Teatrinoppeid New Yorgist

Kristiina Jalasto

Maailma kultuuripealinna teatrielust on pärle raske üles leida, aga seda säravamad need siis ka on. New York – kõigi võimaluste linn. Mõnikord, kui võimalusi on palju, läheb valiku tegemine raskeks. Kui aga lausa kõik võimalused on esindatud, siis ... Üheksa ööd-päeva Suures Õunas. Sellesse aega peaks mahtuma kaks pikemat loengut stsenaariumi kirjutamise lühikursuselt, üks lühem kohtumine näitekirjanikust eraõpetajaga, kahe teatriülikooli külastamine, paar muuseumi, linnaga tutvumine ning muidugi teater, hästi palju väärt teatrit. Selleks, et kohapeal ei peaks organiseerimisele aega kulutama, otsustasin kõik teatripiletid ette ära osta. Selleks tuli läbida pikk eeltööprotsess, leida tuhandete lavastuste seast need kõige-kõigemad. Kuna Ameerikas on lavastuste eluiga enamasti umbes üks kuu, on kogu teatrielu pidevas muutumises ning veebruarikuu paremaid lavastusi ei pruugita märtsis enam üldse mängida. Seega, olin sunnitud langetama otsuseid internetist loetud arvamusartikleid, kriitikat ning alles esietenduvate lavastuste eelinfot usaldades. Eesmärk oli kogeda võimalikult laia spektrit, alates Broadwayst ja lõpetades teatrikoolide eksamitega, ning tagantjärele võib öelda, et suures osas see ka õnnestus. Personal Space Theatricsi „rogerjatom” („rogerandtom”, autor Julien Schwab, lavastaja Nicolas Cotz). Lavastust mängiti sõltumatutele väiketruppidele ruume välja rentiva (umbes samamoodi peaks sügisel toimima hakkama ka Vaba Lava Tallinna Telliskivi loomelinnakus) HERE keskuse keldrisaalis. Black box’i tüüpi saali oli tekitatud seinafragmentide, vähese mööbli ning põrandale veetud teibi abil väike ruumiline korter. Korteris elas noor naine, kellele tuli külla mees. Hiljem tõusis publikust püsti teinegi mees, kes astus läbi kujuteldavate seinte. Üks tegelane keeldus olemast näidendi tegelane, ta tahtis päris elu. Teine teadis, et see on võimatu, ning tõestas tekstiraamatu abil, et kõik edasised repliigid on juba ette kirjutatud. Mõnusalt reaalsuse ja fantaasia piire kompav lavastus oli humoorikas, universaalselt mõistetav ning hoidis pinget ja huvi üleval kogu oma ainukese vaatuse jooksul. Näitlejad mängisid peaaegu groteskselt realistlikult – äärmiselt elulised stseenid viidi aeg-ajalt üle piiri, et tekitada publikus küsimus: on see nüüd mäng või ...? „rogerjatom” on Ameerika teatrimaastiku üks erandeid, olles projektiteatri ainulavastusena püsinud elus juba aastaid. 2011. aastal osales „rogerjatom” mainekal Edinburghi festivalil.

New Yorgis ei saa mööda tuledesäras Broadwayst. Broadhursti teatris vaatasin lavastust „Õnnega koos” („Lucky Guy”, autor Nora Ephron, lavastaja George C. Wolfe), kus peaosas mängis superstaar Tom Hanks. Hanksi teatrilaval nägemine oli küll tore, ent lavastus jättis pigem külmaks. Väga New Yorgi keskne lugu, mille tegelased ei jõua kiirete stseenivahetuste keskel kordagi minna, jäi pärast etendust pealt kuuldud vestluskatkete põhjal kaugeks isegi kohalikele. Meelelahutus küll, aga natuke igav ja üldmuljet ei päästnud ka publikuga häbematult flirtivad, kahtlemata karismaatilised näitlejad.

Õppeasutuses The New School for Drama toimus festival, mis oli mõeldud magistriõpinguid lõpetavate näitekirjanike, lavastajate ja näitlejate tutvustamiseks. Vaatasin lavastust „Nüüdisaegne tunne” („The Modern Feeling”, autor Jason Kim, lavastaja Kai-Hsiang Tu), mis osutus püüdlikult tempokaks, fragmentaarsete stseenide abil edasi antud looks. Ülikooli väga korralik black box oli varustatud võimalustega, mis jääb meie kõrgemale lavakunstikoolile kardetavasti veel aastateks vaid unistuseks. Seevastu nähtu kunstiline tase tundus siinsete diplomilavastustega võrreldes isegi nõrgem. Lavastus oli kuidagi mittemidagiütlev, minimalistlike lavakujunduselementide ja lihtsamate valgusefektide vahel räägiti (homoseksuaalset) armastuslugu, millest meelde jäi, paraku, väga vähe.

Teine festival, kuhu sattusin, oli üheteistkümnendat korda toimuv uudisdramaturgiat tutvustav DUTF (Downtown Urban Theatre Festival), mille kõlav nimetus tekitas üsna kõrgeid ootusi. Ühel õhtul toodi lavale kaks uut teatriteksti: „Valitud” („Chosen”, autor D. L. Siegel, lavastaja Melissa Crespo) ja „Sild” („The Bridge”, autor Kate McCamy, lavastaja Richard Mover). Esimeses räägiti lugu juudi perekonnast, kes ei taha kuidagi aktsepteerida tütre mustanahalist armastatut. Lihtsas keeles räägitud lugu jättis külmaks ning laval tundusid mitmeplaaniliste karakterite asemel olevat stereotüüpsed tüübid. Võimalik, et teemade ring lihtsalt ei puudutanud mind, sest ülejäänud publik võttis lavastuse vastu äärmiselt soojalt. Lavastuses „Sild” kohtusid ühiskonna äärealad: rikas pankurineiu, kes meeleheites enesetappu haub, ning kodutu kaltsakas, kes neiu elule uue perspektiivi välja filosofeerib. Siingi oli tegemist suhteliselt lihtsa looga, kuid juba näitlejate, eriti kaltsaka rollis olnud Stuart Rudini mäng (ta on, muuhulgas, teinud kaasa filmis „Voonakeste vaikimine”) ning universaalsem teemapüstitus tegi selle lavastuse nauditavaks.

Legendaarses La Mama teatris õnnestus mul näha The Faux-Real Theatre Company lavastust „Oedipus Rex XX/XY” (põhineb Sophoklese „Kuningas Oidipusel”, lavastaja Mark Greenfield), mis meenutas oma eksperimenteerivas ja julges vormis eelkõige saksa teatrit. Antiiktragöödia oli püütud tegijate sõnul tuua lavale nii originaalilähedaselt kui võimalik, s.t mängida samas stiilis, nagu oleks võidud mängida Sophoklese kaasajal (nt pakuti enne etenduse algust publikule „veini” ja viinamarju). Seejuures oli aga peaosas naine, mis oleks antiikteatris olnud, teadupärast, võimatu. Ülisuure energiaga ette kantud vana tekst ei saanud noorte ja vihaste teatritegijate esituses siiski uut hingamist, pigem väsitas pidev poolkarjuv kõne ja trummipõrin varsti ära. Tollel etendusel sain õigupoolest lõpuni aru süsteemist, kuidas toimivad väga paljud New Yorgi tuntud teatrid, nende hulgas eestlastele oluline La Mama (seal on mängitud mitmeid eesti algupärandeid, esimesena 1971. aastal Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu”): püsitruppi ei ole ning saal renditakse eri teatrilaade viljelevatele soovijatele välja. Kuigi kahtlemata toimib mingi kunstiline sõel, võivad püünele pääseda ka legendaarse teatrimajaga seotud ootustele mitte vastavad lavastused.

Off-Broadway teatris Cherry Lane mängiti lavastust „Läbivaataja” („The Revisionist”, autor Jesse Eisenberg, lavastaja Kip Fagan), peaosades tuntud briti näitleja ja poliitiline aktivist Vanessa Redgrave ning noor ameerika filmistaar Jesse Eisenberg. Tegemist oli minu New Yorgi teatrielamuste koorekihiga, sest tihe ja emotsionaalselt puudutav lugu omadega pahuksis kirjanikust, kes põgeneb inspiratsiooni otsima Poola vanatädi juurde, oli vaimustav oma komöödia ja draama piirimail mängiva teksti ning suurepäraste näitlejatöödega. „Läbivaataja” oli tegelikult ainuke New Yorgis nähtud lavastus, mida vaadates jooksid külmavärinad mööda selga ning tekkis tunne, et olen suure teatrisündmuse tunnistajaks. Puudusid küll uuenduslikud vormivõtted, ent täiuseni viidud detailne režii ja lavakujundus ning ökonoomne, tabav dialoog koos sarmikate ja varbaotsani usutavate näitlejatega tõestasid suurepärase klassikalise draamalavastuse võimalikkust ja elujõudu XXI sajandil igati.

Kokkuvõtteks võib öelda, et suurele eeltööle vaatamata tundsin pärast New Yorgi külastamist, et oleksin pidanud veelgi rohkem maad kuulama, sest nähtud lavastustest tekitasid vaimustust vaid kaks („Läbivaataja” ja „rogerjatom”). Kuigi, maailma kultuuripealinnaks kutsutud üle kaheksa miljoni elanikuga megacity’st ongi ehk neid pärle raskem üles leida, aga seda säravamad need siis ka on.

Kristiina Jalasto on Tallinna Linnateatri dramaturg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming