Teatri leiutamine vanarauast

Andreas W

Tehnoloogilise teatri tuum on tehnoloogiate siserütmide ärakasutamine. Arvatavasti oli see 1996. aastal, kui ma esimest korda kasutasin terminit „tehnoloogiline teater”. Asja ennast õieti polnudki, aga Peeter Jalaka mõned lavastused olid viidanud võimalusele, et teatrit saab teha märgatavalt teistmoodi kui kõik see, mida olin senini näinud. Oli kuidagi intuitiivselt selge, et teatri vormis on välja toomata ja kasutamata võimalus töötada tehnikaga kui keskse tegelasega. Praeguseks on selge, et tehnoloogilist teatrit saab defineerida ja eristada hoopis teiste parameetrite järgi kui toona. Ainult et tollel ajal ei olnud midagi eriti võttagi, mille järgi midagi eristada, tehnoloogiline teater oli rohkem idee, kujutlus sellest, mis suunas asi võiks liikuda. Praegu on tehnoloogiline teater Eesti teatrimaastiku igapäevane reaalsus. Mõistagi asub ta pigem tähelepanu äärel, aga niipalju on selge, et idee osutus vähemalt osaliselt elujõuliseks. Tehnoloogilise teatri tuum (tänapäevases mõttes) on tehnoloogiate siserütmide ära­kasutamine. See on meetod, mis ei lähtu ei dramaturgiast, ei näitlejast ega isegi mitte üldise struktuuri kokkupanemisest, lavastamisest (kuigi lavastamise osa on esituskunstide juures enamasti hädavajalik, vähemalt mingisuguses ulatuses). Niisiis, tehnoloogiline teater on ennekõike küsimus rütmidest. Küsimus, mismoodi hakkavad meid nii lavaruumis kui ka mujal ümbritsevad seadmed töötama siis, kui neile ei rakendata dramaturgilist survet.

Näiteks, milline on ühe kindla lambi valguse iseloom, kuidas mingi materjal täpselt puruneb, millised helid sellega kaasnevad, kuidas täpselt kukub mõni seadeldis ümber, kui anda sellele hoog sisse ja jätta pöörlema jne. See on paljuski pigem kunstivaldkonna küsimus. Praeguseks ongi selge, et tehnoloogilised esituskunstid on paiknenud nüüdiskunsti ja -teatri lahenduste vahele ning haaravad ositi kaasa ka nüüdismuusika valdkonna.

Tehnoloogilise teatri üks peamine meetod on tuua tekstist puhastatult esile igasuguste seadmete, mehhanismide ja materjalide iseloom; katsetada, mismoodi tekitatud heli või valgus või protsess meile otseselt füüsiliselt mõjub, ilma et me toetuks sõnastusele kavatsuste taga. Ehk siis, tehnoloogilise teatri mänguväljal huvitab meid tänapäeval väga sageli publiku otsene füüsiline mõjutamine, otseühendus füüsisega nii, et sellele ei oleks juurde kirjutatud mingit tõlgendust ega tähendust. Tõlgendamisest inimese aju loobuda muidugi ei saa, sest see on meie mõtlemise alus ja kaasneb paratamatult alati, aga mida otsesem ja füüsilisem on see kokkusaamine, seda õnnestunumaks võib tehnoloogilist lavastust üldiselt pidada. Sellised taotlused on rohkem kunsti kui teatri harjumuspärane valdkond ning tehnoloogiline teater ongi pigem ajas laiali venitatud nüüdiskunsti haru, ehk nüüdiskunst, kus esiletulemiseks kasutusel teatri meetodid.

Tehnoloogilises teatris alustatakse loomingulist protsessi väga sageli enam-vähem nullist. Kujutage ette lavastusprotsessi, mille alguses pole olemas suurt midagi: ei valgust, ei heliseadmeid, ei abistavaid mehhanisme. See kõik ehitatakse iga kord uuesti üles. Muidugi mitte alati, mitte kõigis lavastustes, aga siiski väga sageli. See tähendab, et väga palju on leiutamist, väga palju on tehnilist materjalikogumist ja uurimist, ning väga tihti on tegemist küsimusega, kuidas mõelda välja mingisugune vahend või meetod, mis jõuaks publikuni varasematest katsetustest kuidagi erinevalt. Ja siis hakatakse seda kokku ehitama. Lisaks tuleb välja mõelda, kuidas ja kas see katsetamata süsteem seekord hakkab üldse töötama.

Mida see tähendab? Kui me kasutame seadmeid, mis on standardsed, siis need seadmed on kontrollitud, need on tehtud tehastes, neid on katsetatud, tehas vastutab nende eest. Nende puhul eeldatakse, et need töötavad nii, nagu tehas on lubanud. Kui näiteks harjumuspärases teatrimudelis läheb prožektor katki ja selle tõttu kukub sealt näitlejale midagi pähe, siis see on halb ja sobimatu olukord. Tehnoloogilise teatri mänguväljakul tuleb arvestada sellega, et kogu aeg läheb midagi katki. Katki läheb proovide käigus ja katki läheb ka etendustel. Küllalt sageli on see katkiminemine sisse arvestatud. On mõeldud läbi, mida teha siis, kui need võimalikud lagunemised ja purunemised juhtuma hakkavad. Tehnika võimalike eksimuste ja purunemispunktidega mängimine ja nende esiletoomine on tehnoloogilise teatri orgaaniline osa, improvisatsiooniline lahtimäng.

Arvutite protsessorid tehakse kõrgtehnoloogilistes tehastes. Seda sorti tehnoloogiat koduste vahenditega ehitada ei saa. Selle tõttu on tehnoloogilises teatris palju mehaanilist ja madaltehnoloogiliseks nimetatavat. Me ehitame sageli lihtsaid masinaid, mille toimimise põhimõtted on publikule nähtavad. Ka see on üks oluline komponent: näidata, mida masin teeb ja kuidas ta täpselt seda teeb. Masinad, mille tööpõhimõtetest aru ei saada, ümbritsevad inimest niigi iga päev kõikjal. Peaaegu keegi ei tea, kuidas tema arvuti või telefon tegelikult oma tööd teeb. See tehnika tegutseb nähtamatult, nagu viirastus. Tehnoloogilise teatri tehnika, täpselt vastupidi, tegutseb nähtavalt (see ei tähenda muidugi, et nähtamatud rakendused on mängust välja arvatud). Tehnoloogiline teater on sageli nagu konstruktor, kus kõike saab koost lahti võtta ja uuesti kokku panna – saab ka valesti kokku panna ja isegi see võib olla huvitav.

Niimoodi leiutamine käibki, selles ongi asja iva. Lõppematu leiutamine, nii nagu insenerid ja mehaanikud leiutavad, ainult et teises valdkonnas. Pealegi, keegi meist ei arva, et teater oleks valmis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming