Teatri ja televisiooni ristteel

Reet Neimar

Meie paremad lavastused on üles võtmata ? kas see kellegi südant ei vaeva? Teatri jäädvustamine televisioonis on kallis lõbu, kuid teatrisõbrale tähendaks see ?vähese raha eest palju valgust? ? teleteatriõhtu tooks teatri koju ka neile, kes teatripiletit osta ei jõua.

Pole saladus, et teatrilavastusi meil televisioon praegu ei salvesta. Üldreeglina. Ei ETV ega teisedki kanalid. Järjekordselt ja jälle! Vahepeal kuulutati olukord paranenuks: sai isegi peotäie lavastusi salve. Siis tuli teatritele ETV kiri, et 2004. aastaks pole võimalik telesalvestusi planeerida. Põhjus? Loomulikult Eesti Televisiooni rahapuudus, mida ju kõik teavad, kuigi valitseb üldine, abstraktne arvamus, et rahvuskultuuri tutvustamine ja säilitamine peaks olema ETV põhikohustusi. Ning et kultuuriministeeriumil ja ringhäälingunõukogul tuleks leida mehhanisme, tingimuste püstitusi, et see ka tõesti toimuks.

Kuid asjal on ka teine pool. Ja need on meie kallid teatrid ise. Teatrite juhtkond käsitleb oma lavastuse salvestust nüüd sageli kui puhast äriprojekti. Enam ei näi huvitavat võimalus lihtsalt laiemat vaatajaskonda võita, tehtud tööd promoda või propageerida, ei tähtsustata ka oma teatri lavastuse ajalukku jäädvustamist, vaid võetakse seda kui puhast müügiartiklit, mille eest nõutakse ETV-lt hiiglasummasid. Mõnel juhul liituvad siia autoritasud, mida näitemänguagentuur ei pea oma teemaks. Ühest Draamateatri koostatud salvestuseelarvest vaatavad vastu üsna uskumatud numbrid töötasuks osalevatele näitlejatele (umbes kuupalga suurusega summad). Selle taga olevat aga Näitlejate Liidu leping kaitsetariifidega, alla mida ei tohtivat TV näitlejale maksta. See on üks loogika, mille järgi igaühe rahakott on talle tänapäeval kõige hingelähedasem asi. Kuid ma ei usu, et inimesed on rahakotti hoides kaotanud mõtlemisvõime.

Mõtleme siis, millise absurdini on need lepingulised õigused ja äriloogika meid nüüdseks viinud: artistid, teie looming on jäädvustamata! Kui teatris teeb näitleja oma sissemängitud rolli kas 28., 58. või 128. korda, siis ta lisatasu ei saa ? vähemalt tuhandetes kroonides ühe esituskorra eest mitte. Põhiliselt töötab ta ikkagi palga eest. Kui aga näitleja mängib sedasama sissemängitud rolli ja kaamerad on üles pandud, siis peab ta saama… tuhandeid? Ja kunstnik ka ? nagu ta teeks uue kujunduse? Ja lavastaja, nagu ta teeks uue lavastuse? Kõigil neil on oma õigused ja kaitsvad lepingud. Liidame siia lavatööliste, valgustajate, helimeeste lisatasud ja saame summad, mida ei suuda maksta ükski televisioon ega näitekunsti sihtkapital, arvestades, kui palju meil on teatreid ja siiski ka salvestusväärseid lavastusi.

Meie paremad tükid on üles võtmata ? kas see kellegi südant ei vaeva? Kas siis omaenda töö jäädvustamine, selle allesjäämine ei olegi lõpeks kellelegi hingelähedane asi? Ei saa ju enam näitlejatest portreesaateidki teha ? videos pole uuemaid rolle, mida näidata.

Näitlejad on viimasel ajal kuulsaks saanud kauni heategevusega. Olen sunnitud nüüd üles kutsuma: arst, aita iseennast! Loobu oma lisatasust omaenda lavastuse, omaenda rolli salvestamise heaks! Sest kusagilt peavad kompromissid ju algama, läbirääkimisi saab pidada ainult mõlema poole seisukohti reaalsuse piiridesse reguleerides. Ma tean, et tänu Gerda Kordemetsale isiklikult ja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali initsiatiivile on juba kohtunud ETV juhtkonna esindajad, kultuurkapitali esindajad, Teatrijuhtide Liit Indrek Saare ja teatriliit Rein Oja isikus. Võiks öelda, et siis ongi ju hästi, asi liigub? Ei ole veel hästi. Esiteks, kokkulepet pole veel saavutatud, loodetakse, et ehk õnnestuks võtta üles neli (!) lavastust aastas (aga meil on ligi 120 uuslavastust aastas, millest muidugi mõista kõiki ei tulekski üles võtta, ent lubatud proportsioon siiski ei rahulda).

Teiseks, töögruppi unustati kaasata teatriuurijad või vaatlejad-eksperdid, kes teeksid esmalt endale ja seejärel teistelegi selgeks praeguse olukorra ja ütleksid sõna sekka jäädvustatavate lavastuste valimisel. Meil on nimelt palju võlgu. Ja kui valib üks inimene, lähebki üleliia palju pretensioone, nii õiglasi kui ebaõiglasi, vaid selle ühe entusiasti kaela ? olgu ta nimi Gerda Kordemets või Kalju Haan.

Ajaloo seisukohalt on olukord katastroofiline. ETV arhiivis polevat olemas ei meie viimaseid ?Hamleteid?, ei ?apiro ?Isasid ja poegi? ega Nüganeni ?Kuritööd ja karistust?, ei Mati Undi ?Laulatust? ega ?Kirsiaeda?, ei Ojasoo ?Roberto Zuccot? ega Toompere ?Kokkade ööd?. Paar Priit Pedajase lavastust on, üllatav küll, õnneks salvestatud. Pole aga teisi auhinnatud lavastusi ning premeeritud näitlejatöödega lavastusi. Pole ka enam üliõpilaslavastusi, mis säilitaks kas või ainult ühe tüki nende noorusest. Mis jääb järele  J. Toominga, L. Petersoni, M. Karusoo, K. Raidi, I. Normeti, J. Rohumaa, P. Jalaka, R. Baskini, K. Aaslav-Tepandi, A. Noormetsa, P. Tammearu ja üldse kõigi lavastajate viimase aastakümne loomingust, sadade näitlejate loomingust? Üks osa näitlejaist jääb ilmselt ajalukku seriaalidega ?Õnne 13? ja ?Kodu keset linna?. Lohutav ja kohutav teadmine ühekorraga.

Kas alternatiivseid võimalusi ei ole? On, aga ükski neist ei lahenda olukorda. Teatrid ütlevad tihti: ?Me võtame ise üles! Meil on oma videoteek.? Jah, riiulitäis koduvideo-kassette, mida TV-eetris ei lubata näidata: pilt kõigub, on pime (lisavalgust pole paigaldatud), heli on kehv, katkendlik, võte amatöörlik (tihti tehtud vaid ühe kaameraga). Ilmekas võrdlus on näiteks M. Undi kunagine Noorsooteatris lavastatud ?Tango?, proffide tehtud jäädvustus, ja sama lavastaja hilisem, hiljutine ?Tango? versioon, oma jõududega tehtud videosalvestus Draamateatris.

Spetsialistid ja professionaalne jaapani tehnika on olemas Estonial, kes teeb ka teenustöid teistele teatritele, kui neil soovi on. Hingehinna eest muidugi! Entusiast Raivo Põldmaa tellis Linnateatrile kuue lavastuse salvestused, seal hulgas ka ?Isad ja pojad?. Võtted on tehtud, nüüd peaks teater maksma ainuüksi iga loo montaa?i eest lisaks veel 15 000 ? 16 000. Ja lepingut, mille järgi ka televaatajad seda mitmete autasudega pärjatud tipplavastust näeksid, või kokkulepet, millisest kanalist näevad, pole veel olemaski.

Tänase vaataja seisukohalt on see niisama kurb nullseis kui tõsiasi, et ?Kuritööd ja karistust?, ?Eesti matust?, ?Kopenhaagenit?, ?Südamete murdumiste maja?, ?Roberto Zuccot? jt pole profid üldse üles võtnudki. Vanemuises mäletatakse, et nende poolt oli viimane panus ?Mägede iluduskuninganna? (tänu Herta Elviste juubelile), aga enne seda vist ?Undiin? (aastast 1996!).

Lenduva kunsti, teatri säilitamine ajaloo jaoks on üks asi, heal tasemel teatri näitamine praegustele inimestele nende kodus aga teine asi. Linnateatri ?Pianoola? ja ?Musketärid? on teatri andmetel siiamaani telemajas monteerimata, järelikult ka eetris näitamata. Küllap on veel paljugi ?varus? ehk näitamata teisteltki teatritelt, ma lihtsalt ei tea kõiki poolelijäänud partiisid. ETV juhtkond ei saa nähtavasti ikka veel aru, et ?Teatriõhtut? on vaja rohkem kui ?Teeveejahutajat?. Sest inimesi, kes varem teatrit vaatasid nii teatri- ja kultuurimajades kui ka telekast, aga enam teatrisse ei pääse, pluss inimesi, kes praegugi etendustel käivad ja teatri vastu sedavõrd huvi ilmutavad, et seda heameelega koduski vaataksid, on kokku siiski rohkem kui neid, kes vabatahtlikult ?Teeveejahutajale? pileti ostaksid. Mis tahes reitingunumbritega ei maksa siin välja tulla, sest sundmenüü on sundmenüü.

Kõigi telekanalite ühisel jõul toimuva meelelahutus-ajupesu kõrval oleks ?Teatriõhtu? ka alternatiivseks võimaluseks kasvatada peale uut kultuuriteadlikku vaatajaskonda ? nii teatritele kui ka telele endale (väärtfilmide, dispuutsaadete ja näiteks kas või ?OP-i? püsivaatajaks). Muidugi peaksid valitud lavastused olema telepärased, n-ö ekraaniesteetika jaoks sobivad ja jäädvustatud ka televisiooni poolt võimalikult heal, mitte vaid hädapärasel viisil.

Näitekunsti sihtkapital kuulutas välja telelavastuse projekti 100 000-kroonise konkursi. Saabunud taotlustest valiti välja Urmas Lennuki, meie näidendivõistluste viimase aja mitmekordse võitja auhinnatud näidend ?Liivakellade parandaja?. See teostati põhiliselt Ugala noorte näitlejatega. Kulka 100 000 kroonist jäi napiks, tootjafirma kandis ülejäänud kulud. Kui telelavastus sai valmis, selgus, et ükski Eesti telekanal ei soovinudki üle hulga aja üht värsket ( ja omapoolsete tootmiskuludeta!) telelavastust näidata. Ilmselt arvati, et välismaa film või reality show on kindlam meelelahutus. Nüüd on ?Liivakellade parandaja? lõpuks planeeritud ETV saatekavva, eeloleval pühapäeval, keskpäevasel ajal. Vahepeal tekkis aga igasuguseid põhimõttelisi küsimusi. Näiteks: kas seda emakeelset näitekunsti veel üldse kellelegi vaja on või on õige aeg juba mööda lastud? Miks see näitekunsti sihtkapitalgi siis midagi algatama või püüdma peaks? Või: milleks on meil ringhäälingunõukogu? Õigus, nad lubasid ju programmi mitte sekkuda, ja meil oli sõnavabaduse pooldajatena sellest kunagi kõigil hea meel. Oligi ring täis.

Ja veel kord koordineerimatusest, olukorra kaardistamise vajadusest. Küllap tuleb isegi teatritsunfti sees paljudele rabava üllatusena fakt, et endiselt laseb lavastusi mõnikord videole võtta ka Teatri- ja Muusikamuuseum, selle väikese raha eest, mida näitekunsti sihtkapitalilt saab (muuseumi enda eelarve ei võimaldaks nii kallist tegevust üldse). Ja mis eriti rõõmustav: kui vanasti võeti üles vaid katkendeid, siis nüüd püütakse jäädvustada terveid etendusi. Viimati lõpetati Ugala ?Onu Vanja? Olustvere lossis, enne seda salvestati Pärnus Endla ?Põrgupõhja uus Vanapagan?. Võetakse ühe kaameraga, poolprofessionaalselt, tele-eetris seda materjali kasutada ei saa, kuid dokumenteerimisena (ja eriti olukorras, kus telesalvestused puuduvad) on see siiski tänuväärt tegevus. Ning ühtlasi muuseumi normaalne funktsioon.

Ometi pole süstemaatilist infovahetust korraldatud. Muuseumi võtteplaanid on kooskõlastamata teiste asjast huvitatud üksustega, näiteks Teatriuurijate Ühenduse ja ETVga. Samas ei tea muuseum, mida on üles võetud või kavas võtta ETVs ? olgu või katkendeid ?OP-i?,  vahel ka ?Aktuaalse kaamera? jaoks. Ja kas need kõik on alles? Kes küll looks üldise infobaasi? Arvutiajastul!

Muide, ka katkendite ülesvõtmise kultuur on Eestis alla käinud. Muidugi mitte tehniliselt, vaid teatritundmise, teatrispetsiifika vaatevinklist, mida uutel noortel re?issööridel ja operaatoritel pole veel aega olnud ära õppida: kaamera on lõpetanud töö just enne stseeni kulminatsiooni, enne põhisündmust või mingit pööret, kus näitlejal oleks, mida mängida; põnevad valgused, kaadrikompositsioon, pildidünaamika huvitavad re?issööri kindlalt rohkem kui näitleja; katkendite valik on juhuslik, kaadris näeb tihti rohkem sahmimist-sekeldamist kui sisulist, pingelist stseeni. Mõnikord on jäädvustatud proovisituatsiooni, kus osatäitjail pole veel õigeid kostüümegi seljas.

Ma tean, et see võib sageli sõltuda ka teatri töökorraldusest, võtteaegade kooskõlastamise raskustest, tean, et saate seisukohalt polegi see iseenesest eriline probleem ? vahelduseks ongi teinekord huvitavam näidata vaatajale prooviõhkkonda. Teatriajaloo seisukohalt, ikka ja alati meelde tuletades, et teatrikunst ise alles ei jää, on hinnang toimuvale paratamatult teistsugune: ?OP!? on küll atraktiivne, efektse vormiga ja mulle püsivaatajana ka enamasti huvitava sisuga kultuurisaade, ent olukorras, kus terviksalvestusi ei tehta, pole siinsetestki teatrikatkendeist täit rõõmu.

Märksa hullemad on, tõsi küll, uudistesaadete juhuklipid, mis ekraanil korraks vaid vilksatavad ja millele teksti peale loetakse. Iga kord mõtlen siis vaikselt salajase lootusega: aga äkki nad tegelikult võtsid seda lõiku pikemalt ja keegi annab selle ehk arhiivi hoiule ka! Kas asjatu lootus tänapäeva töötempo juures? Vanasti seda igatahes aeg-ajalt juhtus. Muidugi, me oleme ajalehest lugenud ka seda, et ETV arhiivi on vaja tehniliselt uuendada/ümber võtta ja et see nõuab ehmatavaid rahasummasid. Kuidas on asjad kulgenud, kui palju on suudetud päästa vanu teatrisalvestusi või on kõik (suurem osa? väiksem osa?) varem kogutust varsti kasutamiskõlbmatu ja hävimisohus, seda me jällegi ei tea.

Kui ükskord tuleks visuaalse teatrivara inventuur, oleks vaja uurida, kas kommertskanalite esietendusreklaamidest ka mõni lõik kusagil säilinud on, ja üles otsida needki salvestused, mida tegid 1980ndate lõpus, 90ndate alguses mitu TV-firmat: kunagi Reklaamfilm, siis RTV, TV-1 ja tont seda teab, mis meil kõik oli… Kas need karbid ja kassetid on lihtsalt ilma peal laiali või üldse haihtunud olematusse? Kust neid leiab? Kas neid tehniliselt kasutada saaks? Kes säilitab ja katalogiseerib? Võib-olla telemajas teatakse mõnele küsimusele ka vastust, aga teatrites, muuseumis ja teatriliidus on informatsioon lünklik.

Pöördun teatriliidu tulevase juhatuse poole palvega moodustada teatrikunsti visuaalse jäädvustamise koordineerimiseks, info kogumiseks ja olukorra parandamiseks erikomisjon või alaline töörühm.

 

Osa Eesti Teatriliidu 22. novembri peakoosolekul peetud ettekandest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming