Teatriteadlane „täismängude” otsinguil

Tambet Kaugema

Teatrid peavad laveerima kahe suuna vahel: ajama taga tuntust ehk meelitama ligi publikut ning seejuures hoolitsema oma renomee eest ehk püüdma kriitikute ja teatritegijate tunnustust. Teatriteadlane ja -kriitik ning Eesti Teatri Agentuuri juht Ott Karulin kaitses Tartu ülikoolis teatriteaduse alal doktorikraadi väitekirjaga „Rakvere teater „täismängude” otsinguil aastail 1985–2009”. Doktorantidel soovitatakse kohe esimesel semestril välja mõelda oma teadustöö n-ö liftiversioon ehk sõnastada uurimisteema nii, et selle ettekandmine ei võtaks rohkem aega kui keskmine liftisõit. Kuidas kõlab sinu uurimistöö liftiversioon? Iga teater peab oma kunstilisi otsuseid tehes arvestama nii publiku maitse-eelistuste kui ka riigi ootustega. Esimesest annab aimu külastusstatistika ning teist väljendavad seadusandlus, rahastamissüsteem, kultuuriministeeriumi arengukavad jt dokumendid. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu rääkis oma töödes kultuuritootmisväljadest, millel tegutsevad agendid (näiteks teatrid) võitlevad pidevalt samal väljal tegutsevate konkurentide tunnustuse eest, püüdes seejuures ka väljavälist tuntust. Tunnustus tagab teatrile renomee, tuntus majandusliku kasu. Kultuuritootmisväljade eripäraks on Bourdieu’ järgi see, et tihti toob majanduslik edu kaasa renomee languse. Seetõttu peavadki teatrid iga uuslavastuse puhul endalt küsima, kui suures ulatuses on võimalik kasvatada tuntust ja seeläbi paratamatult kaotada tunnustust.

Sinu uurimuse keskne mõiste on täismäng. Mida see täpsemalt tähendab?

Eesti teatrite rahastamissüsteemi on viimase paarikümne aasta jooksul küll natuke muudetud, ent siiski on meie teatripoliitikas teatrite toimimise peamine mõõdupuu publiku hulk. Sõltuvalt sellest peavad teatrid – eeskätt repertuaariteatrid, aga ka väiksemad teatrid-trupid – kogu aeg laveerima kahe suuna vahel: ajama taga tuntust ehk meelitama ligi publikut ning seejuures ka püüdma kriitikute ja teiste teatritegijate tunnustust. Lavastust, mille puhul suudetakse tabada kaks kärbest ühe hoobiga – neist saavad publikumenukid, kuid need pälvivad ka kriitikute tähelepanu –, võib nimetada täismänguks.

Nagu öeldud, väitis Pierre Bourdieu, et mõlemat ei saa: suurem publikumenu toob alati kaasa teatriringkonna tunnustuse kahanemise. Minu hüpoteesi kohaselt tuleb aeg-ajalt siiski ette ka lavastusi, mille puhul õnnestub seda seaduspära murda, veenda teatriavalikkust, et tavalisest suurem publikumenu on andestatav, kui sellega kaasneb mingi oluline hüve, olgu selleks siis sellel ajal kõnekas teema vm. Täismäng on selline lavastus, mille puhul on nii tuntuse kui ka tunnustuse määr kõrge, sest väljaväline tuntus on suudetud osaliselt ja/või ajutiselt konverteerida väljasiseseks tunnustuseks.

Selliseid täistabamusi – saavutatud on nii tuntus kui ka tunnustus – tuleb ette harva, enamasti on see ikka tuuleveskitega võitlemine. Rakvere teatris, mida uurimuses käsitlesin, esietendus aastatel 1985–2009 201 lavastust, millest täismänguks kvalifitseerus kõigest viis: „Koduvõõrad” (1987), „Jumalaga, Vargamäe” (1991), „Shakespeare’i kogutud teosed” (1996) ning „Pipi Pikksukk” (1998) ja „Täismäng” (2003). Seega, Rakvere teater jõudis täismänguni keskmiselt iga 40. lavastusega ehk täismängud moodustavad lavastuste koguarvust 2,5%.

Täismängu kõrval kasutad lavastuste määratlemisel ka mõisteid tühimäng, keskmäng, menuk ja mõjuk? Mida need tähendavad?

Tühimängud on lavastused, millega pole saavutatud ei tuntust ega tunnustust: põhimõtteliselt on tegemist ebaõnnestumisega – teatris ikka juhtub. Kui publiku huvi on suur, aga kriitikute heakskiit vähene või üldse puudub, on see menuk. Ning kui on vastupidi – lavastus vaatajaid eriti ei paelu, aga tegemist on teatrilooliselt olulise lavateosega –, siis on see mõjuk. Ülejäänud lavastused on keskmängud ehk valdav osa repertuaarist.

Päris huvitav oleks sama skaala põhjal töötada läbi ka teiste teatrite repertuaar. Rakvere teatri repertuaaris oli vaadeldud perioodil menukite osakaal mõjukitega võrreldes üsnagi suur. Kui aga panna siia kõrvale Tallinna Linnateater, mis on aastakümneid silma paistnud ja noppinud rohkelt auhindu, siis oleks pilt ilmselt teistsugune. Ugala, Endla ja Vanemuise puhul oleks see aga Rakvere teatriga küllap üsna sarnane.

Iseäranis repertuaariteatritele, millel on hallata suured teatrimajad ja mille riiklik toetus sõltub vähemalt kaudselt publiku hulgast, on täismängud püsimajäämiseks hädavajalikud.

Kas Eesti teatrite hulgast saab tuua esile neid, mis paistavad silma kõrge väljavälise tuntuse poolest, ja neid, mis eelistavad sellele väljasisest tunnustust? Kuhu paigutub sellel skaalal sinu uuritud Rakvere teater?

Esimeses servas on kindlasti teatrid, mis tegutsevad puht kommertslikel alustel: Vana Baskini teater ja Monoteater. Ent selle täismängu-kontseptsiooniga püüdsin ma pigem näidata, kuidas repertuaariteatrid on sunnitud pidevalt laveerima nende kahe suuna vahel. Selline paratamatus on süsteemi kodeeritud ning nüüd on küsimus selles, kuidas teatri juhtkond on võtnud nõuks selle vastuolu lahendada. Rakvere teater on püüdnud leida tasakaalu, näiteks Vanemuine on aga ajanud julgelt kahte paralleelset rida: ühelt poolt tehakse just publiku kohalemeelitamiseks muusikale, see tagab vaatajaskonna ja korraliku piletitulu, ning teiselt poolt laseb see kõik siis seal kõrval teha ka kunsti. Üsna levinud on arusaam, et kui teatri repertuaaris on menukid, siis nende arvelt saab ka kunsti teha. Pisut kahtlen, kas see kõik nii üksüheselt ikkagi toimib. Kui vaadata Vanemuise viimase viie-kuue aasta kunstipoolt, siis tunnustust pole see neile küll toonud, pigem vastupidi – seega, on mängitud tulega.

Kas suurem orienteeritus tuntusele ohustab eelkõige suuremaid teatreid, masinavärk on vaja ju käimas hoida?

Eesti teatrisüsteemi silmitsedes kerkib esile kaks tuumküsimust. Üks on seotud publiku hulga ja selle kasvu pideva tagaajamisega. Läinud aastal oli Eestis juba rohkem kui 1,1 miljonit teatrikülastust. Rekordid on muidugi vahvad. Aga mis juhtuks, kui teatrikülastusi oleks veidi vähem? Tähendaks see tõesti eesti teatri väljasuremist või pigem ehk hoopis seda, et teatril oleks aega ja võimalust rohkem tegeleda oluliste teemade ja esteetiliste valikutega, mis arendaks teatrit kunstiliigina edasi? Võib-olla siiski ei peaks olema teatri eesmärk pakkuda vaid võimalikult paljudele inimestele õhtutäidet? Seejuures ma muidugi mõistan, et suured teatrimajad üle Eesti lihtsalt vajavad tööshoidmist. Masinavärk on suur, rahvas tuleb tuua saalidesse. Siit ka teine küsimus, mida samuti ilmselt keegi esitada ei taha: kas meile ikka on üldse tarvis nii suuri teatrimaju? Rakvere teatril on kasutada kolm saali, kusjuures suurimas on 400 kohta. Rakveres elab aga praegu alla 17 000 inimese – kohaliku publikuga ei ole igal õhtul võimalik neid saale täita. Sama lugu on ka teiste teatritega. Mis saaks, kui teatrimajad oleksid meil natuke väiksemad ja publikut samuti vähem?

Kui Vanemuise teatri juurde tagasi tulla, siis muusikalide lavastamise ja külastuste arvu tagaajamisega on see teater andnud ära osa väljasisesest tunnustusest. Kas enamasti kriitilised hinnangud, mis Vanemuise draamalavastuste kohta antakse, tulenevad osalt ka sellest eelhäälestusest ja on olnud aeg-ajalt ülekohtused?

Ka Bourdieu väidab, et majanduslikku kapitali ei saa sümboolseks kapitaliks ümber arvutada. Sellega olen nõus küll, et Vanemuise majanduslikku edu ei anta sellele teatrile andeks. Mingil määral tähendab see seda, et need lavastused, mis tehakse Vanemuises tunnustuse nimel, peavad olema veelgi tõsiseltvõetavamad kui teistel teatritel, mille kommertspool pole nii jõuliselt esil. Võimalik, et Vanemuisele on liiga tehtud. Aga kui vaadata, millega kriitika ei ole Vanemuise puhul rahul olnud, siis ennekõike on heidetud nende repertuaarile ette läbiva mõtte puudumist. Tõsi, Urmas Lennuki draamajuhiks olemise ajal on olukord muutunud, ent nüüd, pärast tema lahkumist, ei tea veel, mis saab edasi. Vanemuine on võtnud oma repertuaari palju Broadwayl ja West Endis ennast aastatega juba tõestanud tekste, mis on meie teatriväljale harjumatu, aga mitte tingimata vale suund. Pigem on probleem ootustes. Kui oodatakski, et Vanemuise teater on selline Broadway ja West Endi tüüpi, olemuselt kommertslik teater, mis seda nii muusikale kui ka draamalavastusi tehes ka julgelt tunnistab, siis ei tekiks valeootusi ja lavastused saaksid võib-olla ka märksa objektiivsemat tagasisidet.

Millest see sõltub, milliseid positsioone agent – praeguses kontekstis teater või trupp – väljal võtta soovib ja saab?

Teater on küll kollektiivne kunst, kuid Eestis on ikkagi üsna olulisel kohal konkreetse teatri töötajate ja eelkõige kunstilise juhi maitse-eelistused. Seetõttu liikusin oma uurimuses ajaliselt Rakvere teatri kunstilisi juhte pidi. Teatri kunstilise juhi maitse on väga oluline, sellest sõltub peaaegu kõik.

Kui rääkida positsioonidest üldisemalt, siis on olemas suured repertuaariteatrid oma teatrimaja ja püsitrupiga ning väiketrupid, kus tahetakse üle võtta repertuaariteatri toimemehhanismi – miks, jääb mulle pisut arusaamatuks. Nii kui tekib väike iseseisev teatritrupp, tahetakse kohe esimese asjana oma mängupaika, oma teatrisaali, ning alles siis, kui saal käes, saadakse aru, et seal tuleb nüüd ka regulaarselt etendusi anda, milleks on kõige mõistlikum võtta tööle püsitrupp. Niiviisi muututakse samm-sammult repertuaariteatriks ja antakse samm-sammult käest ka see vabadus, mida väiketruppi luues oluliseks peeti. Sellise protsessi põhjust tuleb ilmselt otsida teatrite praegusest rahastamissüsteemist, mille keskmes on ikkagi repertuaariteatrid.

Kriitikaväli on autonoomne, omamoodi ühendusväli teatri- ja publikuvälja vahel. Milline on kriitika roll täismängude väljaselgitamisel?

Kui lavastus esietendub, siis on teiste teatrite näitlejate, lavastajate ja muude teatritöötajate hinnangut sellele lavastusele ja seega tunnustuse määra väga keeruline mõõta. Muidugi võiks võtta vaatluse aluseks lavastusele antud auhinnad, kuid nendegi väljaandmise juures ei ole ju üksnes teatripraktikud, vaid ka -teoreetikud. Rakvere teatri lavastuste puhul poleks auhindade loendamine kuhugi viinud ka seetõttu, et vaadeldud aastakümneil tuli kokku vaid kümmekond nominatsiooni. Seetõttu on teatrikriitika enam-vähem ainus vahend, millega tunnustust mõõta. Kriitika on vahelüli, mis ühelt poolt üritab tõlkida vaatajale seda, mida teatritegijad ise oluliseks peavad ja tunnustavad, ent teiselt poolt on kriitika valvekoer, pidades valvet teatrivälja reeglite üle. Kui keegi läheb liiga kommertslikuks, osutab kriitika sellele ja annab kohe vastu näppe.

Täismänguks osutunud lavastused ei ole pälvinud üksnes positiivset kriitikat: neist on kirjutatud küll keskmisest rohkem, ent pigem tõuseb esile tagasiside poleemilisus. Kriitikute „kaklus” on käinud ennekõike selle üle, millisel määral on kommertslikkus lubatud ning kas see on põhjus andestada mõningad kunstilised vajakajäämised. Rakvere teatri peaaegu kõigi viie täismängu arvustustes on öeldud, et kunstiliselt ei ole lavastused täistabamused, kuid seda kompenseerib tollel ajal oluline teema. Oluline on lavastuse tugev side aegruumilise kontekstiga, täismänge ühendab nende suur sündmusväärtus.

„Koduvõõrad” tuli lavale kohe pärast fosforiidisõda ja „Täismäng” siis, kui töötus oli suur – viimast mängiti palju just maal, kus probleem oli eriti terav. „Pipi Pikksukk” oli tookord üle pika aja esimene Lindgreni teos Eesti teatrite laval. „Jumalaga, Vargamäe” esietendus ajal, kui ühiskonnas leidsid aset murrangulised muutused. Kuna lavastus eritles just noorema ja vanema põlvkonna väärtushinnangute erinevusi, siis kerkis kriitikas põhiküsimuseks, kas see lavastus ärgitab noori nüüd vabade piiridega Eestist lahkuma või vastupidi, õhutab hoopis jääma. „Shakespeare’i kogutud teosed” oli sellel ajal oluline puhtalt Rakvere teatri kontekstis: lavastus jõudis lavale pärast pikka mõõnaperioodi ja uute näitlejate nooruslik energia tõi Rakvere teatrile nende publiku tagasi.

Ehkki teatriväli pürgib kultuuritootmisväljana ikka ja alati autonoomsuse poole, on täielikult autonoomne väli võimalik vaid teoreetiliselt. Kuidas mõjutavad majandusväli ja poliitikaväli teatrivälja?

Majandusvälja mõju väljendub eelkõige publiku huvi kaudu: pileteid kas ostetakse või mitte. Poliitikavälja mõju peaks tulema esile riigi väärtuste süsteemist, kuid Eestis on neid väärtusi üpris keeruline üles leida. Oma uurimuse tarvis töötasin läbi kõik etenduskunste puudutavad seadused, samuti arengukavad ning isegi mitteformaalsed juhised (e-kirjad jms), mille kaudu poliitikat teostatakse. Olnud ise ka kultuuripoliitika arengusuundade ehk dokumendi „Kultuur 2020” koostamise juures, pean tõdema, et jätkuvalt ei seata meil kultuuris sisulisi eesmärke. Paistab, et tegemist on tsensuuriparanoiaga: kultuurivaldkonda juhivad praegu inimesed, kes nõukogude ajal kogesid kas või kaudselt tsensuuri keelavat kätt. Nii on neil nüüd hirm, et riigi tegevust, selgeid eesmärgipüstitusi võidakse tajuda tsenseerimisena. Mulle kui pisut noorema põlvkonna esindajale on see hirm mõnevõrra arusaamatu.

Riik võiks seada märksa konkreetsemaid eesmärke ja nõuda teatritelt palju julgemalt mingite aukude täitmist. Olgu selleks või noorteteater, mida meil peaaegu ei ole. Tõsi, noortele teatrit vahel tehakse, aga lavastused tulevad välja kaootiliselt ja suur osa neist on muusikalid. Teatristatistika kogumisel teatrid ise ütlevad, millised lavastused on kellele suunatud. Muusikalid pannakse enamasti kirja just noortelavastusena, sest midagi muud pole panna. Minu arust on see tõsine puudujääk, millele peaks kultuuripoliitikat luues kindlasti mõtlema. Kui praegune kasvav põlvkond on harjunud ainult kommertsteatriga, siis ma tõesti ei saa aru, kust tuleb lootus, et 20 aasta pärast, kui nemad peaksid moodustama põhilise osa publikust, on nende ootused muutunud ning nad tahavad vaadata hoopis teistsugust, palju sisukamat teatrit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming