Teatrifest

Margus Mikomägi

„Draama 2009”, „Eludest” „Vahepeatuseni”, siira-viiraMida üks teatrietendus peaks või võiks inimesega teha? Õnnelikumaks võiks teha, uusi mõtteuitusid võiks anda, kinnitust kah võiks teatrist saada sellele, mis ajal elame ja kuhu see maailm samme seab. Kümme ja veel rohkem erinevat lavastust nädala ajaga elamust just ei võimendanud, seekord. Vaatad viis etendust ära ja kõigis on üks kummaline peaosaline, Ekraan. Teed kokkuvõtte: publikut ja sind peetakse lolliks. No  vähemalt selliseks, kes ise mõelda ei oska, kelle mõttekesi tuleb edasi aidata ekraani abil. Selline sigrimigri laval mu meelest ei aita ka näitlejat. Ekraanil näidatakse paremini või imelikumalt, ehk liigagi otse ära see, mida võiks näitleja laval saalis istujateni kanda.

Ma siinkohal nüüd võtsin esimest korda pärast „Draamat 2009” lahti oma peaaegu täis kirjutatud kaustiku ja üllatusin. Seal ei seisa kirjas ühtegi kobinat ekraanivigurdamiste  kohta. Hoopis olen mingil hetkel kirjutanud, et Rain Simmul mängib nii, et kohati on valus vaadata. Tundub, et mehel endal ka on valus, omamoodi. See panebki vaatama ja kuulama. Kui näitlejatel on oma asi ajada, siis see puudutab ka publikut. Lasteetenduse vaheajal olen kirjutanud, et lavastaja võiks näitlejatele selgelt öelda, kas mängida lapsi või olla. „Ohvrit mängides” etendusel on kirja saanud sama asi, et kas mängida  venelasi või mängida lugu, kannatanut, ohvrit, kurjategijat, et see on segi. Ja naisi olen ma kiitnud mitme lavastuse puhul: Helle Kuningas, kuidas ta seisab nii, et jääd vaatama, Katariina Lauk kikivarvul pisiosades seekord …

See, kuidas Vanemuise lavastuses „Loss” Marika Barabanštšikova seob juustest lahti punase rätiku, selle maha laotab, sinna korvi koos tumepunase veiniga asetab, kuidas ja kuhu paneb oma pea, hiljem. Neid  äratundmise hetki on veel, veel, veel kirjas ja meeles. „Elude” lavastusest rõõmustas mind teadasaamine, et me teatripildis on kaks noort ülihuvitavat näitlejannat: Jekaterina Novosjolova ja Elina Pähklimägi. See, et neil on seos Uku Uusbergiga, õpingud teatrikoolis, puudutas seda enam. Olen selle nähtud etenduse kohta kirjutanud, et kujundiks kogu loole on kaader filmist „Kabaree”, kus Liza Minelli seisab müüri ääres, kust sõidab üle põrgumüra tegev rong, ja karjub endast välja soppa ja saasta, et edasi elada. Pärast „Vahepeatuse” päevase etenduse kolme või viit minutit lahkus saalist üks väga vana korralikult riides vanapaar. Mõtlesin nendega kaasa, et millal tuleb see aeg, kui mina lahkun sellepärast, et olen vana. Hetkeks valdas mind hirmgi, et mulle pööraselt meeldib see, mida teeb teatris ja elus Uku Uusberg oma  sõpradega. Hirm, et äkki peaksin olema konservatiivsem.

Teise vaatuse alguses hakkasid mu silmadest kontrollimatult voolama pisarad, mis on minu puhul märk, et see, mida näen ja kuulen, on haruldane ja õnnistav. Et nad oleksid hoitud, „Pea vahetuse” ja „Vahepeatuse” inimesed. Need, kellele läheb korda vaikusse, valgusse, puhtusse minna. Kõige enam rõõmustas mind sellel festivalil, et nägin ära noore seltskonna, kes on  mõne aasta pärast sisenemas meie teatripilti. Noored näod. Veel nimeta, aga on huvitavad, ka väliselt. Vaid üks pilt linna pealt. Nad on veel teatripublik: Noormees kougib Athena ees trepil kotist raamatud välja. Näitab sõpradele. Mati Undi kaks raamatut, Juhan Liivi kogu. Antikvariaadist ostsin, on poiss õnnelik. Ja need ostud tekitavad seltskonnas huvi. Tüdrukuid koguneb poiste ümber. Raamatud käivad käest kätte.  Lätlase Alvis Hermanise lavastust „Vaikuse hääl” vaadates mõtlesin, et mida mõtlevad nähtust needsamad eelkirjeldatud noored, kes festivalile näo andsid. Neil pole seoseid läinud sajandi kuuekümnendatega.

Rumal mõte, tean nüüd, side on otsene, sest armastatakse ja kurvastatakse ikka ühtemoodi. Ehk on siin tähtis aastaaeg, aga aastad ja aeg ei ole. Eriline rõõm on, et festivali žürii nägi seda noorte harmoonia ja armastuse janu ning selle  ka ära märkida julges. Teadmine, et tahan teatrisse ka mõne aasta pärast, sai kinnitust. Kuuekümnendad on tagasi, täiskasvanumal noorel moel kui kunagi varem. Pange seda tähele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming