Teatrikatsetus katlamajas tõi pool võitu

Rait Avestik

Tuleb ka see teine pool võitu, nii et tuntagu kohustust teisele katsele  minna.

 

“KrabattabarK” ja Päär Pärenson Kultuuritehase katlamajas. TANEL VERK

 

“KrabattabarK”. Tekst, lavastus, kunstnikutöö ja liikumisjuht Jaanika Juhanson, valguskunstnik Priidu Adlas, videoklipid Jaanika Peerna. Mängivad Tarmo Tagamets, Päär Pärenson, Kaili Viidas, Kärt Reeman, Liis Niller, Kristel Mägedi, Marju Männik, Meelis Sarv, Ajjar Ausma, Joonas Parve, Jim Ashilevi, Liina-Karina Mikkor, Karl Saks. Projektijuht Eneli Järs. Esitas Teatrilabor, mängiti kuus korda 24. – 26. XI  Kultuuritehase katlamajas.

 

Teoreetiliselt võiks olla või peaks olema üks vastava eriala tudengite ning sõltumatute näitlejate korraldatud-esitatud teatriüritus midagi väga julget ja värsket, mis nihutaks piire ja lõhuks kaanoneid (kui mõni on veel terveks jäänud). Mis saab olla veel olulisem ja õilsam teatriotsingutest või -katsetustest?! Õppisime ju koolis, et just teatud mõttes õnnestunud katsetused on kujundanud teatrilugu. Teatriteaduse haridusega praeguse Viljandi kultuuriakadeemia lavastajatudengi Jaanika Juhansoni lavastatud-koostatud “KrabattabarK” Kultuuritehase katlamajas esmapilgul millegi selletaolisena paistabki. Ehk mööndustega meenub näiteks avangardne Living Theatre 1950-60. aastate Ameerikas, mis algstaadiumis ja ka hiljemgi poolkutselise ja -professionaalsena end spetsiaalselt teatritegemiseks mitte mõeldud ruumides teostas ja toestas. Sarnaseid näiteid on palju ning ka Eestis pole avangardsemad teatrikatsetused-happening’id võõrad, vähemalt mingile seltskonnale. Samas ei meenu ka kohe, et viimasel ajal oleks meil mõni katsetus suuremat kõlapinda leidnud. (“Eesti ballaadid” oli ikka juba teater, kindlameelne ja kindla peale minek.)

 

Julge pealehakkamine on pool võitu

 

Kuna Teatrilabori lavastust “KrabattabarK” enam ilmselt kunagi ei esitata, siis on igasugune tagantjärele kirjutis reklaami mõttes kasutu. Niisiis üritan siinkohal lisaks lavastuse teatud mõttes jäädvustamisele ja väikese tagasiside pakkumisele eelkõige julgustada Teatrilaborit just selliselt või sellises suunas tegutsemiseks. Labor ei peaks olema  vahepeatus või hüppelaud suurde ja “päris” teatrisse minekuks ja seal “korralike” lavastuste tootmiseks.

Täiesti õnnestunud on Otfried Preussleri “Krabati” teema ja ruumi vahekord. Hiiglaslikku endist katlamaja oma külmuses, rõskuses, raskuses, ruumikuses, rõhutuses ja mahajäetuses võib pidada vabalt kaaslavastajaks, ükskõik, millist teatrit seal ka ei tehtaks. Kaks erinevat ruumi väga paljude mängupaiga võimalustega lubavad esitada edukalt nii intiimseid stseenikesi kui ka suurte inimmasside ja valguspargiga oopereid, kus pritsib tuld ja vett ja muud. Kui on teadmisi, oskusi, julgust ja jumalikku sädet, võib see ruum su kuulsaks teha! Just eelkõige julguse (no küllap ka pealehakkamise) pärast katsetada nii ruumi, näitleja kui ka publikuga asetub see ettevõtmine üsna plusspoolele. Sest küllap on paari näitleja ja tantsija, mitme näitleja- ja tantsijahakatise ning mõnega veel küllap üsna keeruline arvestatavat näitlejateatrit korraldada. Aga rõhuasetused olidki mujal. Vahest isegi mujal ära.

 

Oleks võidud laamendada, aga jäädi sordiini alla

 

Preussleri “Krabat” raamtekstina sobis niisiis nii sisult kui metatasandilt ruumi. Pidin selle küll ise juurde mõtlema, aga täies käegakatsutavalt lähedal tundus olevat võimalus kaotada või väga hõredaks muuta tegelikkuse ja teatri piirid. Võib-olla oli see lavastajal ka nii mõeldud, aga ühe metafüüsilise sekti tegutsemine oli siiski ja paraku turvalise “neljanda” seina taga. Vähemalt tundus nii, sest happening’i-laadse tegevuse juurde – ja ärgem unustagem lavastuse ideed: kunst, elu ja surm – oleks võinud käia ka publiku intensiivsem häirimine ja ehmatamine, nende kaasamine. Seda enam oleksid võinud kaduda ka piirid publiku ja etendajate vahelt, kuna tuntud laulja või lugeja j.o.c. alias Päär Pärenson esines nagu üleüldse iseendana jne. Kindlasti oli seal veelgi selletaolisi võtteid, aga eks see ole juba väga isiklik, mis hakkab mängima, mis omandab tähenduse, mis mitte.

Sama lugu oli n-ö tekstiga, õigemini tsitaatide kogumikuga, mis vähemalt pärast ühekordset kuulamist tundus küll väga pretensioonikas, aga mõjus paraku vastupidiselt, hõredana. Kindlasti on see paberil üks asi, näitlejate suust kuulates aga teine asi… Kavaleht andis lahkesti teada, kelle tekstidest ja mõtetest pärinevad kuuldud fragmendid: A. Artaud, C. Castaneda, R. Dawkins, I. Hargla, j.o.c., J. Juhanson, K. Kangur, J. Kaplinski, A. S. Lavey, K. Mägedi, V. Panso, O. Preussler, A. Schweitzer, K. Stanislavski, A. Šapiro, T. Tagamets, H. Talvik, A. Valton, M. Unt.

Seesuguse intertekstiga pole muidugi kerge toime tulla. Selline tsitaatide mosaiik annab lugejale-kuulajale vabad käed lugeda tekstist (või teksti sisse) omaenda tähendusi, järgida mõningaid tekstikajasid, ignoreerides samal ajal teisi, ning tuua lisatekstidest sisse isiklikke assotsiatsioone. Seega on oluline aru saada, mida räägitakse (ma ei räägi teadmisest, mida räägitakse, ei räägi ka diktsioonist). Ja tundub, et see viidete ja vihjete õige “doseerimine” on väga oluline, et lennukas lause ja tegevus üksteist ei naeruvääristaks, vaid vastupidi – üks töötaks teise kasuks. Ühesõnaga – liiga õõnsalt kõlas vahel näiteks repliik kunstist või muust, mis reetis ka, et ega need noored näitlejad väga aru ei saanud, mida peavad tegema või rääkima.

Seda enam, et suuremalt jaolt kulgeti kaasaegselt tantsides või seda markeerides, mis vahel hästi, vahel kohmakalt välja kukkus ja millele ma ei oska lavastajakontseptsiooni silmas pidades küll ühtegi mõistlikku seletust anda. Või kui on postmodernism, siis on tantsu, video ja tsitaatide segamine iseenesest mõistetav? Ja videot oli palju, kuid see oli üsna omal kohal, tihti küll arusaamatu ja tarbetugi, kuid siiski maitsekas. Tegelikult tuletas see tantsisklemine ikka ja jälle meelde, et pea kogu see kamp on suuremal või vähemal määral Viljandi kultuuriakadeemia taustaga (mis on ju hea) ning mingisuguse kineetilise teatri algeid olen märganud ka Juhansoni varasemates katsetustes.

Tegelikult saab rääkida ka näitlemisest ehk rollist – Tarmo Tagametsal sekti juhina oli hea võimalus välja paista, kuna teistel tegelastel selline võimalus enam-vähem puudus. Vaatamata “vastaste” puudumisele oli tegemist siiski hea ennast ja ruumi valdava esinemisega.

Üldiselt – oleks võidud laamendada, kas või verbaalselt, loosungites, aga jäädi sordiini alla.

Tähelepanu väärib tõsiasi, et kui üks inimene suudab endaga koos ükskõik millisele tööle meelitada mingi hulga inimesi, siis jääb küll üle loota, et kooslus püsiks koos. Väga hea kogemus nii projektijuhil, lavastajal ja näitlejatel on tänu karmides tingimustes tehtud prooviperioodi ja etenduste tõttu ilmselgelt olemas. Teatud mõttes ka publikul. Loodan siiralt, et seda kogemust oskavad need tegijad uute otsingute ja katsetuste tarbeks kasutada. Ja lõpuks – see oli ju alles tudengilavastus… Tuleb ka see teine pool võitu, nii et tuntagu kohustust teisele katsele minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming