Teha teatrit, millel oleks tähendus tänases ajas ja siin saarel

K?ud Margot Visnap

   

Juhib ja teeb teatrit:

Piret Rauk Natalja Petrovna rollis Kuressaare Linnateatri uuslavastuses “Kuu aega maal”.  

 

Piret Rauk: Oleme rajult tööd teinud – puhkamata ja magamata ööde hinnaga.

 

Oled juba ligi aasta juhtinud Kuressaare Linnateatrit. Sirp küsib sinult hilinenult: miks otsustasid Saaremaale tulla ja teatrit juhtima hakata? Küllap oled sellele küsimusele vastuseid andnud küll ja veel, aga hilinenud pole see kindlasti selles mõttes, et aeg on edasi läinud ja tahaks teada, kuis vastad sellele küsimusele täna.  

Soov Saaremaale tagasi tulla oli mul teatrikoolist saati. See oli kogu aeg nagu mingi “teine võimalus”, mis annab lootust vana rada pidi edasi minna. Minu ema- ja isapoolne suguvõsa on teada Põhjasõjani välja – põlised saare inimesed. Miks teater? Ju puudus mul julgus teatrist loobuda. Ja usk sellesse, et see on võimalik.

 

Ühe sinuga tehtud intervjuu pealkiri oli: “Saja päevaga ei sünni veel teatrit”. Ma ise ka ei usu, et saja, kolmesajagi päevaga teater sünniks. On sul nüüd juba mingi teadmine, mis suunas Kuressaare Linnateater liikuma peaks?

Selle teatri mudel ei ole Ugala ega Endla. Ka mitte Rakvere teater. Usun, et mingi pilt saab selgeks 3 – 5 aastaga. Tekib normaalne töörütm, kujuneb koosseis. Endale ütlesin siia tulles, et esimesel aastal on ainult üks märksõna:  “Pane!”  Oleme rajult tööd teinud – puhkamata ja magamata ööde hinnaga. Nüüd on aeg rehnutit pidada.

 

1935. aastast tegutses Kuressaares kutseline teater. Siis tuli pikk-pikk paus. Millest mõtled täna, kui 2006. aasta on (juba) lõppemas? Kas kutselisel teatril on Kuressaares tulevikku?

Päris nii ei saa öelda, et oli paus. Kui Kuressaare teater 1952. aastal kinni pandi, jätkas teatritegemist kultuurimaja näitering, millest kujunes välja Saaremaa rahvateater, üks Eesti tugevamaid ja tunnustatumaid isetegevusteatreid. Ma ei oska täna öelda, kas see teater saab olema kutseline või poolkutseline või… Vägisi teatrit ei tee ja kiiresti ei kujune midagi. Tahame teha teatrit, mängida lavastusi, millel oleks tähendus tänases ajas ja siin saarel.

 

Kes Kuressaare Linnateatrit toetab – Eesti kroonides?

Linnateatrit toetavad Kuressaare linn ja kultuuriministeerium.  2006. aasta teatritegemised on teoks saanud tänu Kultuurkapitalile. Siiani on linn katnud maja ülalpidamiskulud ja andnud palgaraha, kultuuriministeeriumi toetus 2006. aastal oli 337 000 krooni. 2007. aastal on ministeerium meile lubanud 700 000. Ka linna osa suureneb, eelarve kasv peaks olema miljoni krooni piires.

 

Ja vist juba lahjaks jäänud küsimus, kui arvestada, et paljud Eesti teatrid on rahahädas; viimati kurtis rahamure üle Von Krahli teater. Kuidas  toime tulete?

Mis siin ikka kurta, kui juba teised teatrid nagu Von Krahl või VAT peavad hakkama saama sellega, mis antud. Töötame nende võimalustega, mis meil on. Ei ole ju mõtet unistada mitmetest miljonitest, kui on teada, et see pole reaalne.

 

Kui suur on teie teatri loominguline ja tehniline koosseis?  Milline võiks see koosseis olla ideaalis?

Kuressaare Linnateatri palgal on praegu viis inimest. Heli- ja lavameister saavad palka Kuressaare Kultuurivarast (siin linnas loodud haldusüksus, mis teenindab kultuuriasutusi). See on hetkel probleem. Kui teater võttis vastu ainult külalisetendusi, siis see süsteem toimis. Sel aastal, seoses omalavastuste väljatoomisega, on tekkinud olukord, kus meie helimeistril on liiga palju tööd. Teater vajab oma tehnilist meeskonda.

Meil ei ole veel palgal ühtegi näitlejat. Arvan, et meie trupp saab olema kahe-kolme palgalise näitlejaga.

 

Millised on Saaremaa päälinnas teatritegemise ja -vedamise suuremad mured? Aga rõõmud ka?

Hakkan vist ennast juba kordama, aga… See maja, mis nime poolest on Kuressaare Linnateater, on oma ülesehituselt nagu üks korralik klubi või hää kultuurimaja. Selles süsteemis on teatrit teha raske. Aga meil on õnne olnud. Suvi läks väga hästi.

 

Järgmine Kuressaare Linnateatri uuslavastus?

Järgmine esietendus on 6. detsembril, esietendub Hans Christian Anderseni “Väike Merineitsi”, mille lavastab Aare Toikka ja mis saab teoks koos VAT-teatriga.

 

 

 

 

Linnus või Disneyland

 

 

Kuressaare kindlus ja ta spaad on kaubamärk, tänane turismiikoon. Vennad soomlased ja veidi kaugemad vennad rootslased ja sakslased tulevad siia selleks, et tervisekeskustes mulistada ning selle kõrvale fotoaparaadiga ajaloo võimast jälge hammustada.

Tänane reegel number üks on ju see, et kõik tuleb maha müüa. Kui muud ei ole müüa, siis kas või see, mida päriselt osta ei saa – näiteks imeline vaade kuskile. Nad ütlevad, et miljonivaade. Ning aastakese pärast tuleb järgmine kinnisvaraarendaja ja arendab su miljonivaate ette uue betoonkärje ning müüb sama vaadet uuesti.

Rakvere linnus on mu jaoks muutunud Disneylandi-laadseks paigaks. Vaata, kõike saab teha ju mitut moodi – ka meelelahutust, atraktsiooni ja palagani. Kas lihtsalt nii, et oleks šõud ja möllu, või siis sisu ja sügava traditsioonitunnetusega, kuidagi haridusliku eesmärgiga. See on muidugi raskem, nõuab rohkem aega ja kukub Disneylandi kõrval kuidagi vähem atraktiivne välja. Aga seda saab teha.

Saaremaa muuseum ja kindlus on valinud üldse teise tee, pole sääl õigupoolest mingeid atraktsioone, kui lõvi möiratused vangiaugu kohal välja arvata, vaid tõsiseltvõetav ajalooülevaade, lisaks loodusmuuseumi osa ning kunstigaleriid. Disneylandi funktsioon on jäetud spaadele. Raha siis ju ka, ütleks mõni. Aga ega Disneylandi kuld pole ju muud miskit kui toosama härjapõlvlaste oma. Teate, see kaob tegelikult käest ära, muutub prahipuruks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming