Teatrimaailm: Lars Noréni uued näidendid, Jeremy Ironsi comeback,

Katrin Talts, Tiia Sippol

Neues Theater’i lavastus “Allein das Meer”. repro

Rootsi tunnustatud näitekirjanik Lars Norén on kirjutanud kaks uut lühinäidendit, mida ühendab pealkiri “Terminaal”. Eesti publik kohtus Noréni loominguga viimati Tallinna Linnateatri lavastuse “Öö on päeva ema” kaudu.

Aprillis annab Rootsi Riksteatern Lars Noréni “Terminaaliga” külalisetendusi Soome linnades: Espoos, Turus, Tamperes, Oulus, Kuopios ja Jyväskyläs.

Lars Noréni enda lavaletoodud näidendite peateemadeks on aeg ja selle möödumine, mäletamine ja mälestused. Esimene näidend räägib loo perekonnast, kus täiskasvanud lapsed tulevad lapsepõlvekoju vaatama oma raskesti haiget ema ning kohtumise jooksul meenutatu saab segunedes kõigi pereliikmete silmis hoopis teise tähenduse.

Teise näidendi tegevus toimub haigla ooteruumis, kus noorem abielupaar valmistub sünnituseks ning vanem paar on tulnud tuvastama oma poja surnukeha. Kuigi paarid ei vaheta teineteisega ühtegi sõna, tunnevad mõlemad, et neid seob teise paariga mingi kummaline side. 

 

Londoni teatrites on sel kevadel võimalik näha kahte inglise staari, kes Hollywoodi filmides mängimise kõrval on leidnud tagasitee teatrilavale. 1. märtsil esietendus Duke of York’s teatris lavastus “Hõõguvad söed” (“Embers”), kus peaosas on Jeremy Irons.

6. aprillil jõudis aga Theatre Royal Haymarket lavale ka eesti teatripublikule tuntud Noël Cowardi näidend “Heinapalavik” (“Hay Fever”), kus peaosas Judi Dench. Judith Blissi rollis on Denchi võimalik näha 5. augustini. Kui Dench mängis Londoni teatrilaval viimati 2004. aastal, siis Ironsile on see comeback pärast 18aastast pausi.

Lavastus “Hõõguvad söed”  põhineb ungari kirjaniku Sándor Márai romaanil “Küünlad põlevad lõpuni”. Teatri tarvis dramatiseeris teksti Christopher Hampton ning lavastas Michael Blakemore.

1940. aastate Ungari mõisas kohtuvad kaks meest Henrik ja Kondrad, kunagised sõbrad, kes pärast 41aastast vaheaega on teineteist taas leidnud. Võõrustaja Henrik läheb mõtetes tagasi nende noorusesse ning püüab saada vastuseid küsimustele, mis teda kogu lahusoleku aja on painanud. Võibki öelda, et tegemist on monolavastusega, kus Jeremy Ironsi kanda jääb kogu tekstiline osa. Teda assisteerivad kuulajana Kondrad (Patrick Malahide) ja teenijanna Nini (Jean Boht). Teatriõhtu jooksul rullub lahti lugu, kus peateemadeks on armastus, sõprus, üksindus, reetmine, aga ka sundmõtetega toimetulek.

Lavastus on teatri mängukavas kuni 27. maini.

 

5. – 21. V Berliinis peetava saksa keeleruumi tuntuima teatrifestivali “Theatertreffen” lisaprogrammi on kuulunud juba kümneid aastaid “Theatertreffen talent”, mis on suunatud noorte andekate teatritegijate otsimisele, leidmisele ja nende oskuste arendamisele. Näidendite turg tahab ergutada näidendite kirjutamist ja tuua uusi näidendeid teatrisse. Otsitakse radikaalsust ja professionaalsust, uusi vorme ja keelelisi eksperimente ning loodetakse leida tekste, mis peegeldaksid kriitiliselt tänapäeva maailma. Dramaturgidest, näitekirjanikest ja lavastajatest koosnev žürii valib konkursile saadetud näidenditest välja kuus silmapaistvamat, mis festivali ajal ette kantakse ning valitud autoritega ümarlauas läbi arutatakse. Žüriile muljet avaldanud noortele autoritele toimub nädalane näidendikirjutamise workshop. Noortele kriitikutele mõeldud programm koosneb tihedast tööst festivali ajal: lavastuste tutvustamisest, intervjuudest, reportaažidest ja kommentaaridest, mis avaldatakse Berliner Zeitungis. Eesmärk on tõhustada ja konkretiseerida kriitiku tööd, suunates ja tuues teatrist kirjutaja teatrile lähemale, et kriitika ei oleks üksnes isiklike muljete ja seletamisele mitte kuuluvate kriteeriumide kogum. Ning juba üle 40 aasta on toimunud noortele professionaalsetele teatritegijatele suunatud tt rahvusvaheline foorum, kus on võimalus praktiliselt ja teoreetiliselt võrrelda, analüüsida mitmete maade kogemusi ja tähelepanekuid, esile kerkinud küsimusi.

Seitse kriitikut on festivali tarvis Saksamaal, Šveitsis ja Austrias vaadanud üle 300 lavastuse ning neist 11 silmapaistvamat Berliini kutsunud.

Auhindamisele kuuluvatest lavastusest umbes pooled põhinevad klassikalistel näidenditel (nt “Hedda Gabler”, “Ivanov”, “Macbeth”, “Kolm õde”, “Platonov”) ja teise poole moodustavad peamiselt dokumentaaldraamad.

Näiteks Rimini Protokolli lavastus “Wallenstein” on Schilleri eeskujul loodud Helgard Haugi ja Daniel Wetzeli dokumentaalnäidend, milles on oma lugudega lavale toodud Weimari ja Mannheimi inimesed, kes lähiajaloos on olnud poliitiliste jõumängude, mässu ja languse  eksperdid. Seevastu lavastuses “Der Kick” (Berliini Maxim Gorki Theater ja Theater Basel) puudub suur narratiiv või jõuline karakter. Laval on üksnes ja ainult olevik. Andres Veiel ja Gesine Schmidt veetsid kuus kuud Brandenburgis, kus 2003. aastal olid kolm noort tapnud neljanda. Küsitluste tulemusena valmis vanemate, sõprade ja õpetajate räägitu põhjal montaaž. Kaks näitlejat jutustavad ohvrist ja tapjatest, kuni piirid ja mõisted hägustuvad ning muutuvad küsitavaks. Lavastuse eesmärk ei olegi aru saada, vaid üksnes püüe haarata arusaamatut.

Neues Theateri ja Paul Binnetsi lavastuses “Üksnes meri” (“Allein das Meer”) jutustavad inimesed oma elust, armastusest ja elumõtte otsimisest. Kõik lood kattuvad ja ristuvad omavahel ootamatult. Amos Ozi romaanil põhinevate lugude keskmes on noormees, kes pageb ema surma järel Himaalajasse elu mõtet otsima, Tel Avivi maha jäänud pruut ja noormehe isa saavad aga lähedasteks. Igapäevaelu poeesia ja proosa, eluseigad unistused jutustatakse, mängitakse lahti suure tundlikkuse ja hella huumoriga.

 

Brightoni festival, Inglise suurim kunstide festival tähistab tänavu 6. – 28. V oma 40. sünnipäeva. Ulatuslikus programmis on teatri-, ooperi- ja tantsuetendusi, klassikalise muusika kontserte kui ka kirjandusõhtuid. Ühtekokku on kavas 700 üritust üle linna, millest olulisemad on kindlasti 10 maailmaesietendust. 1967. aastast korraldataval festivalil on osalenud ka sellised staarid nagu Laurence Olivier, Anthony Hopkins ja Yehudi Menuhin.

Festivali üheks tipphetkedest on kindlasti trupi The Stomp uuslavastuse “Lost and Found Orchestra” esietendus. Lavastuse võtmeks on “kakofooniast sümfooniani ehk leitud kõla tähistamine”. Trupp on 16 aasta jooksul oma lavastustes löökriistadena kasutanud majapidamistarbeid ning sellega maailmakuulsaks saanud. Nüüd on nad eesmärgiks võtnud jõuda orkestri mõõtu. Laval on lisaks 50 liikmele ka kõikvõimalikud esemed, millega luuakse helisid, ei puudu ka tants ja muud füüsilised eneseväljendused.

Teatrilavastustest on tähelepanuväärsemad kindlasti iiri turpi Gare St Lazare Players tõlgendused Samuel Becketti proosatekstidest. Nobeli preemia laureaadi ja maailmakuulsa iiri dramaturgi Samuel Becketti sünnist möödub tänavu 100. aastat ning seda tähistatakse festivali raames minifestivaliga. Lisaks näidenditele on Beckett kirjutanud ka lühiproosat, mis tuleb esitamisele koondnime all “Access all Beckett”. Gare St Lazare Players koosneb ühest lavastajast ja näitlejast. Judy Hegarty-Lovett ja Conor Lovett on kümnel aastal koostöös välja toonud mitmeid lavastusi, mis põhinevad Becketti proosakogumikul “Texts for nothing”. Need 1950-51 aastal kirjutatud 13 teksti on aluseks nn lugemisteatrile, kus narratiivi asemel on oluline keele kõla ja sõnade rütm. 

 

13. – 21. V toimuv Bonni biennaal on tänavu pühendatud Indiale. Üle kogu linna on paisatud üritusi, kus tutvustatakse india teatrit, tantsu, muusikat, kirjandust, filmi jne. Esindatud on kõik kunstivormid oma mitmekesisuses. Bollywoodi kangelaste kõrval jõuavad publiku ette ka India jumalad, sulanduvad kaasaeg ja traditsioonid. Programmis on kokku 12 teatri- ja 5 tantsuetendust, ooperi ettekanne ning mitmed kontserdid ja näidendite lugemine. Avatud on ka viis näitust ning peetakse mitmed sümpoosionid ja diskussioonid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming