Teatriuudistaja

 

  Kuidas klaarida arved kommunistliku minevikuga? VAT-teatris esietendub täna tuntud poola kirjaniku, filmistsenaristi ja produtsendi Wojciech Tomczyki riikliku preemiaga pärjatud lavalugu „Nürnberg” (2005), milles mängib peaosa Aarne Üksküla, teistes osades Katariina Lauk ja Tiina Rebane. Esietendusel viibib ka autor, kelle näidend püstitab teema: kas, miks ja kuidas peab arveid klaarima kommunistliku minevikuga. Näidendi on eesti keelde tõlkinud Hendrik Lindepuu, lavastaja on Aare Toikka, kunstnikutöö tegi Hardi Volmer. 

„Nürnberg” keskendub ohvrite ja tagakiusajate suhetele. Noor ajakirjanik Hanka külastab pensionipõlve pidavat sõjaväe vastuluure polkovnikut Stefan Kolodziej’d. Ta tahab saada informatsiooni ühe vastuolulise saatusega ohvitseri kohta. Kuid Stefanil on teised plaanid: tema tahab rääkida oma lugu. Lugu, mis on ajakirjaniku eluga kahtlaselt läbi põimunud.  Mis ikkagi juhtus Gdanski laevatehases 14. detsembril 1981, sõjaseisukorra teisel päeval?  Mis salapärane minevikusündmus ühendab noore ajakirjaniku ja vana luuraja saatused? Kas erupolkovnik leiab oma „Nürnbergi”?

 Loo autor Wojciech Tomczyk ütleb nii: „Mind huvitas psühholoogiline protsess, kolme läbipõlenud inimese vastastikused suhted, samuti nende suhted Poola Rahvavabariigi ajalooga. See viimane on erakordselt huvipakkuv, lausa eksootiline, sest ehkki sellega tegelevad paljud, on see suures osas meie jaoks ikka tundmatu. Mind ei huvitanud seega mitte niivõrd eriteenistused, vaid manipulatsioonimehhanism, mida kõigele lisaks kasutatakse niisama, ilma põhjuseta. Aga kellegi manipuleerimiseks ei pea olema luureohvitser. Iga päev võime veenduda, et meie avalik elu on mingi kummituslik illusioonide teater, täielik fiktsioon.” „Nürnberg” esietendus Poola Rahvusteatris 2006. aastal ja on suure menuga mängukavas tänini.

 

Rakvere teater otsib toole, mängu ja elujanu

Laupäeval, 19. aprillil  esietendub Rakvere teatri suures saalis Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi romaani „Kaksteist tooli” värvikas ja julge teatritõlgendus. Särava vene kirjandusduo vaimuka teksti töötles lavakohaseks Rakvere teatri verivärske lavastaja Jaanika Juhanson. Ippolit Matvejevitši kehastab Rakvere teatri grand old man Peeter Jakobi, tema kõrval seisab Ostap Benderina Margus Grosnõi. Ülejäänud kirevat ja veidrat tegelaste galeriid kehastavad Marin Mägi, Tiina Mälberg, Erni Kask, Peeter Rästas ja Eduard Salmistu. Jõulise ja minimalistliku lavaruumi kujundas teatri peakunstnik Erki Kasemets, valguskunstnik oli Priidu Adlas ja kostüümid lõi Kalle Aasamäe.

Eelmisel kevadel TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lavastajana lõpetanud Jaanika Juhanson oli juba  teatriõpingute ajal tuntud kui mittekonventsionaalne katsetaja. Üks tema viimaseid elavat vastukaja leidnud lavatöid oli möödunud augustis Von Krahli teatris Teatrilabori korraldusel etendunud Villu Tamme „Haned võlgu”. Ka „12 tooli” puhul hoiatab lavastaja, et kindlasti ei leia publik lavalt raamatu ajastukohast illustratsiooni, vaid teatrimängu Ilfi ja Petrovi motiividel: „See on maailm, kus mängida tuleb 100 ja elada 200 protsenti. Lavastuse puhul ei maksa taga ajada meele kokku panekut, vaid just kuni absurdini meelte lahutust. Meelelahutust. Fantaasiamaailma, kus tunded on säravalt üheülbalised ja ülbelt naiivsed. Värvilised ja lenduvad nagu õhupall või seebimull. Ja samavõrra kirbelt ja kurvalt katkevad. Aga tore on, et ilus oli. Ja et rõõmsad ja värvilised ulmad on omased igale inimesele, vanusest või taustast hoolimata. ”

 

Alustab jagatud mõtete sari

Eesti Teatri Agentuur kutsub  kutsub 18. aprillil algusega kell 11 huvilisi jagatud mõtete sarja esimesele kohtumisele teemal „teater | positsioon”, mis toimub Okupatsioonide muuseumis.

Jagatud mõtete sari „teater | …”  toimub kaks korda aastas ja seab eesmärgiks viia kokku aktuaalsed teatrit puudutavad küsimused, mille üle arutlemiseks igapäevatöö kõrval aega ei jää, ning inimesed, keda üldjuhul neil teemadel sõna võtmas ei kuule. Nii ongi üks pool sarja pealkirjast alati „teater”, kuid mõisted teisel pool eraldavat kriipsu aegruumis muutuvad. Kusjuures teine teisele poole kriipsu jäävad sõnad pole ilmtingimata vastandlikud, pigem on nende suhetes samasugust ambivalentsust nagu lava ja publiku vahel.

Ei ühiskond ega teater pole muutumatud suurused, nagu pole konstantne nendevaheline suhe. Viimased paarkümmend aastat on näinud olulisi poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid nihkeid ning on lühinägelik arvata, et teatrit need muudatused ei mõjuta. Eesti Teatri Agentuur kutsub inimesi eri valdkondadest vaatama neile liikumistele otse silma ning küsima endalt, milline on teatri positsioon tänapäeva Eesti ühiskonnas ning kuidas ja miks see on viimasel ajal muutunud.

 

Ajakava

11 Avasõnad

Piret Kalju „Teatri positsioon ühiskonnas: enne ja nüüd”

Margus Allikmaa, „Teater algab… juhist”

David Vseviov „Positsioon ja poos”

12.35  Kohvipaus

13.15  Mart Koldits, „Viies hooaeg teatris”

Hanno Soans „This is so contemporary…” (Tino Seghal)

Juhan Kivirähk „Teatri roll arvamusliidrina: sotsioloogi pilguheit teatri positsioonile ühiskonnas”

Jüri Makarov „Milline on õige piletihind?”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming