Teatraalne telliskivi

Raamatu põhiliin jookseb mööda teatreid ja sealseid olulisemaid lavastusi, kus Aarne Üksküla on mänginud.

TAMBET KAUGEMA

Kujutan elavalt ette, kuidas selle teatriraamatu autor Rait Avestik seisis nagu Kalevipoeg Peipsi kaldal ning aina kaalus ja kõhkles. Kas minna Venemaale odava puitmaterjali või hoopiski Lätti madalalt maksustatud mulksuva järele? Avestiku valikud olid mõistagi täiesti teistsugused ja puudutasid raamatu ülesehitust. „Alguses oli plaan, et kirjutan inter­vjuudest, trükisõnast ja muuseumidest ammutatu n-ö läbi üheks tekstiks, kuid Aarne Üksküla pika loometee tõttu kogunes materjali palju,“ selgitas autor. „Otsustasin minna kergemat teed ning olla sõna otseses mõttes raamatu koostaja, panna varem ilmunud tekstidest ja intervjueeritute mälestustest kokku mosaiigi. Nagu selgus, polnud see aga lihtsam tee.“1

Mõlemal käsitlusviisil on oma tugevused ja nõrkused. Läbikirjutatud autoritekst on enamasti stiililt ühtsem ning pakub oma parimail hetkil suuremat lugemisnaudingut, ent eeldab seejuures ka väga nõtket ja isikupärast sulge (tänapäeval siis klaviatuuri). Avestik on end selles osas juba tõestanud: seda nii teatriarvustusi kui ka Einari Koppelist,2 Sulev Luigest,3 Urmas Kibuspuust4 jt teatriraamatuid kirjutades. Seda ta oskab küll. Kuid nagu hoiatatud, nõuab selline kirjutamisviis raamatu autorilt suurt pingutust ja libastuda on lihtne.

Avestik on valinud seekord siis teise tee. Ta on kogunud hoolikalt kokku trükisõnas ilmunud tekstid (intervjuud, mälestused, arvutused, artiklid), kus vastajaks-kirjutajaks kas Aarne Üksküla ise või tema kaasaegsed, kasutatud on ka katkendeid omaaegsetest raadio- ja telesaadetest. Ei saa raamatus tänuliku tähelepanuta jätta varem avaldamata materjale, mille hulgas on artikleid-intervjuusid ning mitmesuguseid salvestisi avalikelt kohtumistelt ja konverentsidelt. Minu meelest moodustavad aga selle teose kõige väärtuslikuma osa koostaja enda tehtud intervjuud pisut enam kui 60 inimesega, kes oma eluteel on pikemalt või põgusamalt puutunud kokku Aarne Ükskülaga. Ilma selle raamatuta ei oleks neid aastatel 2016 ja 2017 kogutud mälestusi tallel, aga nagu teada, on mälestused õrn kraam, mis võib hetkega õhku haihtuda ja ongi hilja.

Kõrvalseisjaile võib ilmselt tunduda, et öeldust-kirjutatust välja lõigatud ja kokku kleebitud mosaiik sobitub lihtsamalt raamatuks, samuti pretendeerib selline autorist mõnevõrra taandunud vorm oma mitmekesisuses ehk suuremale kultuurilisele tõepärale. Koostaja selline isetus klapib paremini kokku ka Aarne Üksküla iseloomustanud ülima ja seejuures siira tagasihoidlikkusega, mis tuleb teoses lugematul arvul kordadel jutuks. Ent nii või teisiti põrkub raamatu autor-koostaja teravalt kokku küsimusega, mida võtta ja mida välja jätta. Kui see valik on edukalt tehtud, läheb tal aga tarvis lausa mozartlikku komponeerimisoskust, et panna väljavalitud tükid õiges proportsioonis omavahel sobivasse loogilisse järjekorda.

Loomulikult ei muutu teater kümnendite kaupa ning ka näitleja lavatee teeb käänakuid hoopis ettearvamatumal moel, kui dikteerib seda kümnendi vahetumine, aga siiski on see enam-vähem hoomatav ajaühik, mida hea võtta raamatu rõhutatult kronoloogilise ülesehituse aluseks. Nõnda hakataksegi pihta algusest, 1930. aastatest, kust mälestusi oli 1937. aastal sündinud peategelasel arusaadavatel põhjustel napilt, ning jõutakse välja käesolevasse kümnendisse. Aastakümnete kaupa liigendamine on lisaks raamatus loodud selgusele nauditav ka seetõttu, et iga inimese teatrimälu on otseselt seotud tema vanusega ning lööb üldise teatriloo taustal eredamalt helendama just nende näitlejate ja lavastuste puhul, keda-mida ollakse ise oma silmaga näinud. Üks selliseid üllatavaid äratundmisi tabas mind, kui lugesin raamatust lavakunstikateedri XII lennu 1985. aasta diplomilavastusest „Lika“, mille vaatamist keskkooliõpilasena küll mäletasin, nagu ähmaselt ka Liina Tennosaare, Katrin Kohvi, Peeter Tammearu ja Peeter Oja osatäitmisi, kuid ma poleks küll iial osanud selle lavastajaks pakkuda Aarne Üksküla.

Raamatust tuleb esile veel teinegi ajaliin. Mosaiigitükkide päises on inimeste nimed, kelle suust või sule alt need mälestused, intervjuu- või arvustusekatked pärinevad, ning nende nimede all omakorda aastaarv, millal need paberile või linti said. Seegi aitab kirjeldatud aegruumis palju paremini orienteeruda ja seoseid tabada. Raamatu põhiliin jookseb siiski otse mööda teatreid ja sealseid olulisemaid lavastusi, kus Aarne Üksküla on mänginud, ning läbi teatrikooli ja sealsete lendude, kellele ta on õpetust jaganud. Ehkki tähtsamaid rolle käsitlevad arvustused ei köida lugejate tähelepanu ehk samavõrd kui mõni huvitav mälestuskild (retsensioonid on üldse küllaltki kiiresti riknev kaup), on needki hädavajalikud, kas või raamatu teatriloolise väärtuse tõstmiseks.

Nimesid nimetamata: mõnikümmend aastat tagasi nimetas üks kirjanduskriitik ühe kirjaniku kopsakat romaani banaalseks telliskiviks. Raamatul „Aarne Üksküla“ on kõnealuse romaaniga võrreldes lehekülgi paarisaja võrra isegi rohkem, nii et telliskivi mis telliskivi, kuid banaalsus on küll viimane asi, milles seda teost süüdistada. Küll aga teab iga ajalehetoimetaja, et kärpides (olgu või pisut, sest alati on midagi üleliigset) läheb artikkel alati paremaks, nagu on ka teatrikriitikud enamasti seda meelt, et poole tunni või vahel suisa tunni võrra lühem lavastus olnuks juba täitsa vaimustav. Siit-sealt mõningast kärpimist oleks võinud kaaluda ka selle raamatu koostaja, sest mosaiikse ülesehituse tõttu kipub mälestustes ja intervjuudes mõni teema liiga korduma. Olgu kas või see, et Aarne Üksküla suur eeskuju oli Ants Eskola ja lemmiklavastaja Adolf Šapiro. Hea teada, aga umbes kümnendal korral jäi see juba niikuinii hästi meelde. Tegelikult mõistan teatriteadust õppinud Avestiku soovi panna raamatusse võimalikult palju materjali, sest teatriloo seisukohalt ei ole oluline üksnes see, mida räägitakse, vaid samuti ka see, kes räägib. Kiitust väärib ka see, et Aarne Üksküla eraelule on raamatus lähenetud taktitundeliselt ja sobiliku tagasihoidlikkusega.

Siinses arvustuses ei tulnud kuigi palju juttu Aarne Ükskülast endast ja tema rollist eesti teatris, mis ilmselgelt annab tunnistust, et Rait Avestiku raamat on igati ammendav ja seal kirjutatud ülekordamine oleks olnud selge ajaraisk. Eesti teatri suurkuju, kelle kohta lavastaja ja näitleja Lembit Peterson on öelnud (lk 276), et „alla kahe meetri ei hüpanud ta kunagi“ (mõistagi ülekantud tähenduses, sest Aarne Üksküla ei olnud vist suurem spordimees), on saanud endast väärilise raamatu.

1 Tambet Kaugema, Pealelend: Rait Avestik. – Sirp 8. XII 2017.

2 Rait Avestik, Kütkestaja. Näitleja Einari Koppel. Fotosulg, 2013.

3 Rait Avestik, Sulev Luik. Tänapäev, 2011.

4 Rait Avestik, Urmas Kibuspuu 31 aastat. Tänapäev, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht