Teatri aastaauhindade laureaadid 2017. aasta loomingu eest

Auhinnad anti üle 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Nukuteatris.

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

Lavastaja auhind

Ivar Põllu ja Mart Koldits – lavastus „BB ilmub öösel“ (Tartu Uus teater ja Von Krahli teater, teatrisari „Sajandi lugu“).

Kunstniku auhind

Rosita Raud – kujundus lavastustele „Sonimine kahele“ (Vene teater), „Mees, kes ei teinud mitte midagi“, „Väike prints“ (mõlemad Nukuteater), „Guugelmuugelpunktkomm“ (Vanemuine) ja „Lumekuninganna“ (Ugala).

Meespeaosatäitja auhind

Martin Veinmann – Johan lavastuses „Saraband“ (Eesti Draamateater).

Naispeaosatäitja auhind

Marian Heinat – Bess lavastuses „Laineid murdes“ ja Kristi lavastuses „Beatrice“ (mõlemad Vanemuine).

Meeskõrvalosatäitja auhind

Ago Anderson – Harald Kuremeri lavastuses „Kaarnakivi perenaine“ (Endla ja Kuressaare Linnateater, teatrisari „Sajandi lugu“) ja Maie lavastuses „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ (Endla).

Naiskõrvalosatäitja auhind

Harriet Toompere – Thessala lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks“ (R.A.A.A.M) ja Marfa Jegorovna Babakina lavastuses „Ivanov“ (Eesti Draamateater).

TEATRIKUNSTI ERIAUHIND

Tartu Uus teater ja Von Krahli teater – tulemuslik koostööprojekt „BB ilmub öösel“.

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAAL­MUUSIKA AUHIND

Aleksandr Žedeljov – originaalmuusika lavastusele „Idem“ (Vaba Lava ja Vene teater).

Artjom Astrov ja Raul Keller – originaalmuusika lavastusele „Forbidden Colors“ (Von Krahli teater).

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND

Renate Keerd – lavastused „Vaimukuskuss“ (Von Krahli teater) ja „Tahe“ (Tartu Uus teater). Ühiskondlike nähtuste ja protsesside tundlik ja vaimukas kajastamine isikupärases kunstnikukeeles.

MUUSIKAAUHIND

Juuli Lill – koomiliste Cherubino ja paruness Adelaide’i ning traagilise Maria võrdselt veenev kehastamine ooperis „Figaro pulm“, operetis „Linnukaupleja“ ja algupärandis „Pilvede värvid“ (kõik Estonia).

Märt-Matis Lill, Jan Kaus, Taago Tubin ja Taavi Kull – erisuguste teatrivormide meisterlik ühendamine ooperis „Tulleminek“ (Vanemuine).

BALLETIAUHIND

Jevgeni Grib – Alan lavastuses „Tramm nimega Iha“ ja Hilarion lavastuses „Giselle“ (mõlemad Eesti Rahvusballett).

TANTSUAUHIND

Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein – „Connext“, paljutasandiline puhas teos, tundliku partnerlusega loodud peen ja minimalistlik liikumine. Tantsulavastus, milles luuakse kehaga imaginaarne ja sümboolne ruum.

KRISTALLKINGAKESE AUHIND

Sander Rebane – nimiosa lavastuses „Werther“, Peeter Paan lavastuses „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“, rollid lavastustes „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“ ja „Öös on asju“, Jüts lavastuses „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ (kõik Endla), monolavastus „Ei tao“ (Kinoteater).

Reigo Tamm – vokaalselt võimekad ja näitlejameisterlikud osatäitmised Adamina operetis „Linnukaupleja“ (Estonia), Nekrutina ooperis „Tulleminek“ ja Vanaemana lavastuses „Guugelmuugelpunktkomm“ (mõlemad Vanemuine), mida vürtsitab suurepärane koomiku­anne.

ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND

Priit Loog – osatäitmised: Tõnu Truuvel – „Kangelane“ (2007), Joonas – „Ballettmeister“ (2009), mister Darcy – „Uhkus ja eelarvamus“ (2012), Johannes Semper – „Vares“ (2014), nimiosa – „Woyzeck“ (2014), Grigori Aleksandrovitš Petšorin – „Meie aja kangelane“ (2014), mister Darling – „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“ (2015), Stanley Kowalski – „Tramm nimega Iha“ (2015), Kurt – „Surmatants“ (2017, kõik Endla).

Helen Rekkor – lavastused: „Üle vee“ (2014, Vaba Lava), „Laineid lausudes“ (2015, Misanzen), „Poolusele“ (2015, Lennusadam), „Süüria rahvalood“ (2016, Vaba Lava ja Misanzen), „See kõik on tema“ (2017, Rakvere teater), „Mister Green“ (2017, VAT-teater ja Itaalia teater Elsinor), „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu“ (2017, Misanzen), „Öökuninganna“ (2017, Karlova teater).

GEORG OTSA NIMELINE AUHIND

Mati Turi – vokaalsümfooniliste suurvormide (Bach, Händel, Buxtehude, Honeg­ger, Mozart, Beethoven, Britten, Orff, Stravinski, R. Strauss, Kreek, Pärt, Tormis) ettekandja. Wagneri, Mussorgski, Verdi, Tüüri, Händeli, Tubina, Britteni, Bergi ooperite peaosaline nii Estonias, Vanemuises kui ka välismaal. Eesti heliloojate uudisteoste esmaettekandja, viljakas kammermuusika esitaja. Hinnatud interpreet, kes on teinud koostööd maailma mainekate dirigentide ja orkestritega.

PRIIT PÕLDROOSI NIMELINE AUHIND

Rait Avestik – süvenemine, järje­pidevus, kvalitatiivselt tõusvas joones teatrimonograafiate kirjutamine ja kirjastamine (kogumik „Eesti kooliteater. 30 aastat festivale“; „Eesti lasteteatrid“, „Isiklik teater“, „Juturaamat – VAT-teater 30“, Sulev Luige, Urmas Kibuspuu, Einari Koppeli, Aarne Üksküla elulooraamatud).

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

Jaak Allik – klassikalise teatrikriitika põhiprintsiipide elushoidmine, oskus tõlgendada lavastustervikut ja selle kohta ajas kogemustest kantud panoraamvaates.

SALME REEGI NIMELINE AUHIND

Birgit Landberg ja Paul Piik – lavastaja ja dramaturg lavastuses „Peks mõisatallis“ (Must Kast). Tänapäevaselt särav ja intellektuaalne, värske ja provotseeriv vaade Eesti ajaloole ja eestlase enese­kuvandile.

EESTI NÄITLEJATE LIIDU AURAHA

Annab välja Eesti Näitlejate Liidu juhatus.

Ene Järvis

TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE AUHINNAD

Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

Eve Komissarov – Ugala teatri kunstnik-dekoraator, kelle juhendamisel on teater olnud juba aastaid tulevaste visuaaltehnoloogide praktikabaas. Ta on arendanud lavatagust professionaalsust, olnud usaldusisik ja nõuandja paljudele teatritöötajatele, sealhulgas just noortele. Või nagu ta ise on öelnud: „Visuaaltehnoloogia tudengite ja vilistlaste kõnedele ei jäta ma kunagi vastamata, olenemata kellaajast ja päevast.“

Etendust teenindava töötaja auhind

Janno Jaanus – Eesti Draamateatri lavameister, just Meister suure tähega. Autoriteetne, rahulik ja usaldusväärne, oskustega, mida saab meistritasemeni õppida ainult pika õpipoisi- ja sellitöö kaudu praktilises teatritöös. Lavatehnik, kes mõistab väga hästi teatrikunsti ja inimesi. Suurepärane meeskonnamängija nii oma lavameeste tiimi juhtides kui ka teatriperes kokkukuuluvustunnet luues.

Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

Annika Üprus – Kanuti gildi saali projektijuht. Professionaalne, pühendunud ja maailmatasemel töö etenduskunstide produtsendina, rahvusvahelise SAALi biennaali kureerimisel.

Tartu Uue teatri ja Von Krahli teatri ühislavastus „BB ilmub öösel“ tõi tegijatele nii lavastaja auhinna kui ka teatrikunsti eriauhinna.

Gabriela Liivamägi


Kommentaar

Tambet Kaugema,

draamažürii liige

Teatris (ja sealhulgas sõnateatris) tuleb ette aastaid, kui üks lavastus tõuseb auhindade jagamisel teistega võrreldes silmanähtavalt esile ehk riisub koore, kui piimandusterminid appi võtta. Seda juhtub harva, ent vahel siiski, et mõne lavastuse meeskond läheb koju isegi kolme-nelja Ivo Lille loodud klaasmunaga. 2017. aasta oli sõnateatris pigem madaltihe ja tasemelt küllaltki kesk­pärane ning seetõttu äsjasel teatri aasta­auhindade jagamisel liiga silmatorkavaid oivikuid esile ei kerkinud.

Sellest annab tunnistust kas või tõsiasi, et draamažürii valitud laureaatide nimistus, mis jaotatud kuude kategooriasse, on leidnud tunnustamist koguni 10 teatrit-truppi 13 lavastusega. Märtsi algul, kui tehti teatavaks aastaauhindade nominendid, tundus, et teatripäeva pidu toob kõige rohkem rõõmu Eesti Draamateatrile (auhindadele kandideeris kolm nende lavastust ja kaheksa selle teatri lavastustega seotud inimest), ent lõplik pilt kujunes siiski palju mitmekesisemaks. Tallinna kõrval said esindatud ka Tartu, Pärnu, Kuressaare ja kübeke Viljanditki. Kui üldse jäi laureaatide osas midagi kripeldama, siis võib-olla ehk see, et Eesti Draamateatri „Ivanov“, mis kogus nominentide nimekirjas kõige rohkem mainimisi (kuus) ning on vaieldamatult mulluse sõnateatriaasta kolme tugevama lavastuse seas, pidi rahulduma vaid Harriet Toompere teenitud naiskõrvalosatäitja auhinnaga. Ent žürii hääletustulemust pole küll vähimatki põhjust kahtluse alla seda, sest hääli jagati oma parima äranägemise järgi ja õiglustunde ajel ning seekord andis seitsme inimese käetõstmisest sündinud puhas matemaatika sellised tulemused.

Tartu Uue teatri ja Von Krahli teatri „BB ilmub öösel“, mis peale lavastaja­auhinna pälvis ka teatrikunsti eri­auhinna, köitis nii žüriid kui ilmselt ka teatripublikut oma võimsa haarde ja eripalgeliste koostisosadega. Kui tegijatele, kes just äsja panid sügiseste lisaetenduste piletid müüki, üldse midagi soovitada, siis võib-olla tahaks visuaalset täiendamist saada praegu üksnes kuuldemängule pühendatud rongisõit Tapale. Mis oleks, kui installatiivse teatri vaimus seisaks näiteks Kitseküla peatuses perroonil talumees kitsega ning mõlemad piidleksid nukral pilgul läbi rongiakna valges ja soojas istuvaid teatrireisijaid.

Kerri Kotta,

muusikažürii esimees

2017 jääb meie muusikateatri ajalukku kui aasta, milles esimest korda peaaegu et puuduvad ootuspäraselt traditsioonilised käsitlusviisid. Teatavate mööndustega võib traditsioonilisemate lavastuste hulka liigitada Mozarti ooperi „Figaro pulm“ (lav Marco Gandini, Estonia), Zelleri opereti „Linnukaupleja“ (lav Marko Matvere, Estonia) ning Schönbergi muusikali „Hüljatud“ (lav Samuel Harjanne, Vanemuine), kuid esimene pakub artistile vaid mingi skemaatilise ruumi, milles ta peab end oma karisma abil alles üles ehitama, teine on oma mõnevõrra tobedalt väljapeetud rohmakuses ja Alvar Loogi määratluse kohaselt pigem õlleoperett,* operetitraditsioonide rahvalik karikatuur, ning kolmas – vähemalt Eesti viimase kümnendi kergelt väsinud ja klišeedesse takerduva muusikalimaastiku taustal – oma lavastuslikus läbikomponeerituses pigem muusikaline draama (selleni siiski jõudmata).

Kõik ülejäänu pigem polemiseerib sellega, millest muusikateater üldse tõukub. Nii pole Lille ooper „Tulle­minek“ (lav Taago Tubin, Vanemuine) üldse ooper suhtedraama tähenduses, vaid pigem wagnerliku ühiskunstiteose ja schönbergliku monodraama ristand, milles analüüsitakse inimlike instinktide konverteerimist ühiskonnas aktsepteeritud vägivallaks. Nii ei ole ka Puuri ooper „Pilvede värvid“ (lav Roman Baskin, Estonia) üldse ooper muusika ja laval toimuva spetsiifilise suhestatuse tähenduses, mis n-ö traditsioonilises ooperis väljendub alati muusika teatavas võõritusefektis, milleski, mis on laval toimuvaga alati teatavas ebamugavas suhtes, seejuures kui Puuri ooperis tehakse kõik, et muusikat publiku ja laval toimuva vahelt ära kaotada. Ning Puuri ja Võigemasti „Kord annan end päriselt ära“ (OÜ Tähesõjad) ei ole üldse muusikateater, vaid pigem lavaline kantaat, milles draama pole ajas lahti rulluv nähtus, vaid pigem sündinud tõsiasi, mida postdramaatiline muusika ajas pikendab ja kuulajatele järk-järgult teadvusse toob.

Sellises kontekstis on artisti kui materjaliga töötava ja seda tõlgendava persooni esiletõstmine kohati raske ning seda peegeldavad ka nominatsioonid.

* Alvar Loog, Kiire tempo on koomika ema. – Postimees, 31. V 2017.

Tiiu Randviir,

balletižürii esimees

Balletiauhinna seekordne laureaat Jevgeni Grib torkas silma juba Tallinna balletikoolis õppides, rääkimata Estonia teatrist. Ta on erakordselt plastiline ja kiire taibuga ning sel kombel koreograafidele väga tänuväärne materjal. Vahepeal oli ta aasta Estoniast ära, Peterburis Boris Eifmani balletitrupis, ent sealne meeletu ja kohati ebainimlik töökoormus tekitas soovi koju naasta. Mõistagi võeti Grib Estonias rõõmuga taas vastu. Ta on tugev tantsija, usun, et kuuleme temast veel palju.

Balletiaastaga 2017 võib rahule jääda. Eesti Rahvusballetis tuli välja kaks lavastust, „Giselle“ ja „Tramm nimega Iha“, mis mõlemad kaunistavad Estonia teatri repertuaari. Mõlemas neist tantsitud roll – Hilarion ja Alan – tõi Jevgeni Gribile ka teatri aastaauhinna.

Marie Pullerits,

tantsužürii liige

Tantsužürii tõstis ka sel aastal esile tantsukunstiteoseid, mille keskne kontseptsioon on teostatud liikumist uurides, arendades ja väärtustades. Seejuures jälgiti sisulist sügavust ja mitmekihilisust, mis ei seo liikumist tingimata kindla keha- või liikumisesteetikaga. Sel teatriaastal võisime rõõmuga tõdeda, et siinsel väikesel tantsuväljal leidub vägagi eriilmelise kunstilise kreedo ja esteetikaga koreograafe, nii kontseptuaalset käsitlust kui ka traditsioonilisele tantsuteatrile ja liikumistehnikatele tuginevat tantsukunsti.

Kuigi eelmistelgi aastatel on silma hakanud liikumise sügav läbitunnetamine ja kehastumine, on nüüd liikumist lavale taas juurde tulnud ja vormilt ulatub see eri poolusteni: üha enam tegeletakse kehatehnikatega, ja mitte ainult vormipõhiselt. Liikumise tähendusloomes on mindud mitmekihilisemaks ning mitmeidki töid iseloomustab tantsukunsti taas- ja ümbermõtestamine.

Laureaatide Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini ning nominentide Nele Suisalu ja Maarja Tõnissoni lavastusi iseloomustab tantsu kehalise tunnetuse mõjukas juhtimine selle väljenduslikkuseni. Laureaatide lavastuses „Connext“ toimis liikumine autonoomse sisuelemendina, millega dramaturgiliselt täideti teos, kus lugu on taandunud etendajate ja publiku kehaliselt tunnetatud vastuvõtukogemuse ees.

Heli-, ruumi-, hääle- ja kehalise tunnetuse ning liikumise komponentide diskreetset sulandamist võib pidada üldiseks märgatavaks suundumuseks. Rauno Zubko „Binaural vision“ tõstis peale keha, liikumise ja ristmeedia ühendamise kontseptuaalselt esile füüsilise keha ja virtuaalse nüüdisreaalsuse suhte. Sigrid Savi „Imagine There’s a Fish“ köitis noore koreograafi harukordse küpsusega, millega ta lammutas teatriillusiooni intelligentselt, vaimukalt ja eneseirooniliselt ning lõi liikumisele uue konteksti. Dmitri Harchenko esindab julgelt teist suunda, hoides traditsiooniliste liikumistehnikatega tantsukunsti järjepidevust ning liites neid tänapäevaga.

Nüüdistants elab ja areneb koos ajaga ning otsib selle sees elamises oma väljendust. Igal juhul vahenditest tüdinemine tantsu ei kummita ning üha enam tõuseb esile tantsukunsti võimaluste taasmõtestamine ja suhestamine ühiskonnaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming