Teatrisse elu tugevaimat elamust saama?

Heili Vaus-Tamm

Silmaside loob sotsiaalse võrdsuse.„People on The Move”. lavastaja Ina Stockem (Holland), BodyLounge. Osalejad STÜ tantsijad ja publik. Korraldaja Sõltumatu Tantsu Ühendus. 6. VI Hobuveskis.      „Mul oli tunne, nagu oleksin endale üheks õhtuks laenanud teise elu, mis tuleb järgmisel päeval tagasi anda,” on kirjutanud Remarque ligi sajand tagasi. Ja täpselt selline parema ja täiuslikuma elukogemuse tunne jäi pärast BodyLounge’i etendust „People on The Move”. Eestis teadaolevalt esimene osalusteatri etendus, vähemalt nii aktiivse publikuosalusega teatrit pole avalikult veel tehtud. Ja kui osalusteater (playback-teater) vihjab  psühholoogilisele nõustamisele, s.t psüühilist abi vajavatele inimestele, siis idee autor Ina Stockem rõhutab oma lavastuste puhul just sotsiaalset adressaati. Ta ütleb, et ta ei ole tantsuterapeut, kuigi on teinud küll projekte nii haiglates kui ka vanuritega. Vajaduse sellise teatrivormi järele kutsus esile Hollandi ühiskond ja sellesse raskelt integreeruvad Maroko immigrandid.

Eesti publik koosnes pealtnäha tervetest  ja integreerunud liikmetest, aga kogemus oli nii ülendav ja vabastav, et kujunes liialdamata üheks elu tugevamaks positiivseks elamuseks. Algas etendus nii, nagu oleks ees minek sauna või vanglasse. Seitsmeliikmelistel rühmadel paluti ära võtta kellad, rippuvad ehted, telefonid, vööd, rahakotid. No nii … ja samal ajal kostis ülevalt juba check-in’i läbinud gruppidelt metsikut galopeerimist, nii et talad värisesid ja lambid õõtsusid. Keegi koosolijaist  mainis vaikselt, et „kui resonantsi läheb, võib asi jamaks minna”. Instrueerija lubas lahkelt, et kui kellelegi mõni asi ei meeldi, võib silmasideme (!) ära võtta ja lahkuda. Etenduse võti oligi silmaside. Publiku perenaine seletas, et kui nägemismeel välja lülitada, võimenduvad teised, näiteks haistmis- ja kompimismeel. Lavastaja selgitas pärast, et silmasideme kasutamine loob sotsiaalse võrdsuse. Kui sa ei tea, kellega suhtled, pole selle  isiku suhtes ka komplekse ja eelarvamusi. Silmasideme mõju oli tegelikult vapustav. Selle abil sai kohe inimese fassaadist läbi – suhtlema tema sisemise, tavaliselt varjatud minaga.

Nii lihtne see siis ongi! Etenduse füüsiline kogemus oli omaette suur elamus. Aga selle psühholoogilis-filosoofiline taust andis juurde määratu mõõtme – avastusliku, targemaks ja paremaks tegeva dimensiooni. Lavastuse võti: peaaegu iga inimesega saab suhelda märksa positiivsemal tasandil, kui suhtuda eelarvamusteta ja jätta ta lahterdamata. Muidugi peab siis ka teine selleks valmis olema. Neil Hobuveski-õhtutel (etendusi on korraldatud Eestis ka veel Viljandis ja Tartus) suutis Sõltumatu Tantsu Ühenduse meeskond luua justkui parema sotsiaalse mudeli, sõbralikuma maailma, kus tegutsesid rahulolevad ja vastastikust mõistmist kogevad inimesed. Järelikult on see võimalik. Mitte et  peaksime igapäevaelus hakkama kandma silmasidemeid, aga see tunne, kogemus jääb ja selle saab tavaelu situatsioonidesse üle kanda. Ja eks mõju ka see ühekordne puhastumine, vabanemine tervendavalt. Mis siis õieti toimus? Lavastajaga kaasas tantsijad ja Eestis just selle lavastuse tarbeks välja koolitatud STÜlased talutasid publiku ruumi, kus kostis Arvo Pärdi „Peegel peeglis”. Vähemalt midagi tuttavat  ja head, fikseerisin pidepunkti.

Siis algas meeleolus liikumine, algul juhendaja abiga, pärast vabalt publiku omavahelises suhtlemises. Osa ruumis viibivast rahvast olid mängujuhid, ettevalmistatud ja režiiga kursis inimesed, kes vastutasid tegevuse kulgemise ja turvalisuse eest. Kasutusel olid ka mõned asjad, nagu pehmed mänguloomad, pallid ja, mis eriti oluline, helikauss. Väikese nuiaga helisema löödav kauss asetati näiteks inimese kehale, kus  see helisemise ja vibreerimisega kujuteldamatult sügavat mõju avaldas. Teiste inimestega sai suhelda täpselt niikaua ja sellises vormis, kui tahtsid. See tegigi kogemuse hämmastavalt tervendavaks. Elus oleme kinnistatud inimeste külge, kellega peame suhtlema. Tihti on just halvad harjumused ning klišeed need, mis teevad suhtlemise veel ebameeldivamaks. Siin oli kõik loominguline, vabatahtlik ja kestis just niikaua, kui sobis. Muide, etenduse lõppedes  olid mõned inimesed nii lummatud saadud kogemusest, et ei tahtnud kuidagi silmasidet ära võtta ega reaalsusse tagasi tulla. „Oo, kaunis hetk, sa viibi veel,” meenus Goethe kirja pandud hüüatus. Niipalju kui seda kogemust endas kanda ja igapäevaellu laiendada suudame, seda rohkem võidame. Praeguse majandusliku kriisiga kaasneva vaimse surutise ajal on äärmiselt suur vastutus kultuuril – mis sõnumiga ta rahva ette tuleb. Sest kunsti tarbides, alateadvuse tasandil, on inimese vaimne maailm eriti kaitsetu. Ajalehte lugedes ei saa me iial nii haavatud või üles tõstetud kui etendusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming