Teatrimäng etteantud teemal

Rait Avestik

Kas eestlastele üldse on vabadust vaja? „Kevadtalv 1918”: Meelis Põdersoo (Konstantin Päts), Tanel Saar, Ago Soots (Jüri Vilms ), Maria Lee Liivak (Mari).

Pärast VAT-teatri  etendust „Kevadtalv 1918” mainis üks koolitüdruk oma kaaslasele, et imelikul kombel teab ta vististi mõne muu maa ajalugu paremini kui Eesti oma. Tekkis küsimus, kas mainitud järeldus tuli tänu etendusel mõnda tundmatut nime ja tähelepanuta jäänud aastaarvu kuuldes või tuli ta etendusele, et täita lünki meie riigi sünniloo kohta. Fakt on see, et kui ta tuligi sel teisel põhjusel, siis peaaegu sama targalt läks ta ka koju, sest vähemalt rõhuasetus lavastaja Tõnu Lensmendi kontseptsioonis oli kusagil mujal. Siiski-siiski – põhjalik ja paks kavaraamat korvab saamata jäänud infoannused, seda nii ajaloo kui lavastusloo osas. 

Kuigi pealkiri „Kevadtalv 1918” lubab küll üsna üheselt mõista, millisele olulisele ajajärgule või isegi alguste algusele pilk heidetakse, on tulemus või isegi elamus mõnevõrra ootamatu ning mingis mõttes ei tasu selle üle ka kurta.

Pole küll viisakas ja ega peakski see olema üldse pealtvaataja asi küsida, aga siiski mõlguvad mõtted kogu selle  ettevõtmise suunas – mis oli Indrek Hirve näidendis see, mis lavastaja Lensmendi n-ö käima tõmbas?! Hirve poeetiline tekst või pigem mõlgutus riigi sünni ja baltisakslaste teemal pole just kõige teatrisõbralikum, sest tegevuse ning konflikti puudumine on andnud ka lavastusele paraja hoobi. Kuigi lavastus on pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale, ei tahaks uskuda, et see fakt käimatõmbajaks oli.

Vahest oleks kõige kohasem nimetada VATi uuslavastust Hirve-Lensmendi-Undi mõtiskluseks 18. aasta sündmustest, sest just (ainult?) mõtisklust pakuvadki ajaloo- ja tekstifragmendid, kombatavad kujundid ning rääkivad personifitseeritud kujud. Nagu kriitika on juba märkinud, võime lavastuses aduda kahte liini, kuigi mõlema käivitav idee ja eesmärk on justkui sama: tahe olla koos ja omaette. Siiski jäävad nii riigiloomise liin kui ka krahvi ja eesti tüdruku armulugu lavastuses lõpuni välja arendamata. Näemegi nagu kahte lugu, mis vahelduva eduga domineerivad üksteise üle, siis katkevad või katkestatakse ja haihtuvad õhku.

Kõige selle taustal või tänu kõigele sellele ilmnebki lavastuse rõhuasetus, mis panustab mängule etteantud (kohustuslike?) teemadega. Mänguideed „ringis” või „kastis” toetab Liina Undi intensiivne ja rõhuv kujundus, mis pääseb (vahest liigagi) kogupildis domineerima. Tänu vaimukale pugemisvõttele – et tulla maa peale ja saada selga oma riie, saada inimeseks, tuli roomata maa alt välja, pugeda läbi selle ja teise – käivitus sportlik-semiootiline jälgimismäng. Kerkis küsimus, milline tegelane poeb põranda alt „mängu”, milline lihtsalt astub mängu, hea tahtmise korral võis näha staatuse või iseteadvuse muutumist tegelastes. Eestlased Jüri Vilms (Ago Soots), Konstantin Päts (Meelis Põdersoo), Mari (Maria Lee Liivak) ja Laura (Elina Pähklimägi) ei saanudki teistmoodi „pinnale”, kui tuli (läbi) pugeda. Krahv (Tõnu Oja) ja valges ülikonnas Tanel Saar mitmetes osades liikusid mängu ja ära takistusteta. (See pole küll selle lavastuse kontekstis oluline, aga pangem tähele humoorikat fakti, et põranda alt roomasid „mängu” kutseliste näitlejatena kutselises (kodu)teatris esimesi liigutusi tegevad noored näitlejad.)

Kuna ka tekst ilmselt ei soodustanud lineaarsust, siis olid üsnagi omal kohal ja kahtlemata ka abivahenditeks lavastaja pakutud võõritusefektid, mis tuletasid ikka ja jälle meelde, et tegemist on mänguga. Samas oli kogu lavastuse rütm põhjamaalastele omaselt üsna tempotu ehk mõttetööks paslik. Mõtiskleda sai võib-olla olulisima ja selgemini kõlama jäänud küsimuse üle: kas eestlastele üldse on vabadust vaja? Kuigi lavastus sellele vastust ei andnud ega mingit hoiakut ei kujundanud, oli Laura tekstis siiski kindel jaatus olemas.

Kuigi kõik näitlejad täitsid oma ülesanded ilmselt raskusteta (midagi kontimurdvat seal tõesti ei olnud) ja meeldivalt, on pisut kahju ikkagi sellest, et neljale näitlejale pole leitud piisava raskusega ülesandeid, mis lubaksid neist pikemalt kirjutada. Tõnu Oja ja Elina Pähklimäe duett-duell hakkas nagu looma, aga rahunes märkamatuks..

Tark mõte oli viia lavastus Saueaugu teatritallu, kus seda mängiti ilmselt endises laudas. Lauda ja lavastuse koosmõju lisas tugevalt väetist mõtisklustele ja nägemustele eestlusest ja omariiklusest ning üldse (teatri)elust. Sellest, kes me oleme ja kust me tuleme.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht