Tegelikkuse ja laste õiguste vahel haigutab kuristik

MARGOT VISNAP

Möödunud nädalal külastas Eestit lausa märkamatult Rootsi tippteater Orion, kelle lavastusest ?Lapse õiguste konventsioon? said osa vaid vähesed väljavalitud.

?Laste õiguste konventsioon?, lavastaja Lars Rudolfsson, kosüümid Kersti Vitali, helilooja Svannah Agger. Osades Tove Sahlin, Richard Ahlman, Lydia Flores Garcia, Julia Alenius Navlet, Malin Wetterqvist, Dag Adersson, Nina Akerlund, Martin Hasselgren, Niklas Lindgren. Muusikud Savannah Agger (saksofon, flööt), Leo Svensson (tðello), Kristina Aspeqvist (löökriistad). Esietendus Orionis 2003. aastal 1. märtsil.

Läinud reedel Tallinna Linnateatri Taevalaval nähtud rootslaste võimsast lavastusest saadud selle aasta isiklikku tippteatrielamust tumestaski vaid üks asjaolu, et sellest vaimustavast lavastusest sai osa nii vähe teatrirahvast ja -huvilisi. Orion andis Tallinnas vaid kaks etendust ja vähemalt reedeõhtusel etendusele mahtunuks julgelt veel paar-kolmkümmend külastajat (kuuldavasti oli ruumi ka neljapäevasel etendusel). On lihtsalt tuline kahju, kui sulle tasuta koju kätte tuuakse, julgen kindlalt väita, maailmatasemel tippteater, ja seda nii vähe praktikuid-kriitikuid-teatrifänne näha saab. Ei taha küll Rootsi saatkonna kultuuriosakonnale midagi ette heita, sest teavitatud oli kõiki suuremaid meediaväljaandeid ja teatreid, pigem võinuks ajakirjandus seda teatrivisiiti rohkem võimendada. Tegu oli väga erilaadse, põneva, sotsiaalse teatrilaadiga, mida minu mälu järgi koduses Eestis pole näha saanudki. Meie ees avanes julm ja valus pilt sellest, kui räiges vastuolus on laste kohtlemine (nii Rootsis, aga ilmselt kogu maailmas) ÜRO poolt vastu võetud laste õiguste konventsiooniga. Ja see sõnum edastati vaatajale kahetunnise lavastuse jooksul vaid pantomiimikeeles. Kogu lavastuse sõnaline osa piirdus vaid konventsiooni artiklite ettelugemisega (mis on all ka ära toodud). Iga artikli peale oli üles ehitatud erinev lugu-sündmus-olukord, mis illustreerisid laste ahistamist ja väärkohtlemist julmas alastuses. Ometigi oli lavastuse tonaalsus kuidagi helge ja soe, kuigi tekitas tõsiseid ja süngeid mõtteid.

Minu esimene kohtumine Orioniga leidis aset 1991. aasta kevadel, mil nägin Stockholmi lõunarajoonis sajandialguse metallitöökojas August Strindbergi ?Unenäomängu? (sellegi lavastaja oli Lars Rudolfsson). See oli mu esimene kokkupuude projektiteatriga, kel tuli hiiglaslike dotatsioonidega riigiteatrite kõrval tunduvalt raskemates finantsoludes vee peal püsida. Ja nagu Rudolfsson siinseski intervjuus mainib, oli algus raske. Mäletan kodusest, veel ju alles nõukogudeaegsest teatrisüsteemist tulnuna jahmatust, et nii suurepärast teatrit loova grupiteatri kontor mahtus ära vaid ühte tuppa.

Strindbergi ?Unenäomäng? tõestas, milliseid fantastilisi võimalusi pakub metallitöökojast teatrisaaliks (black-box?i tüüpi loomulikult) kohendatud mänguruum erineva atmosfääri loomiseks. Rudolfssoni tõlgendus meenutas korraga nii 70ndate Toominga ülevaid metafoore, Komissarovi rämedat väljakutsuvust, Karusoo sotsiaalset närvi kui ka Nekroðiuse teatri kujundlik-psühholoogilist mängu. Kõige hämmastavam oli lavastuse finaal, kus Indra tütar tagasi taevariiki läheb sõnadega ?Ei ole kaugel tund, millal ma tule läbi jälle eetrisse tõusen?? , millele Klaassepaks kehastunud maag, kelle imeteod (tuleneelamine, naeltel lamamine jmt.) oli nelja tunni jooksul sündmustikule mingi teispoolsuse aura loonud, saatis Indra tütre taevasse. Jämeda trossiga tõusis tehasehoone lae alla mustkunstnike traditsiooniline must kast (kirst?), valgesse riietunud Indra tütar sees. Maag süütas kasti ja see põleski taevasse tõustes ära ? vaatajate silme all ?tõusis tüdruk tule abil jälle eetrisse?. Tollasele lavatõlgendusele sobis hästi Strindbergi enda iseloomustus: ?Tegelaskujud lõhestuvad, mitmekordistuvad, kattuvad, haihtuvad, tihenevad, valguvad laiali, koonduvad.?

Aga nüüd ?Laste õiguste konventsioonist?: selleski tundis ära Rudolfssoni käekirja, ent tõepoolest, nagu ta isegi mainib, on see arenenud pehme, kuid ülimalt kõneka plastilisuse suunas, ent on endiselt säilitanud sotsiaalse närvi ja teravuse. Kui mõelda hiljuti lavakunstikoolis nähtud Saða Pepeljajevi ?Kolmele õele?, milles domineeris ju ka valdavalt liikumine, siis Pepeljavi loomulikult põnev stiil on tunduvalt tantsulisem, jõulisem, füüsilisem ja higilõhnalisem. Mis kahte lavastust ühendab, on vahest Pepeljajevi kreedo: teha intellektuaalset teatrit.

Ka Orioni üheksa noort näitlejat suutsid kümmekonnas lavaloos (erinevad laste väärkohtlemise juhtumid) esindada intellektuaalse, kuid sotsiaalselt intellektuaalse teatri platvormi. Fantastiliselt kiire ümberkehastumisega (ka riietumisega) esitati erinevaid lugusid, mis väljendasid laste muresid, varjatud hirme ja komplekse ning, mis kõige olulisem, täiskasvanute maailma poolt peale surutud elustereotüüpe, mis vaatajate ette loodud situatsioonides mõjusid väärastunult, isegi võikalt. Laste ahistamine koolis ja perekonnas ning ühiskonnas laiemalt, nende jõhker seksuaalne ärakasutamine ja laste vastu suunatud vägivald, narkomaania, suhtumine puudega lastesse ? kõik need teemad kanti ette ülimalt väljendusrikkalt, valusalt ja mingis kummalises vaikses, pehmes atmosfääris, mis võimendas jällegi tegelikkuse ja laste õiguste vahel haigutavat kuristikku. Oli hetki, mis oma pikkade, pingeliste-emotsionaalsete pausidega panid terve saali hinge kinni pidama ? ja näitleja ilmes-pilgus väljendus arusaadavalt, mis toimub lapse hinges. Eriti traagiliselt mõjus teises vaatuses nn. missivalimise lugu, kus noored tüdrukud abitult ja hirmunult oma kehavõlusid välja pakkusid, mis arenes edasi väikeste missikandidaatide vägistamiseks, milles oli otsest, ent kujundlikku võikust (suguühe mikrofoniga, mehe jala ehk siis peenise masseerimine jne.).

Missivalimine-vägistamine kujuneb edasi tüdrukute narkosõltuvuseks ? see stseen oli kõnekam kui ükskõik milline narkomaaniat ennetav propagandavoldik. Sama vapustavalt mõjus ka laste kasutamine sõjaväes ? kontrasti võimendas asjaolu, et sõjaväedrilli oli pandud tegema imikud. Lavastus tõestas, et andekas näitetrupp on võimeline andma jõulise sõnumi edasi vaid liikumise, pantomiimi, häälitsustega. Samas igatseks Orioni esituses näha ka mõnd sõnalavastust.

Etenduse lõpus kommenteeris üks vähestest saalis viibinud teatraalidest Heino Seljamaa Orioni lavastust:?On rõõm näha näitlejaid, kes teevad oma tööd andumusega ja täie tõsidusega. Kui lihtne oleks sellises lavastuses minna publiku naerutamise lõksu.? Mille peale üks trupi liikmetest vastas: ?Me ei saa seda teha. Me oleme nii kaua koos olnud, et kui keegi seda teeks, siis me kutsuksime ta kohe korrale.?

Võib-olla pole veel hilja kutsuda Orion seekordsele ?Talveöö unenäo? festivalile?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming