Teatrit võiks ikka teatris teha

Margot Visnap

Sündmused Ugala teatri ümber ja sees kisuvad kätte Mehhiko seebiks, kultuuriministeeriumi ja selle ministri toel ning teatrinõuniku abiga. Muidugi meenub tuntud skeem: tuld hakatakse kustutama siis, kui ammu hilja. Eelmised teatrite tulekahjud olid seotud pigem rahaliste miinustega, mis maksumaksjal on tulnud ministeeriumi saamatuse tõttu kinni maksta. Siis polnud teatrite majandamise  järele valvamas ka sihtasutuse nõukogusid. Nüüd juba sihtasutused valvavad, aga kunstilist järelevalvet pole. Ugala puhul näiksegi kultuuriministeerium maadlevat pigem kunstiliste ja suhtlemisprobleemidega. Ime küll. Pole ju aastaid ministeeriumi huvitanud teatrite loominguline tegevus. Ikka AITAD ja rahanumbrid. Kunagised eksperthinnangud, mida kultuuriministeerium kriitikutelt tellis, on ka juba aastatetagune minevik. 

Viis, kuidas kultuuriministeerium ühe teatri probleemid avalikkuse ette on tirinud, on saamatu, robustne, ebakompetentne. Sõna „kultuur” ei söandaks küll pärast niisugust käitumist selle ministeeriumiga seostada. Meedia ahnel mahitusel tehti ühest väikelinna teatrist hampelmannide pesa, kus möllavad kired ja lendavad vänged sõnad. Teatrit võiks ikka teatris teha, mitte ministeeriumis.

Nagu Jaak Allik on juba väitnud, piisanuks probleemide  arutamiseks, etteheidete tegemiseks kohtumisest ministriga. Või kui suuremaks küsimuseks oli Ugala teatrijuht Peeter Tammearu, tema loominguline võimekus kunstilise liidrina, juhtimis- ja suhtlemisprobleemid, siis võinuks ju Tammearu Tallinna kutsuda. Veel ilusam variant: ise, pr Jänes, Viljandisse sõita. Pisut veider on nii lihtsat tõde üle korrutada. Kultuuriministrile. Aga ühe küsimuse kultuuriministeeriumi  kokku keeratud sasipundar siiski tõstatas. Kui ühe teatri kunstiline, loominguline seis (ka sisekliima) teeb muret, siis kuidas selline olukord lahendada?

Kui ees on sihtasutuse nõukogu esimees Jaak Allik, kellest sõltub teatri juhatuse ainuisikulise liikme Peeter Tammearu tagasikutsumine. Kas jääbki üle vaid nõukogu liikmete väljavahetamine, vangerdus, milles kultuuriministeerium viimastel päevadel erilist osavust üles on näidanud? Näib, justkui puuduks ministeeriumil motivatsioon, julgus ja mehhanism ka kunstiliselt ja organisatsiooniliselt teatrite järele valvata. Seni on juhtunud nii, et teatril lastakse minna pankrotti (kuni on juba ammu hilja) või vaadatakse mööda loomingulistest ja suhtlemisprobleemidest (kuni ka on juba ammu hilja). Mitte et ma kõva käe järele igatseksin, aga mingit empaatiat võiks ju ministril olla.

Tiit Ojasoo on oma lavastusega „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” olnud  prohvetlikult läbinägelik: Laine Jänes, kes veel eelmisel nädalal teatas, et usaldab Ugala asjaajamistes kõiges oma teatrinõunikku Tõnu Lensmenti, hakkas esmaspäeval juba oma sõnu sööma, vabandades Jaak Alliku ees. Nagu Ojasoo lavastuse finaalis, kus pidulikku kõnet pidav kultuuriminister mängleva kergusega, kuuldes oma eksimusest, asendab sõna „jalgpall” sõnaga „kultuur”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming