälle küsimuste juurde, mis puudutavad elu põhiväärtusi.
Kui nende küsimuste juurde jõutakse laval piinlikult illustreerivalt, pealispindselt ja ühemõõduliselt, tekib loomulikult küsimus, miks ja kellele. „Veerakese” puhul ei juhtunud seda kordagi.
Eriti suvelavastuste puhul on räägitud kohavaimust. Viimaste aastate teatrielamuste kohavaim andis ennast ilmselgelt kõige rohkem tunda „Titanicu orkestris”, mida mängiti ja eeldatavasti mängitakse ka sellel suvel mahajäetud Tapa raudteejaamas. Selle näite kõrval ongi kõige kummalisem, kui orgaaniliselt sobib Tšehhov mahajäetud kunagisse kinosaali. Võib-olla sellepärast, et mitmedki lavastuse tegelased õhkavad kolme õe kombel „Moskvasse, Moskvasse, Moskvasse!”. Ära sellest hallist ja igavast provintsist, kus midagi ei muutu ei inimeste hinges ega tegelikkuses, kus aeg on seisma jäänud. Seejuures ahmib teine osa tegelastest hinge vaikust ja üksindust, mida pakub just provints.
Nende pigem siiski olmeliste, provintsist välja ihkavate küsimuste kohal kõrgub aga armastuse teema, täpsemalt inimese vajadus armastuse järele. Kuid paraku, nagu Tšehhovil ikka, jääb see armastus tihti ühepoolseks, mis toob kaasa ettearvamatu käitumise, traagika ja enesealandamise.
Küllap ei ole Erki Aule juhuslikult valinud lavastuselegi pealkirja andnud „Veerakest” esimeseks pildiks. Öelda, et see on järgmiste piltide üldistus, oleks ilmne liialdus, aga nii temaatika kui ka üldtonaalsuse, nii karakterite kui ka isegi ruumi mängulisuse mõttes annab see sihi kätte. Üdini heasüdamlik, naiivne, lapsik ja teatud mõttes ehk isegi piiratud silmaringiga või pimedusega löödud Ognjov kumab läbi teistes piltides mõnes teiseski tegelaskujus, aga ikka ja jälle Tõnn Lambi kangelastes.
Siinkohal vajab selgitamist, et lavastuse kõik osatäitjad (Külli Reinumägi, Tõnn Lamp, Janek Sarapson ja Raivo Rüütel) kehastavad viit tegelast. Kindlasti on midagi ühist ka kõigis „Veerakese” tegelastes, nagu üleüldse Tšehhovi tegelastes, kes oma naiivsetes unistustes ja lootustes usuvad, et kusagil kaugel on parem ja see õige armastus. Kui Tõnn Lambi tegelased on ennekõike nooruslikud uljaspead, seejuures otsustusvõimetud ja pimedusega löödud ning võtavad elu pigem kui mängu, siis Janek Sarapsoni tegelased on ehk elukogenumad, kavalamad ja alatumad. Vähem armastusest, rohkem (pseudo)filosoofiast kõnelevad Raivo Rüütli kehastatud tegelased. Rüütel on teiste tegelastega võrreldes tublisti karikeeritum, mis küll ei tähenda, et ta langeb ansamblist välja. Sisuliselt on see igati põhjendatud ja füüsiliselt mõnuga jälgitav, kui ta erilaadsetes rollides vanamehena oma monoloogides üle lava tatsab. Küll häiris kohati Rüütli diktsioon, seda eriti viimases pildis, kus ta kehastab purjakil isa.
Lavastuse raskuspunkt on  kahtlemata Külli Reinumäe õlgadel. Mitte selles mõttes, et tal oleks rohkem rolle, vaid et tal tuleb mängida  kolme mehe vastu. Olla pidevalt kaks tundi laval ja kehastada viit erisugust naist on kahtlemata väljakutse igale näitlejale. Reinumägi tuleb ülesandega kenasti toime, suudab oma mängus välja võluda eri naistüüpe, karaktereid, situatsioone. (Kui ta „Veerakeses” ainult kohtlaselt naeratab, kuulmata sõnagi, mida Ognjov talle jutustab, siis eriliselt ilmekaks mängib ta ennast loos „Elav kaup. Boamadu ja küülik”, kui ta laua ääres silmi pööritades barankasid närib.)

Teatriks napid võimalused
Nagu juba öeldud, lisab lavastusele erilise aura Võidu mahajäetud ja natuke räämas saal oma lava ja rõduga ning kogu selle ruumi on lavastaja teatri nappe võimalusi arvestades oskuslikult ära kasutanud. Ilusa töö on teinud kunstnik Eve Ormisson. Juba kinosaali teisele korrusele tõustes märkab silm kõikjal teetasse, mis loovad sissejuhatava meeleolu. (Tšehhov ilma teejoomiseta ei oleks ju mõeldav!) Teetass saab märgilise tähenduse, kui ühes pildis vaibale kukkudes kildudeks puruneb – portselan on sama habras kui armastus.
Lausa geniaalne on voodistseeni lahendus loos „Õnnetusest. Kiri õpetatud naabrile”, kus voodit imiteerib lava eesservale püsti aetatud madrats, millele seljaga toetudes Sofja Petrovna ja Andrei (Tõnn Lamp) nii-öelda magavad. Efektne on stseen, kus punasest lahtitõmmatavast vihmavarjust pudenevad välja kirjad.
Igatahes on Oma Lava, Von Glehni teater ja lavastaja Erki Aule Võidu vanas kinosaalis tabanud ära midagi väga tšehhovlikku: sõna, ruumi ja muusikalise kujundusega on suudetud luua lausa lummav atmosfäär ning edasi antud muljetavaldav lugu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming