Teatriformaadis, aga kunstisaali publikuga

Kadri Noormets: „Me ei peaks looma nii palju lavastusi, vaid minema sügavamale, olema iseseisvamad ja isepäisemad.“

MADLI PESTI

Kanuti gildi saalis esietendus 22. oktoobril „Nu-performance’i“ festivali raames kadrinoormetsa mastaapne osavõtuteatrilavastus „maandatud tõotus“, millega anti kolmel päeval järjest kokku 18 etendust. „maandatud tõotuses“ on laval kadrinoormets ja Ivo Reinok, valgus­lahendused Oliver Kulpsoolt ja helilahendused Andres Lõolt, lavakujunduse idee ja kontseptsiooni autorid on kadrinoormets ja Sigrid Viir. Ühel etendusel saab publikuna osaleda vaid kuus-seitse inimest. „maandatud tõotus“ on jätk kadrinoormetsa lavastusele „tõotatud maa“ (Sõltumatu Tantsu Lava), mis valmis „EV 100“ teatrisarjas „Sajandi lugu“.

Kuidas sai „maandatud tõotus“ alguse ja jõudis „Nu-performance’i“ festivalile?

Tahtsin teha Kanuti gildi saalis uue lavastuse ja minult küsiti, millest ma kunstnikuna unistan. Vastasin: sellest, et teha teatrilavastus diivanitäiele inimestele. Arvati, et see mõte võiks realiseeruda just festivali raames, ning üks selle kuraatoreist Henri Hütt võttiski minuga ühendust.

maandatud tõotus“ on „tõotatud maa“ jätk, kuid vaevalt oli see nii plaanitud.

Jah, ei olnud tõesti. Vaatasin, et mul oli „tõotatud maast“ nii palju lavamaterjali alles: peegleid, pinke, MDF-plaate. Oleks olnud vastutustundetu visata kõik see niisama minema.

Tõsi, sinu „maandatud tõotus“ on taaskasutusteatri parim näide, seejuures uudselt ja üllatuslikult.

Tahtsin väga jätkata koostööd „tõotatud maa“ meeskonnaga. Mulle on tähtis leida üles õiged inimesed ja töötada pikemat aega koos nendega. Nii ei pea iga kord nullist alustama ning lavastuste vahel sünnib dialoog. Olid inimesed, materjal ja kõik loksus orgaaniliselt paika.

Sama lugu oli lavastuse pealkirjaga – „maandatud tõotus“. „tõotatud maa“ tegemist alustasime konteksti uurimisest, töötasime ajalooallikatega (lavastuses tõukuti eestlaste väljarändest Brasiiliasse 1920. aastatel – toim). Mulle oli see tegelikult võõras meetod. „maandatud tõotuse“ puhul tahtsin lasta tähendusest täielikult lahti, läheneda vaid vormi ja pealkirja kaudu. Olen igatsenud, et leian abstraktse kunsti, abstraktse teatri tegemiseks julgust. Abstraktse puhul on oht jääda abstraktseks. Võib juhtuda, et ei suudeta anda sellele mingit sisu või kaalu külge panna.

„maandatud tõotuse“ etendustel peab publik tegema üht-teist harjumatut: näiteks kõrgelt poodiumilt alla libisema.

Sohvi Viik

Mulle tundub, et „maandatud tõotuses“ väljendub see sisu ja kaal suhtes publikuga. Lava ja saali suhted on olnud sinu loomingus varemgi kesksel kohal, ent seekord tuleb see eriti selgelt esile.

Kindlasti. See on üks minu missioone. Inimest ei veeta koos klassiga kohale, ta ei tule pimesi kellegagi kaasa, vaid teatrisse tulek on tema teadlik tegu. Seejuures ei pea ta teadlikult tulema vaatama just seda lugu. Tähtis on teater kui formaat. „maandatud tõotust“ tehes sai mulle selgeks, et lugu võib olla ükskõik missugune. See on vaid ettekääne, et osaleda minu loodud olukorras, olla selles vormis. Ühe lavakujundusega saab etendada 18 erisugust lavastust – on täiesti ükskõik, kuidas komponendid ümber paigutada.

„maandatud tõotust“ mängiti kolm päeva järjest ja anti kuus etendust päevas, tegijate poolelt osales neli inimest. Minu vastutus oli luua elus süsteem, nii et kõik need neli tegijat oleksid ka päriselt kogu aeg kohal, vaadata, et nad ei läheks rolli ega laskuks rutiini. Elusa oleku loomise üks viise seisnes selles, et etendusele tulnud publik, kuus-seitse inimest, pidi kokku leppima, millist lõpulaulu nad tahavad kuulda. 18 etenduse lõpulaul ei kattunud kordagi. Algusest peale publik tegelikult juhtis etendust, meie tegijatena sörkisime neil sabas.

On tähtis, et publik teadvustaks enda kohalolu ega lülitaks ennast välja, ei lülituks tarbimislainele, vaid teadvustaks, et teatriskäik on osa tema elust ja kohtutakse teiste inimestega. Traditsioonilises teatris on näitlejad laval rollis, ent rollis on ka saalisolijad. Mind huvitab väga, kuidas saada mõlema poole rollidest lahti nii, et teater toimib ikka.

maandatud tõotuses“ ei suruta tõesti publikule mingeid rolle peale.

Teist lavastust järjest võtan publiku uksel ise vastu. Seekord tegin sihilikult risttutvustamise, et kõik inimesed oleksid omavahel tuttavad: neli tegijat ja kuus publiku poolelt. Inimese anonüümsus, massis passiivne olek kaob niiviisi ära. See on tähtis. Tahan, et inimene saaks tõesti olla tema ise.

Nii nagu „maandatud tõotuses“, pole Eesti teatris varem publikuga käitutud. Siiski peab publik tegema ka üht-teist harjumatut: jalad paljaks võtma, kitsas pimedas ruumis võimalikku klaustrofoobiat taluma, kõrgelt poodiumilt alla libisema. Kui palju tuli sul ette kiiret lahendust vajavaid probleeme?

Kirjutasin need ootamatud momendid lavastusse sisse. Kogu etenduse kestel pole õigeid ega valesid vastuseid. Kõik need antused on võimalused. Seetõttu säilib ka mu enda huvi, tundmatus hoiab ka mind tegijana elus. Tõesti, mõnel võibki olla klaustrofoobia. Puutusin ka kokku publiku ootamatu aktiivsusega, taheti koguni hakata lavakujundust maha lammutama. Minu ülesanne on tulla selliste olukordadega toime.

Olen avastanud, et ei pea kogu aeg looma midagi uut, tegema pidevalt uusi lavastusi – nii toidetaksegi tarbimisühiskonda. Juba olemas mänguasjadega saab alati teist mängu mängida. Näiteks „maandatud tõotuses“ kasutatud maal: mulle pole ju oluline, mis maal see täpselt on, pigem on see ettekääne, et koondada publiku tähelepanu. Sama lugu on lõpulauluga: ei ole tähtis, mis laul just kõlab, küll aga see, et kõlaks laul. Laul annab kontsentreerumiseks ettekäände.

Laulu valides harjutatakse demokraatiat, publik peab tegema seda koos.

Mulle on järjest huvitavam anda publikule sõnaõigus. See nõuab julgust tulla välja turvaliselt esteetilisest vaatepildist. Lahendused ei peagi olema esteetiliselt kaunid ning lõpulaulud kõik ilusad, kuid iga valikut tuleb aktsepteerida sellisena, nagu see on.

Nu-performance’i“ festivali seekordne teemapealkiri oli „Objekt ja kollektiiv“. Kuidas ja kus saavad need pealkirja kaks poolt sinu meelest kokku?

Objekt on ruum, kollektiiv oleme kõik meie selles ruumis. Ma ei erista ennast publikust. Muidugi, on üks, kes loob raami – see olen mina –, aga selle raami sees olen ma publikuga koos. Oleme ühiselt selles aususes. Seejuures on mulle tähtis, et ka mina lasen oma rollist lahti. Mul on samamoodi mitu sotsiaalset kaitsekihti peal.

Oli tõesti tunda, et nii tegijailt kui ka publikult pudenesid need kihid üsna etenduse alguses maha.

„maandatud tõotust“ luues oli mul uus meetod. Lugesin ühest raamatust, et lastel olid kunstitunnis kipsplokid ees ning õpetaja õpetas, kuidas neist skulptuur teha. Ei pea midagi looma, tuleb vaid vabaneda üleliigsest materjalist. Skulptuur on kipsploki sees juba olemas, see tuleb sealt vaid välja päästa. Üritasin seda mõtet lavastusprotsessis rakendada. Lavastajana ei tohtinud ma olla mingilgi määral prooviprotsessist ees. See on väga närvesööv, just usalduse mõttes. Paras proovikivi: kuidas liikuda koos protsessiga? Olen alati rääkinud, et protsess on sama tähtis kui resultaat. Kuidas aga päriselt teha protsess endale nauditavaks? Kuidas mitte minna närvi, kuidas mitte pabistada. See pole üldsegi lihtne, kuid leian, et see on teatritegemiseks ainuvõimalik tervislik viis.

Oled nimetanud loomingu ühe tähtsa komponendina koostööd. Kuidas on see arusaam sul edasi arenenud?

Varem oli mul seesugune ealine iseärasus, et ma ei julgenud kontrolli käest ära anda. Mida rohkem usaldus kasvab ja kogemusi juurde tuleb, seda enam julgen tundmatut sisse lasta. Kunagi mõtlesin, et kui jagan oma loomeprotsessi ja ideid, siis jään justkui millestki ilma või kaovad ideed ära, aga nüüd on mu suhtumine kardinaalselt muutunud. Igasugune dialoog, teistega jagamine, on alati rikastav.

Millised on su edasised loomingulised fookuspunktid?

Eesmärk on jätkata. Tahan lavastada ka repertuaariteatris. Seejuures pole ma kindel, kas olen huvitatud päris sellisest publikust, kes käib suurtes teatrites, aga ma olen huvitatud sealsetest tingimustest. Teatrit tegevale inimesele peaks olema kättesaadav töötada riiklikult toetatud ruumides.

Publikuteema köidab mind edaspidigi. „maandatud tõotust“ tehes sain esmakordselt aru, et ootan oma lavastusi vaatama samasugust publikut, kes käib nüüdiskunsti näitustel, inimest, kes läheb näitusele üksi, teadlikult, keskendub kunstiteose ees. Tänavakunst on minu meelest ideaalne kunstiliik: inimene kohtab seda ja on täiesti vaba peatuma, sünnib spontaanne, orgaaniline infovahetus. Seega soovin töötada teatriformaadis, aga kunstisaali publikuga. Teater tegelikult ongi ju nüüdiskunst, aga ta peab ajas arenema. Traditsioonilisse teatrisse nüüdiskunstipublik lihtsalt ei lähe. Traditsiooniline teater kui liik peab arenema. Meie vastutame selle eest, et teatrikunst žanrina areneks. See on kvantiteedi ja kvaliteedi küsimus. Me ei peaks looma nii palju lavastusi, vaid minema sügavamale, olema iseseisvamad ja isepäisemad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht