Teatris on küsimine enda näitamisest tähtsam

Mikko Roiha: „Kui räägime kultuurivahetusest ja sellest, et Soome teater – aga tõenäoliselt ka Eesti oma – ei käi palju piiri taga, siis põhjuseks on laiskus.“

ERNI KASK

Mikko Roiha: „Teatris justkui jagatakse tundmust, et siin me kõik koos sellel maakeral elame ja siit ka kaome.“

Mikko Roiha: „Teatris justkui jagatakse tundmust, et siin me kõik koos sellel maakeral elame ja siit ka kaome.“

Carolin Büttner

Eestis oli külaskäigul soome lavastaja, teatrimõtestaja ja -pedagoog Mikko Roiha (s 1971), kes praegu elab ja töötab peamiselt Berliinis. Viimased aastad on ta olnud ka Põhjamaade suurima teatrifestivali „Tampere teatrisuvi“ („Tampereen teatterikesä“) üks kuraatoreid. Tallinnas, Tartus ja Rakveres käis Roiha seekord seoses Euroopa Liidu viie riigi (nende seas on ka Eesti ja Soome) teatrite suure koostööprojektiga, mille tulemusi saab loodetavasti nautida 2020. aastal.

Milline on olnud teie teatritee?

Mikko Roiha: Olin õppinud Tamperes aasta näitlemist, kui mõistsin, et minust ei saa näitlejat. Selles mõttes oli tegemist hea kooliga … Pidin väga kiiresti langetama otsuse, nõnda esitasingi ühe nädala jooksul sisseastumisavalduse kunstiakadeemiasse (taideteollinen korkeakoulu – toim) filmirežii ja -stsenaristika kursusele. Sain sisse. Niisiis, olen saanud hariduse „valel“ erialal, teatrimaailma mõistes on mul taskus valed paberid.

Kuna mul ei olnud huvi teenida sõjaväes, läksin edasi Kajaani Linnateatrisse täitma oma tsiviilteenistuse kohustust – olin seal lavastaja. Mäletan, et algne plaan oli veeta Kajaanis aastake, sest kogu elu käib ju Helsingis, Kajaani asub aga metsade keskel. Ent läks nii, et pärast Kajaanit pole ma Helsingisse tagasi pöördunudki. Läksin hoopis Berliini.

Kajaanist otse Berliini?

Ei, minu teatritee on kulgenud läbi Kajaani, Seinäjoki ja Joensuu ning tööd olen teinud peaaegu kõigis teatrites väljaspool Helsingit. Helsingit olen püüdnud vältida, mulle ei meeldi eriti pealinnad. Moto, mida endale pidevalt meelde tuletan, kõlab nii: „Tuul puhub sinna, kuhu ta tahab puhuda“. See tsitaat pärineb piiblist ja võib-olla pole täpne, aga mõte on selline küll. Mulle meeldib arvata, et uued asjad sünnivad seal, kus nad tahavad. Ei saa midagi ette tellida või ise ära otsustada.

Seetõttu olen tahtnud töötada ikka teatrites, mis on kergelt varjus, mitte rambivalguses. Mulle meeldivad näitlejad, kes on rambivalgusest väljas, teatrites, mis pole ülipopulaarsed ja kus kassast on võimalik etendustele pileteid saada.

Kajaani Linnateater on olnud hüppelaud lavastajale, keda ka eesti teatripublik päris hästi tunneb …

Peate silmas Kristian Smedsi?

Jah.

Olin seal enne teda. Minu aeg Kajaanis kestis kokku poolteist aastat, Smeds tuli sinna umbes viis aastat hiljem. See oli huvitav periood, sest mina hakkasin samal ajal juhtima Seinäjoki Linnateatrit, Kristian Kajaani Linnateatrit ja Heikki Kujanpää (lavastaja, näitleja, teatrijuht, praegu Soome Filmirežissööride Liidu ehk SELO eesotsas – toim) Kuopio Linnateatrit. Fenomenaalne, et noored mehed otsustasid minna …

… maale, perifeeriasse?

Jah. Mina olin vist esimene, kes loobus, siis läks ära Heikki ja lõpuks Kristian. Aga Kajaanis on alati olnud hea teater. See tunnetus, mis seal 1970ndatel oli, jätkus 1990ndate alguseni: hea traditsiooniga töökultuur, inimestele väga meeldis koos töötada. See on ka mõistetav, sest seal tõesti pole mitte midagi muud. Ausalt – Kajaani asub keset metsi.

Saab keskenduda kunstile?

Igatahes. Sama on mul praegu ka Berliinis. Arvatakse, et Berliin tähendab metsikut seksuaalelu, narkootikume ja lõputuid kunstisündmusi, aga tegelikult käin põhiliselt ujumas ja söön soomepärast toitu, sest midagi muud ei tule pähe. Aga kui olen tegelenud Berliinis Soome projektidega – näitlejad lendavad kohale, teevad viis nädalat proove ja enne Soome esietendust antakse etendus ka kohalikule saksa publikule –, siis põhielemendid on samad, mis maal töötamise puhul. Ainuke vahe on selles, et Berliinis saan lõpuks mina olla see, kes jalgrattaga tööle sõidab. Nemad tulevad nüüd minu juurde, mitte vastupidi.

See ongi, mida tahan soome näitlejatele pakkuda: kui muuta proovitegemise kohta, teha proove kodust eemal, siis saavadki neist rahvusvahelised näitlejad. Kui soovid rahvusvahelist karjääri, siis hakka sellega tegelema. Ei pea nii palju küsima, mis vormis see karjäär kulgeb. Ära oota, et keegi sulle helistab, lihtsalt tee see asi ära. Kui räägime kultuurivahetusest ja sellest, et Soome teater – aga tõenäoliselt ka Eesti oma – ei käi kuigi palju piiri taga, siis põhjuseks on laiskus.

Olete saanud Soome riigilt stipendiumi, mille nimetus on „kümneaastane kunstiprofessuuri toetus“ (taiteilijaprofessorin kymmenvuotinen apuraha – toim). Mida see tähendab?

Raha. Raha on ju tore saada.

Aga milleks see teid kohustab?

Mitte millekski. Professuur kestis varem viis aastat ja selle sees oli ka õpetamiskohustus, aga minu puhul see nii pole, sest summa on varasemast palju väiksem. Põhimõtteliselt sõltub kõik minu enda moraalist. Püüan ehitada rahvusvahelisi suhteid ja sildu Soome teatrile, et see saaks minna oma piiridest kaugemale. Loomulikult üritan leida ka neid, kes sooviksid tulla Soome. Ja ka Berliini. Berliin on väga hea koht, hoolimata sellest, et sealne publik on kõike juba näinud. Ometigi on neil huvi hea uue Soome teatri vastu, samuti ka hea uue Eesti teatri vastu.

Kas see peab olema hea ja uus?

Ei, see võib olla Eesti teater mis tahes kujul. Publik ütleb aplausiga või pärast seda, kas tegemist oli hea teatriga või mitte. On olnud lavastusi ja kontserte, mis ei olnud head ja publik andis jalgadega oma hinnangust märku. Aga kui on ka neid, kes jäävad saali, siis see tähendab, et neile ilmselt meeldis.

Olete sageli viidanud muutustele teatrimaailmas, teater ei ole enam endine. Milles see täpsemalt väljendub?

Kui rääkida näiteks Soome teatrist, siis soomlased tunnevad uhkust oma teatri­võrgustiku üle. Igas külas ja külakeses on teater ning miljonid soomlased käivad igal aastal teatris. Teater on rahvale tähtis.

See on ka Eesti teatripoliitika lipukiri.

Minu arvates tekitab selline suhtumine varem või hiljem kriisi. 1970ndatel oli regionaalset teatrit väga palju. Isegi kui töötati mõne keskuse teatris, tehti ümberkaudu palju ringreise, mindi inimeste juurde. Nüüd on olukord muutunud, inimesed peavad ise kohale tulema. Seejuures räägitakse palju suhtluskriisist, et enam ei kohtuta üksteisega … Üks lahendus sellele oleks hakata taas ringi sõitma. Mitte nii, et meil on siin meie kunst ja teie võite seda tulla meie juurde vaatama. Minu meelest on see pisut nartsissistlik suhtumine.

Teine võimalus on keerulisem: kunstnikud hakkavad ise käima eri paikades loomas. Sellist teatrimajade süsteemi, kus osa repertuaarist on külaliste päralt, olengi püüdnud juurutada. Selline loomisviis peab jalad alla saama. Tallinna Vaba Lava on selle hea näide. Võib juhtuda, et tulevikus on ka suurtes teatrites paigal ainult tehniline meeskond ja administratsioon, püsipalgalisi näitlejaid ei ole ja loomingulist vaheldust on rohkem. Nii õpitakse koos tegutsema. Kui sellega saadakse hakkama Soomes või Eestis, saadakse hakkama ka mujal.

Manifesteerite eri gruppide koostööd. Millal sai selgeks, et see on teie tee ning seda on tarvis hakata ka teistele selgitama?

Kõik sai alguse isiklikest põhjustest, nagu ikka. Tahtsin vältida kibestumist. Kui teen lavastuse, mis on endale väga oluline, ent teemalt pisut keerulisem, siis olen märganud, et selliste lavastuste eluiga jääb pidevalt lühemaks. Kunagi anti sellistega 40 etendust, siis 24, seejärel ainult 18.

Ehk on tegemist üldise muutusega, inimeste kasvava ihalusega uute asjade, kogemuste, piltide järele?

Täiesti võimalik. Ent seejuures teeb teater minu meelest suure vea, kui hakkab liiga palju meediat peegeldama. Või filme. Võib juhtuda, et tulevikus on kaks tundi ja kolmkümmend minutit täiesti normaalne etenduse pikkus. Inimesed tahavad tulla ning lihtsalt kaks ja pool tundi järjest teksti kuulata, nad „piinavad“ ennast sellega täiesti vabatahtlikult.

Teater on kaotanud palju oma võimalustest. Suurim, mida teatri kaudu saab pakkuda, on surelikkuse jagamine. Kui ausalt tegelikkusele otsa vaadata, siis viiekümne aasta pärast on paljud meie ümbert surnud. Teatris justkui jagatakse tundmust, et siin me kõik koos sellel maakeral elame ja siit ka kaome. Minu meelest on tegemist demokraatia viimse avaldumisvormiga. Mulle meeldib karikatuur, mida mõni aeg tagasi Facebookis jagati: kaks ühesugust kirstu on kõrvuti, kusjuures ühel on kiri „Edukas inimene“, teisel „Ebaedukas inimene“. Mõlemaid söövad lõpuks vaglad …

Kuidas on koostöö aidanud teid kibestumisest hoiduda?

Kui luua kunstiteos, siis see võib inimeses midagi muuta. See ei pea olema õpetlik, aga miski, mida ollakse endas kandnud, muutub millekski teiseks. Nii me ilmselt õpime oma tegevusest. Aga publik lihtsalt ei näe seda ega saa seda peegeldada. Kui tean, et mu lavastus on hea, aga see on tulnud lavale väikeses alternatiivteatris ja keegi ei tegele lavastuse turustamisega, siis nii kibestumine kuhjubki.

Olen püüdnud kibestumist vältida. Mina saan oma raha, näitlejad oma raha, nad mängivad lavastust viiekümnele, teinekord isegi kümnele inimesele, aga kõik on ikkagi õnnelikud. Loomulikult oleks täismajale mängida meeldivam, aga lõppude lõpuks on oluline, et lavastus sai ära tehtud. Tiina Weckström (silmapaistev teatri- ja filminäitleja, eesti publikule tuntud rolliga 2011. aasta filmist „Hella W“ – toim), kellega mul on olnud au paar korda koostööd teha, on öelnud, et kui ta võrdleb kahe lavastuse vastuvõttu – üks tõeline menuk Tamperes ja teine „Vincent River“ (2011, lavastaja Mikko Roiha – toim), väikelavastus, mille tegime mitme teatri ühistööna –, siis hoolimata publikunappusest oli teine neist vaatajatelt saadud tänu poolest talle palju olulisem. Kummaline, mis saab lõppude lõpuks inimestele tähtsaks. Ajad muutuvad ja seda on juba praegu näha: nagu Facebookist paistab, on minu kolleegid kibestunud.

Paned ühte teosesse nii palju energiat ja vastuvõtt ei rahulda sind?

Täpselt. Seda edu, mida lavastajad, mina nende hulgas, kunagi kogesid, pole enam. Kätte on jõudnud uued ajad.

Olete lõpetamas oma tegevust „Tampere teatrisuve“ kuraatorina. Mis tunne on vaadata aastas sadu etendusi?

Selg hakkab valutama, kohe päris kindlasti ja konkreetselt. Aga ma käin teatris edasi ja mul on hea meel, et ka ilma kuraatorikohustuseta suudan etendusi vaadata algusest lõpuni ja kontsentreerunult. Festivali kava kokku pannes vaevab kogu aeg küsimus, kas see või teine lavastus sobib. Ainus, mida olen oluliseks pidanud, on see, et lavastuses tuleks esile oma suhe. Teatrimaailmas on palju poliitikat. Meile justkui tundub, et lavastus on oluline, sest selles käsitletakse näiteks vähemuste teemat ning vaatluse all on ühiskonnaelu tulipunktid, aga kui puudu jääb oma seisukohast, siis pole need lavastused midagi väärt. Mind huvitab, kelle lavastusega on tegemist ja milline on selles isiklik vaade teemale. Mida tahetakse käsitleda? Või on tähtis ainult enda esitlemine?

Poliitilise või uue teatri sage murekoht seisneb selles, et soovitakse näidata: „Vaadake, siin oleme meie ja räägime teiega sellel teemal! Vaadake, kui vaprad me oleme!“ Mulle meeldib teater, kus ollakse natuke kobad, kui nii võib öelda. Mulle meeldib näiteks René Pollesch (saksa näitekirjanik ja lavastaja – toim), sest ta kasutab teatrit selleks, et saada targemaks. Ta kirjutab teatrile, et saada rohkem aru, mitte selleks, et labaselt oma seisukohti avaldada. Ma ei ole manifestide austaja, pigem meeldivad küsimused. Näiteks: „Mis see on, mis seal praegu toimub?“ Või mõte: „Ma ei tea, kuidas need kaks asja omavahel seotud on, aga see tundub oluline ja õige.“ Küsimine on enda näitamisest tähtsam.

Tampere teatrisuve“ kaudu on teil oma suhe ka Eesti teatriga (2014 leidis aset festivali eriprogramm „Case Viro“ Grete Ahtola ja Liisa Ojaveeri koordineerimisel – toim), sest olete ise või kolleegide vahendusel teinud valiku meie teatrite repertuaarist. Milline see suhe on?

Eestis olin esimest korda 20 aastat tagasi, kui Andres Noormets juhtis Ugala teatrit (kuigi ta ise vist seda fakti mäletada ei taha). Olime külaskäigul, kuulusin tollal Soome Lavastajate Liidu juhatusse. See oli algus, olin väga noor ja oli väga põnev aeg.

Praegu vaatan Eesti teatrit loomulikult läbi Berliini prillide. Berliini peegeldused on Eesti teatris loomulikult tugevad – nii heas kui ka halvas mõttes. Olete soomlastest palju kiiremini postmodernse teatri mõtteid ja stiili tabanud. Võrreldes soomlastega olete ka palju traditsiooniteadlikumad. Mulle see meeldib. Üldse olen näinud väga palju Berliini-variatsioone, isegi poola lavastajad kopeerivad asju, mida nad on näinud Volksbühnes või Schaubühnes.

Sama kohtab ju ka Soomes?

Ka Soomes, aga soome lavastajad on selles asjas nii kohmakad.

Et kui kopeerida, siis pigem juba hästi?

Jah. Neil on hinnalipik ikka veel küljes, ära lõikamata. See on kuidagi nii naiivne ja kohmakas, aga omamoodi ka armas. Nad mõtlevad, et käin ja näppan ning siis võin öelda: „Mina leiutasin selle lahenduse!“, aga tegelikult – kuulge, elame ju mobiilses maailmas. Berliini lendamine võtab tunni ja suhtlus toimib kahe sekundiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar