Teatritegemise võimalused lavastaja vaatepunktist

Jaanus Rohumaa

Mingi osa ühiskonnast ootab kunstniku dramaatilist hukkumist: et ta põleks heleda leegiga ja kaoks, teeks ruumi järgmisele meelelahutajale. Ma räägin täna lihtsatest asjadest. Ei räägi süsteemist ja masinast teatritegemise puhul, vaid sellest, kuidas iseendaga hakkama saada. Kui ilmnevad läbipõlemise märgid. Arvasin, et see on peamiselt nende probleem, kes 90ndate alguses teatris tegutsema hakkasid, kuid tegelikult puudutab see meid kõiki.

Minu jutt on suunatud eelkõige näitlejatele, aga ka teistele, kes meie kõrval iga päev on. Need on lihtsalt tähelepanekud ega anna mõistagi retsepti, kuidas enda asjadega hakkama saada.

Hoidke enda kaastöölisi. Eestis antakse inimene liiga kergelt käest ära. Ühiskond on kihistunud ja seda peamiselt rahateenimise võime järgi. Teatris on toimunud kihistumine peamiselt selle tõttu, kuhu kellegi fookus on suunatud. Pikemas perspektiivis on kindlasti võitjad need, kes on end vähem killustanud erinevate ahvatluste ja tööotste vahel ja, küll rahaliselt vaesemad, nende fookus on (kodu) teatri peal.

Lühemas perspektiivis võib loominguline kriis meid kõiki tabada. Mõni hakkab jooma, mõni muutub kurvameelseks, kaotab oma ande ja läheb muule tööle. Teatri eripära Eestis on olnud erakordselt tugev kogukonna tunne. Tajusin seda teatrikoolis ja algusaastatel (90ndate esimene pool), nüüdki on seda veel alles. Kuid maailm näib olevat kõledamaks muutunud. Lühidalt: kui keegi hakkab jooma või on tal pereprobleeme, hakkab kasiinos mängima või satub narkosõltuvusse, või on näha, et inimene läheb käest ära, minge kõigepealt selle inimese juurde. Eriti need, kes temaga end lähedaseks on pidanud, ja rääkige temaga. Omavahel. Mitte kõigepealt teistega või juhtkonnaga või, taevas andku teile andeks ? ajakirjanikuga. Aga see on omaette jutt.

Ärge kartke öelda ei, kui tunnete, et asi pole teie jaoks. Mittesobiva töö käigus kaotate rohkem iseennast kui juurde võidate ja järgmise juba meeldiva töö jaoks on teil toss väljas. Või panete lukku kellegi teise võimaluse.

Ärge kartke öelda jaa. See on tegelikult raskem, eriti eestlaste jaoks. Minge lavastaja juurde ja öelge talle: hei, ma tahan sinuga töötada või kas sa pole mõelnud selle materjali peale? Või minge ka direktori või teise näitleja juurde. Andke teada oma sümpaatiatest nii, et need ka adressaadini jõuaksid. Elu on lühike ja rolle näib esmapilgul palju, kuid kui ise ei liiguta, jäädki pingile.

Puhake. Ilma naljata. Üleväsimus on murdumise peamine põhjus. Esimesed kümme aastat saab tulistada ja seejärel on peaaegu kõigil magasin tühi. Siis tuleb laadida. Sest selleks ajaks on ka perekond tekkinud. Ja tundub, nagu oleks nüüdseks pakk jala küljes. Ei saa segamatult kunsti teha ? ergo, hülgan perekonna.

Mingi osa sootsiumist (kollase mõtteviisiga) ootab kunstniku dramaatilist hukkumist. Et ta põleks heleda leegiga ja kaoks, et teha ruumi järgmisele meelelahutajale. Unustage see ära! See on teie elu ja valiku saate teha ainult teie. Ja kunstnik võib olla, inimene peab olema. Ja puhata tuleb suvel. Ja siin on hull lugu, sest mida me kõik suvel teeme. Me teeme suveteatrit, sest see tuleb hästi välja ja saab ka kahhelkivid seina. Retsept. Kirjutage üles endale see, mida teile kõige rohkem teha meeldib, ja tehke seda. Ja olge siis koos perega ja sõpradega. Ja tehke plaanid paberi ja pliiatsiga valmis ja pidage neist kinni. Võidelge enda puhkuse eest ja siis ka puhake, sest teid on kõigil rohkem vaja elavana, mitte pisut rikkama, aga kustununa.

See lõik on ka kriitikutele. Kui keegi sinu töötegemise kohta halvasti ütleb, ei tähenda see, et tegija valel rajal on. Ärge võtke enda kanda kogu valu, mis tuleb pealiskaudse ja seesmiselt läbi põlenud inimese teadvusest. Kogu sopp ja kõnts, mis ühiskonnas liigub, leiab näitlejas ? selles maailma ühes tundlikumas organismis ? vastukaja. Me kirjeldame ju laval oma ümbruskonda. Ja see, mis ei meeldi, on sageli pigem elukorraldus, ühiskond või aeg me ümber, mitte näitleja. Ja kriitikud on samamoodi enamasti vaimses segaduses. Nagu meiegi. Aga see on mulle selgeks saanud, et igas kunstiteoses peab olema uks või aken või värav. Öelda lihtsalt, et elu on perses, ei ole kunst, vaid väljapääsuta argipäev. Aga juhatage ukse juurde ja pakkuge elu jaoks uusi lahendusi. Ja publik tunneb selle ära, kas näitlejal on positiivne programm elu osas või mitte. Seega käsitlege ennast pigem fööniksina, mitte ühekordseks kasutamiseks mõeldud linnuna.

Õppige edasi. Nõudke ja paluge ja küsige toetust juhtkonnalt ja kultuurkapitalilt. Ja uskuge, haridus on meie jaoks siin ainus võimalus elus olla. Tuletage meelde eesti teatri tekkimist ja arengut ? enamik määravaid tegelasi on välismaal õppinud. Kas siis idas või läänes. Kunagi pole hilja. Ja eelistage alati lihtsalt vaatamisele töötubades osalemist.

On ainult üks eesti teater ja selle märk on siin, sellel maal ja kultuuriruumis sündimine. Mis keeles ja vormis see ka siis sünnib. Mujal ei tehta eesti teatrit. Ainult siin. Vältige vastandusi. See on lihtne ja loll tee. Identiteedi loomiseks on see ehk vajalik. Küps inimene peaks aga juba aru saama, et loodus toimib efektiivselt tänu liigirikkusele. Arvajaid on palju ja tegijaid vähe. Ja edasi võib juba vaielda, kas rukist või maisi tänavu külvata. Keda kuulata, milliseid põhjendusi uskuda, millist filosoofiat järgida. Rühmateater, repertuaariteater, ooperiteater, lasteteater, psühhodraama, avangardteater.

Anatoli Vassiljev ütles ühe vestluse ajal kibedalt ja jõhkralt, et publik tahab enamjaolt näha ahvi, kes teeb vigurit ja näomoonutusi. See on pigem publiku alateadlik hoiak, mitte eesmärk. Mulle meeldib lõbus teater ja mulle meeldib kui publik saalis naerab. Kuid olen märganud, et korraga tekib saalis vaikus, kui ahv korraga rääkima hakkab ja teeb seda koos teise ahviga. Ja nad räägivad jumalast ja kvantfüüsikast ja nii, et ma seda varem kuulnud ei ole, ning lõpuks saan ma aru, et nad räägivad minust, sest nad on taevalikku päritolu olendid ? näitlejad. Seega: kasutame harukordset võimalust rääkida peamisest. Selleks meid teatrikooli võetigi.

Võtke endale omaette pool tundi aega ja istuge maha. Võtke paber ja pliiats. Ja kirjutage sinna osatäitmised või muud tööd, mis teie meelest on õnnestunud. Kus oli hea töötada ja milline tulemus pakkus rõõmu ka mängimise ajal. Ja kirjutage sinna juurde need inimesed, kellest oli teil kõige rohkem abi ehk siis kellega koos oli inspireeriv töötada. Kas siis kaasnäitleja või lavastaja või autor või kunstnik või koreograaf. Leidke üles oma loominguline mina: mille jaoks sa loodud oled? Ehk ongi tema see, kellega koos te jälle sinilinnul sabast kinni saate?

 

Sõnavõtt teatriliidu peakoosolekul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming