Teatritegijad, minge tänavale, koolidesse, vanglatesse

James Thompson: „Rakendusteater esitab väljakutse arvamusele, kes võib olla kunstnik ja kes mitte, ning seejuures ei muutu demokraatlikumaks mitte ainult kunstniku, vaid ka kunsti mõiste.“

ANNELI SARO

Septembri algul korraldati Tartu ülikoolis Nüüdiskunstide Uurimise Assotsiatsiooni (Association for the Study of the Arts of the Present) sümpoosion „Oleviku alternatiivid“, kus ühe peaesinejana astus huviliste ette rahvusvaheliselt tunnustatud rakendusteatri lavastaja ja Manchesteri ülikooli professor James Thompson.

Milline on teie teatrialane ja akadeemiline taust?

James Thompson: Teismelisena olin tihedalt seotud noorte- ja muusikateatriga. Niisiis alustasin harrastusnäitlejana, aga tegin vahel kaasa ka professionaalide lavastustes. Seejärel lõpetasin Manchesteri ülikooli kombineeritud õppekava alusel: see oli põhi- ja kõrvaleriala omalaadne kombinatsioon, tänapäeval sellised õppekavu enam eriti ei ole. Minu põhieriala oli poliitika ja kõrvaleriala teater – nii oli see alguses, ent siis vahetasin need omavahel ära. Õppisin palju teoreetilisi ja analüütilisi aineid, kuid see õppekava pakkus vähe praktikat. Lõpetamise järel õppisin veel aasta magistrikava alusel kogukonnateatrit (community theatre).

Varsti pärast seda asutasin koos kolleegidega väikese teatritrupi, et teha poliitilist tänavateatrit ehk aktivismiteatrit (activity theatre). Samal ajal hakkasin töötama kriminaaljärelevalve all olevate noortega, tegin nendega töötube, teatrimänge ja väikeseid improviseeritud lavastusi nende elust.

Kas see oli teatraalile tol ajal tüüpiline või pigem ebatavaline asjade käik?

Pigem ebatüüpiline, sest 1980. – 1990. aastate vahetusel kaotasin huvi näitlemise vastu. Enne ülikooli astumist veetsin vabatahtlikuna kuus kuud Sri Lankal ning hakkasin seal mõtlema poliitikast – sellepärast ühendasingi oma õpinguis poliitika ja teatri. Man­chesteri ülikoolis õppides paluti ühel mu õppejõul teha Strangeway meestevanglas mõned teatri töötoad. Meie, neli-viis tudengit töötasime terve nädala umbes 20 meesvangiga kongides, luues teatrimänge, improvisatsioone ja lõpuks protsessidramaturgial põhineva väikelavastuse. Oli päris raske. Kuna publik lavastust vaatama tulla ei saanud, tegime sellest väikese filmi.

See kogemus muutis minu arvamust poliitilisest teatrist, kus räägiti küll uutest kogemustest, uuest publikust, allasurutud kogukondadest ja vaigistatud häältest, ent tegelikult rühm üliõpilasi lihtsalt esines teiste üliõpilaste ees. Sain aru, et tõeline proovikivi ei peitu riigi muutmises, vaid töös heterogeensete rühmadega, kus on eri rassist ja vanuses inimesed, ning et teatri tõeline jõud on nende inimeste ja selle keskkonna muutmises.

Siis hakkas välja kujunema ka minu arusaam rakendusteatrist (applied theatre). 1990. aastate algul oli Suur­britannias mitmeid teatritüüpe – teater kogukonnas ja kogukonnaga, teater arengu heaks (nt Aafrikas) jm –, kuid rakendusteater võimaldas tuua kõik need nähtused kokku ja panna omavahel suhtlema. Näitlejate ja vaatajate, kutseliste ja amatööride vaheline piir ei olnud siin määrav.

Kuid selles mõistes oli ka omajagu irooniat: ülikoolis õpetati rakendusmatemaatikat, rakendustehnoloogiat jms, kuid meie tõime selle populaarse sõna teadusest teatrisse. Selles oli ka eneseirooniat, sest ülikooli black box’is tehti väga avangardset teatrit, kuid sellel puudus igasugune seos ümbritseva maailmaga. Meie kutsusime teatritegijaid lahkuma oma eebenipuust tornist ning minema tänavale, koolidesse, vanglatesse. Mõnikord on oluline institutsioon (näiteks teater koolis), teinekord osaleja või kogukond (näiteks teater puudega inimestega), vahel aga teema (lavastused narkootikumidest või vägivallast).

Teatriuurija Baz Kershaw on väitnud, et rakendusteater on seotud klassivastuoludest välja kasvanud ühiskonnaga – selles on oma tõetera sees. Kuid teiselt poolt esitab rakendusteater väljakutse arvamusele, kes võib olla kunstnik ja kes mitte, ning seejuures ei muutu demokraatlikumaks mitte ainult kunstniku, vaid ka kunsti mõiste. Üks minu lemmiknäide selle kohta on teater DIY, kus mängivad intellektipuudega inimesed, kes on teinud hämmastavaid lavastusi. Mõnes mõttes on neid etendusi hirmutav vaadata, sest keegi ei tea, mis juhtuma hakkab, kuid väga huvitav on ka. Nõuab väga palju aega ja vaeva, et tekitada neis inimestes piisavalt enesekindlust lavale astumiseks, kuid see on omamoodi poliitiline teater.

 

Kas rakendusteatri puhul pole üks keskseid küsimusi, kes keda esitab, representeerib ning kuidas ta seda teeb? Sellepärast tundub mulle rakendusteater huvitav ka esteetilisest vaatenurgast.

Ma ei usu, et saame rääkida mingist kindlast rakendusteatri esteetikast, kuid tihti pannakse rakendusteatris proovile vastuvõtja. Üks mu sõber töötas Man­chesteris noorte põgenikega ja tegi nendega väga naljaka lavastuse, kus noored ekslevad lennujaamas. Paljudele vaatajatele lavastus ei meeldinud, sest seal ei olnud ühtegi viidet olukorrale Lähis-Idas, sõjale või põgenike probleemidele – see ei vastanud üldse nende ootustele. Ent põgenikud ise ei tahtnud rääkida oma masendavatest läbielamistest, neile toimis see lavastus eelkõige vabastava kogemusena.

Rakendusteatris rõhutatakse, et väljastpoolt tulev inimene ei tohi kogukonnale, kellega ta töötab, lugu valmis kirjutada, vaid peab küsima, missugune on nende lugu või millist lugu nad tahavad rääkida.

Kas räägiksite lähemalt, milline nägi välja teie töö projektiga „Sõja asemel“ („In Place of War“)?

1990. aastatel olid minu peamisteks inspiratsiooniallikateks brasiilia rakendusteatri looja Augusto Boali kaks raamatut: „Rõhutute teater“ ning „Mängud näitlejatele ja mittenäitlejatele“. Sealt sain rakendusteatri tehnikad ja metodoloogia. Boal on süstematiseerinud kõik mängud ja tehnikad, mida ta kasutas oma töös mittenäitlejatega, et need õpiksid tundma oma keha ja tunneksid end laval hästi. Ent sõjakolletes töötades on need tehnikad üsna radikaalselt muutunud, sest inimesed maailma eri paigus kasutavad eneseväljenduseks väga erisuguseid vahendeid, näiteks tantsu ja muusikat. Seda võib Boalile ette heita, et ta arvas, justkui oleksid tema tehnikad rakendatavad üle kultuuripiiride, aga need ei ole.

Kui keegi arvab, et rakendusteater on tehnika, siis võib ta õpetada ja kasutada Boali mänge. Minu meelest on rakendusteater rohkem maailmavaade või töötamise viis, mis ei peaks olema seotud kindlate formaalsete tehnikatega. Rakendusteatrina võib teha ükskõik missugust teatrit.

Teie ametinimetus on rakendus- ja sotsiaalse teatri professor. Kuidas mõisted „rakendus-“ ja „sotsiaalne teater“ teie meelest omavahel suhestuvad?

2001. aastal käisin Itaalias, kus on välja kujunenud pika traditsiooniga mõiste ja nähtus teatro sociale, mis on kunstiliselt ehk viimistletum kui briti rakendusteater. Sellel konverentsil oli ka Richard Schechner, kes palus mul toimetada ajakirja The Drama Review erinumbrit sotsiaalsest teatrist. Ütlesin küll, et Suur­britannias nimetame seda rakendusteatriks, kuid Schechnerile see mõiste ei meeldinud. Niisiis jäimegi selle Lõuna-Euroopas levinud termini juurde, kuid tegelikult peaksin selle sõna oma nime eest ära võtma. Ameerikas jälle kasutatakse rohkem mõistet „kogukonnal põhinev teater“ (community based theatre), Kanadas „rahvateater“ (popular theatre). Sõltuvalt kultuuritraditsioonist on rakendusteatril eri kohtades erisugune nimi.

Olete avaldanud provokatiivse peakirjaga raamatu „Etenduse esteetiline mõju. Rakendusteater ja rakenduslikkuse lõpp“ („Performance Affects: Applied Theatre and the End of Effect“). See on üllatav, sest tavaliselt rõhutatakse rakendusteatri puhul instrumentaalset ja sotsiaalset, mitte niivõrd emotsionaalset või esteetilist mõju.

Tabasite naelapea pihta! Algselt oli mu raamatu pealkiri „Etenduse esteetiline mõju. Rakendusteatri lõpp“ („Performance Affects: The End of Applied Theatre“), kuid kirjastaja palus, et selle ära muudaksin, sest neil oli plaanis avaldada veel palju raamatuid rakendusteatrist, mis on üliõpilaste seas nii populaarne. Briti ülikoolides oli aga juhtunud see, et rakendusteatri üliõpilastest oli koolitatud hiilgavad sotsioloogid ja pedagoogid, kuid kehvad teatripraktikud. Nad oskasid väga hästi saavutada sotsiaalset mõju (effect), kuid olid täiesti unustanud emotsionaalse ja meelelise mõju (affect). Minu raamat käsitlebki seda arengut ning püüab lugejaid veenda, et emotsionaalne kogemus on ka sotsiaalselt ja poliitiliselt (Jacques Rancière’i tähenduses) väga mõjuvõimas.

Mis on rakendusteatrit tehes olnud teile kõige raskem?

Töötada vanglas on keerulisem kui sõjakoldes, sest ümbritsevast ohust hoolimata püüavad inimesed sõjas säilitada elurõõmu ja loovust ning on ka palju avatumad kunsti suhtes. Muide, see raamat, millest rääkisime, sündis just tööst sõjapiirkondades. Kõige keerulisem on mul olnud töötada teismeliste ja eakate vangidega, sest nende vastuseisu on kõige raskem ületada. Tihti on neil vaimsed või sõltuvusprobleemid, nad on agressiivsed, vihased ega kannata mingit autoriteeti. Konkreetsest kogukonnast tulenevalt on ka rakendusteatri eesmärgid erisugused.

Väga palju raha liigub sõjakolletes elavate laste ja naiste aitamiseks, kuid rühm, kes vajab kõige rohkem abi, on töötud või püsiva töökohata mehed. Nende majanduslikuks või psühholoogiliseks toetamiseks raha leida on peaaegu võimatu. Töötud mehed kannatavad tihti ka alkoholismi käes ning on üldse väga umbusklikud.

Hoolimata sellest pakub rakendusteater mulle palju rohkem rahuldust kui poliitiline teater, sest Euroopas ei ole enam loota suuri poliitilisi võite, kuid mõne inimese või kogukonna ellu rõõmu, lootust, enesekindlust või ka muutust tuua – kas või mõneks hetkeks – on suur rõõm.

Kui keegi soovib hakata tegema rakendusteatrit, siis mida peaks ta silmas pidama?

Kui see inimene on lavastaja või näitleja, siis peaks ta mõtlema, kuidas oma kunsti, oskusi üle kanda keskkonda, mis ei ole teater. Sealjuures tuleb tal arvestades selle kogukonna, kellega ta töötama hakkab, oskusi ja huvisid. Ta peab kindlasti uskuma, et need inimesed on võimelised teatrit tegema, sest igaühes on peidus kunstnik, ja väärtustama protsessi rohkem kui tulemust. See ei ole muidugi lihtne, kuid sõna „rakendama“ tähendabki, et tuleb kõvasti tööd teha.

Ei tasu muretseda selle pärast, kuidas seda tegevust nimetatakse, sest see hakkab piirama. Tuleks mõelda, kus Eestis väärtustatakse kunsti kõige vähem või kus on kunsti kõige vähem, ning alustada sealt.

Anneli Saro on Tartu ülikooli teatri­teaduse professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar