Teatri aastaauhindade laureaadid 2014. aasta loomingu eest

Kommentaar

Gert Raudsep (fotol koos Juhan Ulfsakiga) pälvis meeskõrvalosa auhinna muu hulgas osatäitmise eest NO99 lavastuses „Tõde, mida ma olen igatsenud“.

Gert Raudsep (fotol koos Juhan Ulfsakiga) pälvis meeskõrvalosa auhinna muu hulgas osatäitmise eest NO99 lavastuses „Tõde, mida ma olen igatsenud“.

Tiit Ojasoo

Madli Pesti, sõnalavastuste žürii liige

Sõnalavastuste žürii vaatas 2014. aastal 121 uuslavastust. Žürii oli usin: lavastusi vaadati tõepoolest igas Eestimaa nurgas. Pärjati loomingut 11 sõnalavastuses.

Aasta parimad kõrvalosad: Katariina Undi Agnes VAT-teatri „Brandis“ ning Gert Raudsepa rollid lavastustes „Mu naine vihastas“ ja „Tõde, mida ma olen igatsenud“ teatris NO99. Mitmekülgsete tippnäitlejate rollid jäid seekord silma pigem vähema kui rohkemaga. Gert Raudsep on laval tohutu sisemise intensiivsusega ja täpne, sulandub truppi orgaaniliselt. Katariina Unt peab „Brandis“ peamiselt kannatama. Undi Agnes toetab võimast ja kompromissitut Ivo Uukkivi nimitegelast. Toetus ja kannatamine võib vaatajale olla tüütu. Aga ei, Katariina Unt kannatab nüansirikkalt, huvitavalt, vaikselt, mitte pealetükkivalt. Suure sisemise jõuga. Lavastaja Ingo Normetil õnnestus „Brandi“ lavastusega tõsta lagi ja seinad VAT-teatri pisikeselt saalilt. Katariina Undi Agnese vaimujõud aitas neil püsida.

Parimad peaosatäitjad on säravad ja tõusevad esile. Anne Reemanni Varvara Pavlovna Tallinna Linnateatri „Igatsuses“ on tark ja hooliv ja vaimukas. Pille-Riin Purje on kirjutanud, et näitlejanna oleks justkui nimelt seda rolli kõik kakskümmend kuus teatris töötatud aastat oodanud. Jah, see ei olegi suureliselt öeldud. Pääru Oja Willem „Vennases“ ja Billy „Hõimudes“ Eesti Draamateatris – ilmselt pole vaatajat, kelle suu Pääru Oja vaadates etenduse ajal imestusest lahti ei vajuks. Millise süvenemisega loodud ja kui erisugused on need kaks rolli! Oja sisemise põlemisega mängitud Willem veab kogu „Vennase“ etendust ja see ammu elanud hiidlane poeb igale tänasele vaatajale lähedale. Sama sünnib Billyga „Hõimudes“: me mõistame seda kurti, perekonnast eemaldunud noort mees ja imetleme samaaegselt näitleja tehnilist võimekust mängida sellise täpsusega.

Lavastuskunstniku preemia sai Pille Jänes kolmes teatris tehtud eri­ilmeliste tööde eest. Kui „Keskmängu­strateegia“ kujundust Eesti Draamateatris iseloomustab pigem funktsionaalsus, mis sobis oma lihtsuselt vastukaaluks Madis Kõivu keerulisele tekstile, siis Tallinna Linnateatri Taevalaval tegutsenud „Surnud hinged“ tõstab Jänese esteetiline, puhas visuaal argilabasusest kõrgemale, taeva suunas. „Keskmängustrateegia“ mäluteemalisi süvaarutlusi aitab organiseerida just Jänese loodud selge ruumilahendus: lavapealsel tegutsetakse n-ö praegu, eeslavalt laskuva trepi alt, kust kumab Kõivu-kollast valgust, kostab pereliikmete esimese korruse askeldusi. Lava tagaosas, õhukese riide taga, elustuvad valikulised mälupildid. „Surnud hingedes“ elatakse moraalselt kahtlast elu ja tehakse räpasevõitu tegusid puhtal valgel puitpinnal. Kunstnik on lustinud kostüümidega: küllap aitasid näitlejaid lopsakate karakterite loomisel ka vaimukad kostüümid. „Brandis“ aga elavad tegelased oma õilsat elu askeetlikus mustas lavaruumis, seal võlub kostüümiloomise täpsus. Väikeses saalis, kus näitleja on vaid mõne meetri kaugusel, hakkab kõnelema iga särgipalistus ja taskupaigutus. Selline erakordne detailsus ja minimalism pole sage.

Kui kunstnikuauhind läks kolmes eri teatris tehtud töö eest, siis ka lavastajaauhind läks kolmes eri teatris (ja eri linnas!) tehtud töö eest. Andres Noormetsa kolm lavastust Pärnus, Tartus ja Rakveres on nii erisugused: Walesi tänapäeva autori Kaite O’Reilly „Mandel ja merihobu“, rootsi nüüdisautori Lars Noréni „Deemonid“ ja vene klassiku Anton Tšehhovi „3 õde“. Kui Eestis on üksikuid teisigi lavastajaid, kes loovad ise oma töödele nii visuaalse kui ka helikujunduse ja vaataja saab kõikehaarava tervikkogemuse, ning on ka teisi lavastajaid, kes armastavad nii klassikalist kui ka tänapäeva näitekirjandust ja suudavad selle siin ja praegu kõnelema panna, siis Noormetsa töid iseloomustab ainult talle omane, raskesti selgitatav kerguse atmosfäär. Kummaline õhulisus, kergus ja helgus on Noormetsa lavastustes täiesti ainulaadne. See ei tähenda kerglust, sest teemadeks on mälukaotus, karm abielutragöödia, eksistentsiaalne igatsus ja igavus.

Kristel Pappel, muusikalavastuse žürii liige

Teatriaasta 2014 muusikapoolel tõusis esile kaks jõuvälja: küps meisterlikkus ja noorema generatsiooni uued otsingud. Arne Miku lavastatud „Pikk jõulueine“ on ilus, terviklik ja armastusega valminud kunstitöö. Kogu ansambel (dirigent Risto Joost) haakub ja suhtleb omavahel sundimatult ning vabalt. Vanemuise „Reigi õpetajas“ aga kannab Jassi Zahharov Paavali Lempeliusena kogu esitust (koos Karmen Puisi ja Mati Turiga). Zahharovile iseloomulik mastaapsus hääles ja žestis – ta ei unusta ka nüansseeritud väljenduslikkust – annab lavastusele vajaliku energia.

Muusikaliselt on „Reigi õpetaja“ Vanemuiselt väga hea saavutus. On selge, et Paul Mägi pöörab suurt tähelepanu kõrgele vokaaltasemele ja orkestri arendamisele. Harva esitatav Tubina ooper on tänuväärne ka selles mõttes, et saab laulda eesti keeles ja rakendada eesti lauljaid. Seejuures on Tartus märgata muret tekitavat tendentsi orienteeruda pigem löökrepertuaarile („Carmen“, „Aida“), mida esitatakse välissolistidega ja vähe arv kordi. Paralleelselt võiks anda rohkem võimalusi oma solistidele ning vähemalt ühe teose puhul aastas püüda arendada ansambli koostööd.

Meisterlikkust hindas žürii ka Hanna-Liina Võsa nomineerimisel. Võsa on Eestis vaieldamatult muusikalistaar number üks, kes täiesti oskab, valdab, valitseb oma žanri. Ta on särav ja kaasahaarav. See, et praegu jäi auhinnast üks samm puudu, on tingitud asjaolust, et Võsa rollilahendused jäävad paiguti ühelaadseks ning „Ooperifantoomi“ puhul ei toetanud teda ka puisevõitu peaosatäitja, külaline Norrast. Muusikalide lavaletoomine pole rahvahulki hullutav tootmistöö, vaid ikka kunstiline ja väga nõudlik ettevõtmine kogu tegijaskonnale.

Möödunud teatriaastal oli teisigi lauljaid, kes tähelepanu äratasid, nagu Oliver Kuusik, Helen Lepalaan või Kristel Pärtna. Edukale algajale mõeldud Kristallkingakese auhinna pälvis noor sopran Olga Zaitseva, kes köitis musikaalsuse ja lavalise südikusega.

Muusikalavastuste auhinna pälvis Jassi Zahharov Paavali Lempeliuse tegelaskuju kõrgetasemelise vokaalse  ja lavalise teostuse eest Eduard Tubina ooperis „Reigi õpetaja“.

Muusikalavastuste auhinna pälvis Jassi Zahharov Paavali Lempeliuse tegelaskuju kõrgetasemelise vokaalse ja lavalise teostuse eest Eduard Tubina ooperis „Reigi õpetaja“.

Gabriela Liivamägi

Riigiteatrite lavastuste kõrvale tekib aasta-aastalt järjest rohkem projektipõhiseid ettevõtmisi, mis näitavad muusikateatri sisemist pulbitsemist ja potentsiaali – 2014. aastal minu meelest iseäranis tugevalt ja eripalgeliselt. Helena Tulve kammerooperi „It Is Getting So Dark“ („Läheb nii pimedaks“) lavalahendus (Reeda Kreen) ja muusikaline esitus (dirigent Veronika Portsmuth) Kadrioru lossis veensid oma tundlikkuse ja poeetilisusega. Omaette saavutus oli naiskoori dünaamiline, lainetav tegevuslikkus ja lauljate julgus luua minirolle. Lavastus sobiks kindlasti mõnele muusikateatri või nüüdismuusika festivalile. Uusi publikukihte kõnetas EMTA noorte heliloojate Marianna Liigi ja Sander Mölderi ettevõtmine, muusika- ja teatritudengite ühisprojekt „Korduma kippuvad küsimused“, kus peale aktuaalse temaatika pöörduti kaudselt ka ooperikunsti „korduma kippuva küsimuse“ juurde sõna ja muusika vahekorrast. Muusikateatri võimalused ahvatlevad noori tegijaid ja nad haaravad kaasa ka noort vaatajaskonda. Seejuures ei taha ma mingil juhul tekitada noore-vana vastandust, sest pidada ooperipublikut vanaks on klišee, millega püütakse varjata oma (mõtte)laiskust. Pigem oleneb publiku koosseis tükist, ideedest ja lavastamisviisist, vahel küll ka esituspaigast. Ruumimõju tähtsus, veelgi enam aga fantaasiarikkus ja oskus ruumi kasutada tulid jõuliselt ja üllatusrohkelt ilmsiks 2014. aasta kolmandas „pulbitsevas“ projektis, Stockhauseni „Tierkreis’is“ („Sodiaak“; Eesti Kontsert kinos Helios, Yxus Ensemble ja NO99, lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets), mis sellel aastal küll nomineerimiseni ei jõudnud, aga kujundas ometi tugevasti muusikateatri kogupilti.

Küsimus järgmisteks aastateks oleks, kas selliseid kvaliteetseid otsingulisi projekte saaks kuidagi finantsiliselt julgemalt toetada, et nende esituskord ei jääks ainult kahe-kolme etenduse piiresse. Rääkimata sellest, kui pikisilmi oodatakse EMTA kõrvalehituse ja saali valmimist.

Kristiina Garancis, balletilavastuste žürii liige

Balletiauhinna seekordne laureaat on Sergei Upkin 2014. aastal tantsitud Iasoni („Medea“) ja Printsi rolliga („Uinuv kaunitar“). Upkin on saanud klassikalise tantsuhariduse Peterburi Vaganova nimelises balletiakadeemias, võitnud mitmeid rahvusvahelisi balletikonkursse ning töötanud pikka aega Estonias, kuid aastatel 2005–2007 ka Berliini Staatsballetis. Tema meisterlikkus seisneb klassikalise (Romeo „Romeos ja Julias”, Pähklipureja-prints „Pähklipurejas“) ja moodsama tantsukeele (Paride „Cassandras“, „Petruška“, des Grieux ja Lescaut „Manonis“) võrdselt heas valdamises. Upkin on praegu Estonia kõige mitmekülgsem ja kõrgetasemelisem meessolist.

Rahel Olbrei nimelise auhinna pälvis Ülo Vilimaa, kes on nii legendaarne tantsija kui ka uuendusliku teatrimõttega koreograaf. 1962. aastast töötas Vilimaa teatris Vanemuine alguses balletisolisti, seejärel ballettmeistri, peaballettmeistri ja lavastajana. Unustamatud on tema lühiballetiõhtud („Kontrastid“, 1967; „Muinasjutud“, 1969; „Maalid“, 1969; „BCD“, 1973; „Portreed“, 1975). Samuti on mitmekülgne Vilimaa mänginud filmides, lavastanud oopereid, näidendeid ja muusikale („Kalevipoeg“, 1985; „Minu veetlev leedi“, 1990). Oma loomingus on ta kandnud eesti balletile aluse pannud Rahel Olbrei ja Ida Urbeli traditsiooni.

Heili Einasto, tantsulavastuse žürii liige

Seoses sellega, et Eesti Teatriliit otsustas hakata välja andma etenduskunstide aastaauhinda, võttis tantsulavastuste žürii nõuks keskenduda eelkõige lavastustele, kus on kasutatud meediumina liikuvat keha. Selle otsusega jäi kõrvale hulk lavastusi, kus kombatakse tantsu ja muude etenduskunstide piire ning mis olid varasematel aastatel tantsuteatri žürii vaateväljas. Tulemus pole siseringile kuigi üllatav: selliseid nn liikumispõhiseid tantsulavastusi on vähe, sest suurema osa tantsuväljast on vallutanud etenduskunstide piiridel balansseerivad lavastused, kus ei kasutata oma sõnumi peamise edastajana keha(de) mõtestatud liikumismustreid (koreograafiat).

Žürii arvates oli aasta üsna kasin, midagi väga üllatavat ja vapustavat ei olnud ning kaalukausile jäid peale Mari-Liis Eskussoni nn vanad tegijad ehk Ruslan Stepanov, tandem Külli Roosna ja Kenneth Flak ning tantsuteater Fine 5. Kõigi nominentide puhul sai välja toodud koreograafide ja tantsijate koostöö: selleks et koreograafiline mõte elaks, peab see realiseeruma tantsukõnes. Žürii soovis oma valikuga rõhutada just tantsijate rolli tantsulavastuse sõnumi edastamisel. Nii ei olnud nomineeritud mitte niivõrd koreograafid-lavastajad, kuivõrd nende tööd: Ruslan Stepanovi mitmekihiline, liikumis- ja kehapõhine lavastus „Klapp“ kolmele omanäolisele tantsijale (Raho Aadla, Arolin Raudva, Sigrid Savi), kellele oli antud võimalus olla mitte üksnes tõlgendaja, vaid ka looja; Mari-Liis Eskussoni „Vägisi“ kui huvitav ja jõuline keha liikumiste eksponeerimine Raho Aadla ja Arolin Raudva pingestatud dueti kaudu; Tiina Olleski ja Rene Nõmmiku „… and Blue“, mille kunstiline küpsus oli saavutatud tihedas koostöös isikupäraste tantsijate Simo Kruusemendi, Tiina Olleski, Olga Privise, Helen Reitsniku, Tatjana Romanova ja Endro Roosimäega. Kenneth Flaki ja Külli Roosna „Blood Music“ sai esile tõstetud kui eksperiment helide ja soolotantsija füüsilise tegevuse omavaheliste seoste uurimiseks eksistentsiaalsete ideede kaudu.

Auhinna määramisel Fine 5 lavastusele „… and Blue” sai arvesse võetud asjaolu, et tegemist on 100% eestimaise lavastusega (lisaks koreograafidele ja tantsijatele on „kohalikud“ ka muusikud Taavo Remmel ja Virkko Veskoja, valguskunstnik Airi Eras, visuaalide looja Rain Saukas ning kostüümikunstnik Epp Kubu), mis tänapäeva, üha enam rahvusvahelistuvas kunstielus on muutumas väärtuseks omaette.

Mõtlemiskoht on see, et suurem osa tantsuväljal olijaist eelistab „mütata“ etenduskunstide vallas ning ehedat tantsukunsti väljaspool balletiteatrit jääb üha vähemaks (eriti kui vaadata ajas tagasi ning mõelda näiteks 1990. aastatele). See ei tähenda sugugi, et liikuv keha oleks oma tähenduse kaotanud, vaid osutab tõigale, et liikumist peamise meediumina kasutava tantsulavastuse ettevalmistamine ja käigushoidmine projektipõhisena on väga raske. Erinevalt teistest teatrikunsti harudest nõuab tantsu harrastamine selleks sobivat ruumi (piisavalt suurt, parajalt sooja ja elastse põrandaga). Kuigi ruumid pole Eestimaalt kadunud, ei ole nende igapäevane üürimine taskukohane ühelegi tantsijale, kes peab enda vormishoidmiseks tegema iga päev treeningut, ega koreograafile, kes vajab liikumise loomiseks ja sellega töötamiseks ruumi. Samuti on raskendatud tantsulavastuste käigushoidmine, sest tantsijad peavad enne iga etendust lavastuse uuesti kehaliselt mitu korda läbi tegema. Kui tantsus jätkatakse projektipõhisena, siis on karta, et kohalikku elu nüüdisaegses liikumiskeeles mõtestav teatrivaldkond hääbub.

Kirsten Simmo, Salme Reegi nimelise auhinna žürii liige

Salme Reegi nimelise auhinna žürii vaatas aastaga ligi 40 laste- ja noortelavastust. Kuigi aruteludes jäi pinnale rohkem lavastusi, kui viis nominatsiooni võimaldas esile tõsta, ei saa kahjuks öelda, et tase oleks olnud ühtlaselt kõrge. Nii mõnegi lavastuse puhul oli probleemiks liigne orienteeritus kassatulule, fantaasiavaene materjalivalik või lihtsalt puudulik kunstiline ülesanne. Suur puudus on lugudest ja lavastustest, mis puudutaksid ausalt ja hoolivalt tänapäeva teemasid ega sünnitaks juurde klišeesid või kinnistaks vananenud stereotüüpe. See ei tähenda, et lavastused peaksid ilmtingimata olema rasked ja tõsised, ka meelelahutuses ja muinasjutus pole midagi halba, kuid kõik loojad võiksid siiski esimese asjana endalt küsida, miks tänapäeva laps vajab praegu just seda lugu ning milline võiks olla parim vorm selle loo jutustamiseks.

Esmalt tõstan esile mõned lavastused, mis köitsid küll žürii tähelepanu, kuid jäid kahjuks nominentide hulgast välja. Ivo Eensalu lavastatud „Mina olin veel väikene“ Rakvere teatris täiendab tugevate koguperelavastuste rida. Lavastus tutvustab kaasahaaravalt eelmise sajandi alguse maapoiste tegemisi, tähtsal kohal on sobiva atmosfääriga ruum ning elav muusika Kõrsikute esituses. Palju vastukaja tekitas teatri NO99 noortelavastus „poh, YOLO“, kus räägitakse ausalt ja ilma üldlevinud retoorikata alkoholist. Lavastuse vormina kasutatakse meil uudset, kuid näiteks Saksamaal rohkem levinud klassiruumiteatrit, kus näitlejad sõidavad kooli ning annavad etendusi klassiruumis, ühele klassile korraga.

Noortele sobiv lavastus on ka soome lavastaja Tero Jartti „Käbekärp“ Von Krahli teatris, mis loo järgi võiks liigituda naiivseks muinasjutuks, kuid oma üle vindi keeratud absurdihuumori ja meie kultuuriruumis isegi harjumatult julge välise koomikaga mõjub vabastavalt värskena. Tänapäevase tunnetusega loodud lavastus pakub elusat teatrit ja stambivaba näitlemist.

Auhinna pälvinud Leino Rei hooliv ja tundlik lavastus „Siil udus“ Tartu Uues teatris puudutas siiski enim. Rei puhul tuleb esile tõsta pühendumist noore vaataja teatrile: ta otsib ja areneb ning üllatab uute leidlike lahendustega. Tunnustada tuleb ka Tartu Uut teatrit, kes võttis nii mõneski mõttes riskantse projekti oma katuse alla – lavastusel on väga eriline ruum ning vaatajaid mahub sinna vaid mõnikümmend. Tervik­kogemuses on ühtviisi olulised nii ruum, lõhnad, muusika, valgus kui ka kontakt kaaspublikuga, rääkimata näitlejatest-nukkudest, palju mõtteruumi lubavast lavastuse rütmist, lihtsast loost ja hoolikalt kaalutud vähestest sõnadest.

Väga huvitavalt mõjus Helen Rekkori varjuteatrilavastus „Üle vee“ Vabal Laval: hea näide, et kaasahaaravat lugu on võimalik jutustada ka varjus peituva näitleja kontuuri kaudu, kui kogu visuaalia, muusika ja tegijate loomisjulgus seda toetavad. Zuga Ühendatud Tantsijate „Käik“ on korraga nii tantsuteater kui ka osalusteater: ei tasu karta, et lapsed ei saa tantsust aru või ei suuda toimuvat jälgida. Need tantsijad mõistavad erakordselt hästi, kuidas lapsi ennast jälgima panna ning tõmbavad kõik mänguga kaasa – etenduse lõpuks on tantsulava täis õnnelikke lapsi, kes on uue kogemuse võrra rikkamad.

Sandra Lange „Võlupood“ Nukuteatris üllatas kunstiküpse meisterlikkusega visuaalsete kujundite loomisel. Mustkunst ja maagia annavad lavastusele juurde nauditava salapära, lugu puudutab ja on helge, näitlejatööd täpsed ja siirad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming